OSKA energeetika valdkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringu põhieesmärk on saada analüüsi- ja prognoositulemusi selle kohta, kuidas muutuvad aastani 2035 valdkonna põhikutsealade tööhõive, tööjõuvajadus ning vajatavad oskused. Lühikokkuvõttes on esitatud uuringu kõige olulisemad tulemused.

Energeetika on strateegilise tähtsusega valdkond, mille toimimine mõjutab otseselt Eesti energiajulgeolekut, varustuskindlust, majanduse konkurentsivõimet ja kliimaeesmärkide täitmist. Seetõttu on tööjõu jätkusuutlikkus ning oskuste aja- ja asjakohasus siin keskne tegur nii riigi, tööandjate kui ka haridussüsteemi jaoks. Siinses uuringus on keskne analüüsiühik põhikutseala. Ühte põhikutsealasse on koondatud ametialad, mis eeldavad üldjuhul samal haridustasemel ja sarnastel erialadel väljaõpet ning kus ka töö sisu ja tööülesannete tegemiseks vajalikud oskused on sarnased. Kokku töötas energeetika põhikutsealadel 2024. aastal põhikohaga ligi 11 000 inimest.

Energeetika valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad tulevikus trendidest enim tehnoloogia areng ja innovatsioon(sh digitaliseerimine, automatiseerimine ja uued tehnoloogiad, näiteks salvestuslahendused ja vesinikutehnoloogia), mis muudavad töö sisu. Elektrifitseerimise käigus liigutakse muudelt energiaallikatelt ja -kandjatelt elektripõhistele tehnoloogiatele, mille tulemusel on vaja hallata üha nutikamaid süsteeme (nt uued elektrivõrgud ning aku- ja vesinikusalvestid) ning seda peaksid tegema suurema tehnilise kompetentsi ja kõrgema haridustasemega spetsialistid. Kiire tehnoloogiline areng nõuab uusi, valdkondadeüleseid oskusi ning kasvatab vajadust võimalikult universaalse baasharidusega inseneride ja oskustöötajate järele.

Kasvava olulisusega oskustena nähakse teadmisi uutest tehnoloogiatest (sh tehisaru ja selle kasutusvõimalused) ning valdkondlikust innovatsioonist, samuti digioskusi (sh energeetikaspetsiifilised IT-oskused). Valdkonnaüleselt kasvab vajadus küberturvalisuse teadmiste ja oskuste järele, oluline on ringmajanduslik ja keskkonnahoidlik mõtteviis ning üha enam on vajadus oskuse järele langetada andmepõhiseid otsuseid. Tähtis on haridusliku ettevalmistuse laiapõhjalisus (sh suutlikkus liikuda erialade vahel), võime lõimida energialiike ja -süsteeme (elekter, soojus, jahutus ja salvestus) ning süsteemselt mõelda. Need tegurid võimaldavad pakkuda töötajatele mitmekesisemaid karjäärivõimalusi ning samal ajal luua ka ettevõttele suuremat lisandväärtust.

Valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutav märkimisväärne suundumus on ka rahvastiku vananemine. Selle tõttu seisab valdkond katsumuse ees asendada pensionile siirduvad töötajad ja seda eriti oskustöötajate seas. Sektori keskmisest eakam töötajaskond tekitab lähikümnendil väga suure asendusvajaduse.

Rohkem kui mõni teine eluvaldkond on energeetika mõjutatud Eesti-sisestest ja Euroopa tasandi poliitilistest otsustest. Eesti riigi olulisim valdkonna arengut suunav dokument ehk energiamajanduse arengukava (edaspidi ENMAK) seab kandvaks eesmärgiks tagada energiajulgeolek, puhta energiaga majandus ning aastaks 2050 üleminek kliimaneutraalsele elektri ja soojuse tootmisele. Nii ENMAK kui ka siinse uuringu eksperdid rõhutasid mitmekesise energiaportfelli olulisust ja toonitasid, et Eesti energeetika tulevik seisneb üha enam kombineeritud energiatootmises, mis tähendab eri energiaallikate – nii juhitavate kui ka juhitamatute võimsuste – olemasolu. Eesti energiajulgeolek ja puhtale energiale üleminek sõltuvad otseselt vajalike oskustega töötajate järelkasvust.

• Viimastel aastatel on vastuvõtt valdkonna kõrghariduse õppekavadele oluliselt kasvanud. Kasvu on vedanud bakalaureuseõppesse sisseastujate hulga kasv, kus viimase kahe aastaga on lisandunud üle saja sisseastuja ning viie aasta taguse ajaga võrreldes on vastuvõetute hulk pea kahekordistunud.
• Vastuvõtt valdkonna kutseõppesse on olnud viimasel viiel aastal samas suurusjärgus (ligi 600 vastuvõetut). Erandiks on olnud 2024/25. õppeaasta, kui vastuvõetuid oli ligi 200 võrra enam kui tavapäraselt.
• Viimase kuue aasta vastuvõetute ja lõpetajate hulga muutust hinnates lõpetab bakalaureuseõppesse sisseastujatest nominaalajaga vaid umbes 45%. Magistriõppesse astujate puhul on see osakaal umbes 50%. Noortest kutseõppuritest (kuni 24-aastased) jõuab lõpetamiseni umbes 60%.
• Energeetika valdkonna kõrgharidusõppe lõpetas 2024/25. õppeaastal üle 200 üliõpilase, mida oli võrreldes kahe varasema aastaga 60–70 võrra enam. Sellele kasvule aitas enim kaasa magistriõppe lõpetajate kasv. Võrreldes viie aasta taguse ajaga jäi lõpetajate koguhulk siiski samasse suurusjärku.
• Kutsehariduses on lõpetajaid olnud igal aastal 350–400. Viimase kümne aasta jooksul on elektriala ja automaatika erialade vastuvõtt ning lõpetajate hulk kasvanud. Üks mõjutaja on olnud täiskasvanud õppijate osakaalu kasv (sh oma kvalifikatsiooni tõsta soovivate õppijate lisandumine), kuid mõnevõrra on siiski kasvanud ka lõpetanud noorte hulk.
• Otseselt valdkonna põhikutsealadel töötas 2024. aastal 37% tööturul hõivatud kõrgharidusõppe lõpetanutest. Eraldi võetuna töötas magistrikraadi omandanutest valdkonna põhikutsealadel pisut enam ehk 44%. Kutseharidusõppe lõpetanutest töötas valdkonna põhikutsealadel 43%. Valdkondliku kõrgharidusõppe lõpetanutest, kes ei töötanud energeetika põhikutsealadel, töötas enamik siiski ametites, kus omandatud teadmisi ja oskusi saab märkimisväärselt kasutada (nt teised inseneeria valdkonnad). Energeetika kutseharidusõppe lõpetanutest, kes töötasid väljaspool valdkonda, töötas omakorda umbes pool ametites, kus saab õpitut olulisel määral kasutada. Seega ei ole valdkonna õppekavade lõpetajatel suuri probleeme erialase rakendumisega, kuid otseselt energeetika põhikutsealadele jõuab nii kutse- kui ka kõrghariduse lõpetanutest alla poole.
• Koolituspakkumine energeetika valdkonna põhikutsealadele on väiksem, kui valdkonnale sobivate õppekavade lõpetajate koguhulk. Kõrghariduse aastaseks koolituspakkumiseks kujunes 85 ja kutseõppe koolituspakkumiseks 250 lõpetajat. Sellest tulenevalt saab valdkond arvestada märksa vähesemate uute tööle asujatega tööjõuvajaduse katmiseks.

• Kui 2024. aastal töötas energeetika põhikutsealadel põhikohaga ligi 11 000 inimest, siis aastaks 2035 kasvab nende hulk ligi 2000 võrra ehk umbes 17%.
• Prognoosi järgi suureneb energeetikainseneride, elektrikute ja automaatikute ning tootmis- ja hooldusjuhtide ning toetavate spetsialistide hõive. 2024. aastaga samasse suurusjärku jääb operaatorite ning juhtide hõive. Arvuliselt panustab hõive kasvu kõige enam elektrikute ja automaatikute põhikutseala, kus töötajate hulk suureneb ligi 1400 töötaja võrra ehk 20%. Neid on ka praegu põhikutsealade lõikes hõivatute seas enim.
• Vanemaealiste suur osatähtsus energeetika valdkonnas mõjutab tööjõuvajadust keskmisest enam ja kasvatab muu hulgas vajadust valdkonna õppekavade lõpetanute järele. Eestis oli 2024. aastal 55-aastaste ja vanemate osatähtsus hõivatute seas keskmiselt 25%. Energeetika valdkonna põhikutsealadel töötajate hulgas oli nende osakaal märksa suurem ehk 30%. Kõige kriitilisem on olukord operaatorite puhul, sest selles ametis on ligi 40% töötajatest 55- aastased või vanemad.
• Energeetika valdkonna põhikutsealadele on asendusvajadust ja hõive muutust arvestades igal aastal juurde vaja ligi 500 tasemeõppe lõpetanut ning tööjõuvajadus on prognoosiperioodil ligi 5000 lõpetajat. Tasemeõppe uusi koolilõpetajaid on vähem kui on tööjõuvajaduse katmiseks vajalik. Kokku on võrreldavate põhikutsealade puhul aastane puudujääk üle saja lõpetaja.
• Valdkonna tööjõuvajaduse katmiseks on vaja senisest enam energeetika põhikutsealadele tööle asuvaid uusi koolilõpetajaid. Selleni jõudmiseks on senisest enam tarvis vähendada õppe katkestamisi ja kohandada õpikeskkond õppijate hulgale vastavaks. Võimalikud tööjõuvajaduse katmise allikad saaksid olla ka välistööjõud, parasjagu teistes valdkondades töötavate erialase ettevalmistusega inimeste tagasi pöördumise soodustamine sektorisse ning muu, peamiselt tehnikahariduse taustaga töötajate täiendus- ja ümberõpe.

Kahe väikereaktoriga jaamas oleks tööjõuvajaduseks 200–300 inimest. Tööjõud jaguneks omakorda järgmiselt.

• Tuumaala tippspetsialistid, kellel on sügav tuumateadmine (nt teadlased ning põhilised projekteerimis- ja ohutuseksperdid (5%)), kuid keda on siinse uuringu koostamise ajal Eesti tööturul piiratult.
• Tuumaala spetsialistid, kes on tugeva kogemusega (nt protsessiinsenerid, käidu-, hooldus- ja järelevalvetöötajad (15%)). Need on peamiselt spetsialistid ja oskustöötajad, kes koolitatakse välja lühematel kursustel, täiendus- ja ümber- ning kutseõppes.
• Tuumaalase teadlikkusega töötajad, kes on küll ilma tuumaenergeetika taustata, kuid siiski heade teadmistega tuumaohutuskultuurist ja tuumaala nüanssidest (80%). Nende teadmiste ja oskustega töötajad on juba praegu Eesti tööturul olemas ning nad moodustavad ka suurima osa tuumajaamas vajaminevast personalist.
• Kokkuvõttes: regulaatori ja tuumajaama operaatori ametikohtade täitmiseks oleks vaja kokku 30–40 tuumaala tippspetsialisti. Tuumaala teadmistega spetsialiste on vaja 50– 70. Ülejäänud töötajate puhul on oluline tuumaalane teadlikkus (sh vastav tehniline ettevalmistus oskustöötajate puhul).
• Tööjõuvajaduse hindamisel on oluline toonitada, et Eestis ei ole vajalike täistööajaga töötajate hulk piisav, et rahastada ja luua tuumaenergeetikaspetsiifilisi õppekavu. Võimalike lahendustena tööjõuvajaduse katmiseks võib välja pakkuda koostööd välisülikoolidega ja stipendiumiprogramme Eesti inseneeriatudengitele õppimaks välismaal.
• Samal ajal on oluline tuumaspetsiifiliste õppeainete õpetamise jätkamine ja moodulite lisamine energeetika valdkonna kõrg- ja kutsehariduse olemasolevate õppekavade juurde, samuti mikrokraadide pakkumine ning juba valdkonnas töötavate spetsialistide täiendus- ja ümberõpe.

Uuringuaruandes esitatakse OSKA energeetika valdkonna rakendusuuringu tulemused. OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse valdkonnauuringute põhieesmärk on saada prognoosimistulemusi selle kohta, kuidas muutuvad lähema kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused. Samuti on siht selgitada välja, kas praegune valdkonna koolituspakkumine nii taseme- kui ka täiendusõppes on valdkonna tööjõu-ja oskuste vajadusega kooskõlas. Uuringu tulemusena pakutakse nii koolitus- kui ka tööturuosalistele võimalikke lahendusi, et muutuvatele vajadustele paremini vastata.¹¹ Seega on energeetika uuringu eesmärk selgitada välja, kuidas muutuvad lähema kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõu-ja oskuste vajadus, ning esitada ettepanekud²², kuidas vastata tööjõuturu muutuvatele vajadustele paremini. Põhikutseala on valdkonna toimimiseks valdkonnaspetsiifilisi olulisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Põhikutsealad³³ määratleti siinses uuringus koostöös valdkonna esindajatega valdkonna eksperdikogus (edaspidi VEK).

Siinses uuringus on eraldi fookusteemana käsitletud tuumaenergeetika tööjõu- ja oskuste vajadust, kuna Eesti kaalub tuumaenergia kasutuselevõttu ning võimalikud otsused mõjutavad oluliselt tulevast tööjõu- ja oskuste vajadust. Arvestades pikka ettevalmistus- ja arendusperioodi prognoosihorisondiga 2035. aastaks, on vajalik varakult hinnata, milliseid oskusi, spetsialiste ja hariduslikke samme tuumaenergeetika kasutuselevõtt eeldab.

Uurimisel on kasutatud kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid. Infoallikad on intervjuud valdkonna ekspertidega, valdkonna statistika (sh Maksu- ja Tolliameti töötamise register ning Eesti hariduse infosüsteem, edaspidi vastavalt TÖR ja EHIS), varasemad uuringud, valdkonna strateegilised dokumendid, arengukavad jms (vt metoodikat lisast 1). Valdkonna tööjõuprognoos, lahendamist vajavad kitsaskohad ning formuleeritud ettepanekud on läbi arutatud ja kooskõlastatud VEK-iga (vt lisa 3).

See on energeetika valdkonna teine OSKA uuringi. Suurim erinevus võrreldes eelmise uuringuga on see, et siin ei sisaldu kaevandamisega seotud Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori (edaspidi EMTAK) tegevusalad. Samuti on tehtud muudatusi põhikutsealades. Uuring annab ülevaate energeetika põhikutsealadest, tööhõivet ja oskusi mõjutavatest trendidest ning nende põhjal koostatud tööjõu- ja koolitusvajaduse prognoosist. Samuti käsitletakse töötajate voolavust, hõivatute hariduslikku profiili ja takistusi tööjõu ettevalmistamises tööturu vajaduste põhjal. Viimases peatükis esitatakse uuringu peamised järeldused ning analüüsist tulenevad olulisimad kitsaskohad koos ettepanekutega, et saavutada parem vastavus tuleviku tööjõuvajadusega. Peatükkides võib esineda kordusi, et tööjõu- ja oskuste vajaduse muutuste põhjuseid paremini selgitada.

OSKA energeetika valdkond on määratletud EMTAK-i tegevusalade klassifikaatorit kasutades. Erinevalt OSKA energeetika ja kaevandamise 2017. aasta uuringust ei sisaldu siinses uuringus kaevandamisega seotud EMTAK-i tegevusalasid. EMTAK-i järgi on valdkond piiritletud järgnevalt, kasutades 2024. aasta TÖR-i hõivatute andmeid.

• D-35 Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine
• F-42221 Elektri- ja sidevõrkude ehitus
• F-43211 Elektripaigaldustööd

EMTAK-i jaotus võib jääda mõnevõrra tehniliseks ja väheütlevaks. Seetõttu on joonisel 1 ka need peamised alavaldkonnad, mis on siinse uuringu fookuses. Nendes alavaldkondades tegutsevad suurimad tööandjad on näiteks Eesti Energia koos tütarettevõtetega, Elektrilevi, Elering, Utilitas, Adven, Gren, Alexela, Elenger, Connecto ja E-Service.

Joonis 1. Energeetika valdkond ja peamised alavaldkonnad

Kütte ja jahutuse puhul käsitleb siinne uuring kaugkütet ja -jahutust, kuid mitte hoonete lokaalseid kütte- või jahutussüsteeme ning nendega seotud põhikutsealasid, kuna need on analüüsitud OSKA ehituse uuringus (Lepik, Uiboupin, 2024). Seal hinnati näiteks niisuguste hooneautomaatikute ja veevärgi ning hoone tehnosüsteemide tehnikute tööjõu- ja oskuste vajadust, kes muidu kuuluksid kas siinse või mõne muu asjakohase OSKA uuringu põhikutsealade hulka.

Energeetika valdkonnas oli EMTAK-i jaotuse järgi 2024. aastal hõivatud ligi 12 700 töötajat, kuid see ei lähe üks ühele kokku analüüsitavate ametite ja nende hõivega. Selle peamine põhjus on, et OSKA uuringutes (sh siinne energeetika valdkonna uuring) keskendutakse eelkõige põhikutsealade tööjõu- ja oskuste vajadusele ning selle muutumisele järgneval kümnel aastal. Põhikutseala on keskne analüüsiühik ja valdkonna toimimiseks olulise tähtsusega valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Põhikutsealad seotakse ametiala klassifikaatoriga (edaspidi AK) ja see on oluline, kuna hõivatute hulga aluseks olev TÖR kasutab just nimetatud klassifikaatorit. Klassifikaatori ametite järgi aga on omakorda moodustatud põhikutsealad. Saab ka öelda, et põhikutsealad on määratletud AK koodide gruppidena. Ühte põhikutsealasse koondatakse ametialad, mis eeldavad üldjuhul samal haridustasemel ja sarnastel erialadel väljaõpet ning kus töö sisu ja tööülesannete täitmiseks vajalikud oskused on sarnased. Uuringu seisukohast tähendab see, et valdkonna kõigi hõivatute tööjõu- ja oskuste vajadust ei analüüsita (nt ettevõtete tugipersonal).

Veelgi olulisem on rõhutada, et elektriinseneride, elektrikute ja automaatikute ning operaatorite puhul ei piirduta hõivatute hulka ning hõive- ja tööjõuprognoosi silmas pidades vaid kitsalt valdkonna piiridega: energeetika, elektrifitseerimine ning automatiseerimine puudutavad kogu ühiskonda ja majandust. Samuti on nimetatud põhikutsealade puhul olenemata valdkonnast eelkõige olulised just energeetika-, elektri- ja automaatikateadmised ning - oskused. Vajadus nende kompetentside järele on kogu majandusvaldkonnas. Seega on need käsitletud ka majanduse kõigi tegevusalade lõikes.

Kõige enam oli 2024. aastal hõivatuid elektrikute ja automaatikute põhikutsealal. Neist töötas üle 3000 inimese ehitus- ja siseelektriku, ligi 1000 võrguelektriku ning sama palju automaatikuna. Energeetikainsenere oli ligi 2000, neist elektriinsenere umbes 1400, soojusenergeetikainsenere ligi 500 ning energeetika valdkonnas töötavaid ja suures osas energeetikahariduse taustaga, peamiselt elektroonika- ja mehaanikainsenere ligi 150. Suurusjärgu võrra vähem oli aga energeetikas näiteks tootmis- ja hooldusjuhte ning toetavaid IT-spetsialiste. Kokku on seega siinses uuringus põhikutsealadel hõivatuid ligi 11 000 ja just nende hulk on alus edasiseks hõiveprognoosiks ja tööjõuvajaduse hindamiseks. (Vt tabel 1)

Põhikutsealaga seotud ametite rühmas on üksikute ametite hõive eraldi hindamine samas mõneti hinnanguline. See on peamiselt tingitud sellest, et ettevõtete praktika töötajate registreerimisel ametialade lõikes töötamise registrisse on erinev. Sellel on ka sisuline põhjus: eriti väiksemates ettevõtetes on töötajate tööülesanded mitmekesised ja on keeruline otsustada, millisele ametile klassifikaatoris töötaja registreerida. Näiteks on sageli raske eristada elektrikke automaatikutest või koostootmisjaamade elektri- ja soojusenergeetikainsenere.

Võrreldes OSKA energeetika ja kaevandamise tööjõu- ja oskuste vajaduse eelmise uuringuga tehti olulisi muudatusi nii põhikutsealade nimetustes ja sisus kui ka ametiala klassifikaatori koodide seostamises põhikutsealadega. Muutuse tingis vajadus viia põhikutsealad ja nendega seotud ISCO klassifikaatori koodid senisest enam kooskõlla energeetika ametialade sisuga töömaailmas. Ametialade klassifikaatori 5. taseme koodi abiga sai täpsemaks muudetud põhikutsealade ja klassifikaatori vaheline side.

Suuremate muutustena saab esile tuua põhikutseala „Energeetika ja elektriala tehnikud, tootmisoperaatorid ja töödejuhatajad“ muutmise. Selle tulemusena moodustati eraldi põhikutseala „Tootmis- ja hooldusjuhid energeetikas“ ning tootmisoperaatorid liideti koos katlaoperaatoritega põhikutsealaks „Operaatorid energeetikas“. Samuti moodustati eelkõige valdkonna seniseid ja tulevikuarenguid silmas pidades põhikutseala „Elektrikud ja automaatikud“ (eelmises uuringus „Elektrikud“) ning energeetika valdkonnas töötavad insenerid koondati üheks põhikutsealaks. Inseneride koondamine ei takista samas elektri- ja soojusenergeetika tööjõu- ja oskuste vajaduse eraldi hindamist. Muudatuse põhjus oli, et energeetikas töötaval olulisel osal tööstus- ja mehhaanikainseneridest on energeetika haridustaust.

Eelmises uuringus oli põhikutsealana käsitletud ka mehaanikuid ja lukkseppi. Neid töötab otseselt valdkonnas vähe (200 töötajat) ning prognoosiperioodil nende hulga suurenemist oodata ei ole. Mehaanikute ja lukkseppade põhikutsealana mittekäsitlemise põhjus on see, et neil puudub otsene valdkondlik haridus. Veelgi olulisem on aga, et suur osa töödest tehakse alltöövõtu või sisseostetava teenusena ning vastavat tööhõivet pole registrite abiga võimalik täpselt määratleda. Küll aga on mehaanikute ja lukkseppade tehtud tööde järele jätkuvalt vajadus ning see on valdkonnale oluline kutseala.

Selles alapeatükis kirjeldatakse lühidalt aruandes käsitletavaid põhikutsealasid. Ühte põhikutsealasse on koondatud ametialad, mis eeldavad üldjuhul samal haridustasemel ja sarnast erialast väljaõpet ning kus töö sisu ja tööülesannete täitmiseks vajalikud oskused on sarnased. Seal, kus tarvilik ja asjakohane, on kirjutatud enimlevinud ametinimetused ja näidisametid ning mõnel juhul eraldi ka nende kirjeldused.

Sagedasimad ametinimetused: energeetikaettevõtte juht, energeetikaosakonna juhataja, piirkonnajuht, ettevõtte arendusjuht, tootmisdirektor

Juhid energeetikas kavandavad, juhivad ja koordineerivad elektri ning soojuse tootmise ja tarnimisega seotud tegevusi, samuti nende eest vastutavat personali energeetikaettevõttes. Juhtide vastutada on ettevõtte strateegiline (tippjuhid) ja operatiivne (kesktasandi juhid) juhtimine, toetades organisatsiooni ärieesmärke.

Tippjuhi ülesanne on organisatsiooni arenduste, investeeringute, tehnoloogiliste muudatuste ja innovatsiooni strateegiline planeerimine. Samuti varustuskindluse ja energiatõhususe pikaajaline tagamine, varade strateegiline ja süsteemne juhtimine ning ettevõtte konkurentsivõime tagamine. Kesktasandi juht energeetikaettevõttes vastutab operatiivjuhtimise (sh vahendite planeerimine ja meeskonna arendamine) ning juhtimise eest. Tema ülesanne on ka igapäevase töö, hoolduse ja remondi planeerimine ning tööohutuse ja keskkonnanõuete järelevalve.

Juhil energeetikas on eelistatult inseneri kutse (elektriinsener või soojusenergeetikainsener), kuid valdkonnas töötab ka muu tehnilise kõrgharidusega juhte ning neid, kes on omandanud hariduse ärinduses või majanduses.

Sagedasimad ametinimetused: elektriinsener, soojusenergeetikainsener, gaasiinsener, müügiinsener, energeetika projektijuht, energialahenduste arendusjuht, energiakasutuse projektijuht, valdkonnajuht, taastuvenergiainsener, võrguinsener, käidu-ja hooldusinsener, energiatõhususe ja rohepöörde konsultant, projekteerija, soojustehnikainsener, elektritööde projektijuht, SCADA-spetsialist, mehaanikainsener, automaatikainsener, elektrisüsteemi analüütik, energiaturgude analüütik, tuumaenergeetikainsener

Energeetikainsenerid on tehnilise kõrgharidusega tippspetsialistid, kelle ülesanne on elektri- ja soojusenergia tootmise, ülekande, jaotuse ja tarbimise tehniline planeerimine, rajamine, arendamine, käitamine ning töökindluse tagamine. Nad osalevad uute tehniliste lahenduste väljatöötamisel ja juurutamisel ning teevad insenertehnilisi arvutusi. Energeetikainsenerid projekteerivad ja juhivad energiasüsteeme selliselt, et need vastaksid kehtivatele seadusandlikele, tehnilistele, ohutus- ja kvaliteedinõuetele, toetaksid ettevõtte strateegilisi eesmärke ning tagaksid varustuskindluse ja energiatõhususe. Energeetikainseneride rakendumisvõimalused ja võimalikud ametinimetused on laialdased. Nad võivad töötada nii meeskonnaliikmena kui ka olla väiksema meeskonna või projektimeeskonna juhid.

Elektriinsenerid töötavad elektrisüsteemide, elektripaigaldiste ja -seadmetega, nad kavandavad ning juhivad nende ehitamist ja tööd. Elektriinseneride töö eesmärk on tagada elektrisüsteemide ja -seadmestiku tõhus, ohutu, keskkonnasõbralik ning majanduslikult ja ühiskondlikult vastuvõetav toimimine. Elektriinsenerina töötamise eeldus on elektriinseneri kutse (sh erialane spetsialiseerumine elektrivõrkudele ja -süsteemidele või ehitiste elektripaigaldistele).

Soojusenergeetikainsenerid töötavad soojuse elektrienergiaks muundamise, soojusallikate energiakasutuse, kütuste ning kütusemajanduse alal. Nad teevad soojusenergeetika seadmete, soojusvõrkude ning -süsteemide projekteerimise, ehitamise ja käitamisega seotud toiminguid. Nende töö eesmärk on luua insenertehnilisi lahendusi soojus- ja energiatehnoloogiate tõhusaks ja ohutuks toimimiseks. Soojusenergeetikainsenerina töötamise eeldus on soojusenergeetikainseneri kutse (sh erialane spetsialiseerumine gaasienergeetikale, kaugkütte- ja kaugjahutussüsteemidele, soojusseadmetele, -allikatele ja -keskustele ning tööstuslikele ja kaubanduslikele külmutusseadmetele ja -süsteemidele).

Sagedasimad ametinimetused: tootmisjuht, hooldusjuht, käidujuht, elektritööde objektijuht, elektrivaldkonna töödejuhataja

Tootmis- ja hooldusjuhid energeetika ja elektrialal korraldavad tootmisüksuse igapäevategevust ja koordineerivad meeskonnatööd (sh energeetikarajatise rajamis- ja tootmisprotsesside jälgimine). Nad tagavad energeetika ja elektriala valdkonnas käidu- ja tootmistegevuse ning objektide rajamise, hoolduse, remondi ja käidu. Samuti on nende ülesanne tagada tootmisüksuse ning taristu vastavus keskkonna-, tööohutus- ja muudele seadustele. Tootmis- ja hooldusjuht võtab osa uute energeetikaobjektide ehitusprotsessist, kontrollib nende tehnilisi parameetreid ja osaleb vastuvõtukatsetustes.

Tootmis- ja hooldusjuhil energeetikas peab olema tehnikaalane kutse- või kõrgharidus (nt elektri, energeetika või mehhatroonika alal). Selles ametis on tavapärane tõusta karjääriredelil kas ettevõtte või valdkonna sees – alustada madalamatelt ametikohtadelt tehnilise kutsehariduse pinnalt ning saada juhikompetentside lisandumise järel juhiks.

Sagedasimad ametinimetused: elektrik, hoolduselektrik, võrguelektrik, ehitiste elektrik, käiduelektrik, ehituselektrik, operatiivelektrik, välitööde elektrik, automaatik, elektrilukksepp, kaablimontöör, nõrkvoolu tehnik, elektripaigaldiste hooldustehnik

Elektrikud ja automaatikud on energeetika valdkonna oskustöötajad, kelle ülesanne on energiasüsteemide ehitamine, käitamine, hooldamine ja uuendamine. Nad tagavad elektri- ja juhtimissüsteemide töökindluse, ohutuse ning tõhusa toimimise seadmete kogu tööea vältel. Nad tegutsevad nii käidumeeskondades kui ka projektipõhistes paigaldus- ja arendustöödes.

Ehitiste elektrik (endise nimetusega sisetööde elektrik) paigaldab ja hooldab elektripaigaldisi ning -seadmeid elamutes, muudes hoonetes, tehnilistes rajatistes ning nendega seotud kuni 1000 V välisvõrkudes (alates liitumispunktist). Võrguelektrik (endine nimetus jaotusvõrgu elektrik) täidab elektriliinide, alajaamade, jaotlate ning elektrienergia tootmisüksuste ja -seadmete ehitamise ning käitamisega seotud ülesandeid. Automaatiku põhitegevus on automaatikasüsteemide, - komponentide ja -seadmete paigaldamine, hooldus ning käitamine.

Põhikutsealal töötamiseks on vajalik elektriku või automaatiku kutse.

Sagedasimad ametinimetused: elektrijaama operaator, biogaasijaama operaator, biometaanijaama operaator, tuumajaama operaator⁴⁴, katlakütja

Operaatorid energeetikas käitavad energia tootmise ja jaotamise suunamise süsteeme ning vastutavad süsteemide toimepidavuse ja ohutuse eest. Olenevalt energeetikaettevõtte tegevusvaldkonnast on nende ülesanne seadmete ja süsteemide (sh generaatorid, turbiinid, reaktorid, boilerid, jahutussüsteemid) jälgimine ning juhtimine, protsessiparameetrite jälgimine ja fikseerimine, rikete ja kõrvalekallete tuvastamine ning kohene reageerimine, energeetikasüsteemi kaugjuhtimine ja monitooring.

Põhikutsealal töötamiseks on eeldus kas kutseharidus (nt automaatika- või biogaasijaama operaatori suunal) või kõrgharidus tehnikavaldkonnas (nt soojustehnika, energeetika).

Sagedasimad ametinimetused: IT-võrkude insener, tarkvaraarendaja, andmeanalüütik, tarkvarainsener

Toetavad spetsialistid energeetikas on peamiselt infotehnoloogiaalase ettevalmistusega töötajad, kes toetavad energeetikaettevõtte tehnoloogilist võimekust, tagades digitaliseerimise, automatiseerimise ja andmevoogude töökindluse. Nende töö eesmärk on energeetikaettevõtte vajadustest lähtuva väärtust loova tarkvara- või IKT-süsteemi loomine. IT-spetsialistide töö aitab kaasa ettevõtte andmepõhisele, tõhusale, konkurentsivõimelisele ja strateegilisele juhtimisele. Loetletud näidisametite üksikasjalikumad kirjeldused, õpi- ja karjääriteed on esitatud OSKA info- ja kommunikatsioonitehnoloogia uuringus (Mets, Viia, 2022).

Selleks, et tuvastada energeetika valdkonnas tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavaid trende ja mõjureid, analüüsiti uuringu käigus nii üldisi tulevikutööd käsitlevaid väljaandeid kui ka kitsamaid, just energeetikale keskenduvaid analüüse, visioone ja arengudokumente. Tähelepanu all olid järgmised uurimisküsimused.

• Millised on olulisimad trendid, mis lähitulevikus energeetika valdkonda mõjutavad?

• Milline on nende trendide mõju valdkonna põhikutsealade hõivele ja oskuste vajadusele?

Maailma Majandusfoorumi aruanne (2025) esitab, et järgmise viie aasta jooksul, s.t aastani 2030, on ülemaailmsetest suundumustest suurim mõju tööturule teiste seas tehnoloogilistel muutustel, majanduslikul ebakindlusel, rahvastikumuutustel ja puhtale energiale üleminekul. Sealjuures on varasemas sarnases aruandes (2023) nähtud uute töökohtade suurimat loomet just seoses ettevõtete roheüleminekuga. Nõudlust rohetöökohtade järele on nähtud sektorite ja majandusharude lõikes kasvavana.

Valdkonna tuleviku tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavate trendide tuvastamisel lähtuti trendide loetelust, mis on esitatud OSKA kogumikus. Ekspertidelt saadud teabele tuginedes seostati kogumikus nimetatud suunad energeetika valdkonna trendidega.

Järgnevalt tutvustatakse peamisi üleilmseid mõjureid ja hinnanguid nende võimaliku mõju kohta energeetika sektorile Eestis viie teema vaates:

• tehnoloogia ja innovatsioon;

• keskkond ja ressursid;

• inimesed ja ühiskond;

• poliitika ja valitsemine;

• majandus ja äri.

Tuuakse illustreerivaid näiteid, kuid ei kirjeldata trendide üksikasjalikku mõju tööjõu- ja oskuste vajadusele põhikutsealade kaupa. Trendide mõju konkreetsetele põhikutsealadele ja nendega seotud oskuste vajadusele käsitletakse põhjalikumalt 3. peatükis.

   Tehnoloogia ja innovatsioon

Tehnoloogia areng ja innovatsioon on ühed keskseimad tulevikutööd mõjutavad tegurid igas valdkonnas. 2025. aasta kogumikus „Töö ja oskused 2035“ nähakse tehnoloogia ja innovatsiooni arengut majanduse ning ühiskonna kasvu peamise vedurina. Märgitakse, et tipptehnoloogiad (nt tehisaru ja taastuvenergia tootmise tehnoloogiad) on majandussektorite arengul pearollis. Uusi ametikohti tulenevalt rohetehnoloogia ja taastuvenergia arengust tekib sealhulgas nii inseneridele kui ka projektijuhtidele, samuti spetsialistidele, kes arendavad energiasalvestuse, nutivõrkude ja ringmajanduse lahendusi. Oluline on siin mainida ka tehisaruga seotud tehnoloogilise arengu kõrvalmõju, milleks on elektrienergia vajaduse kasv (Ärileht, 2025).

Sarnase tulemuseni jõudis Maailma Majandusfoorumi aruanne (2025), kus leiti, et kiireima kasvuga ametid tööturul on sageli need, mis on seotud tehnoloogia arenguga. Nimelt on aruandes tööandjate hinnangul välja toodud majanduskeskkonda enim mõjutavate tehnoloogiliste trendide seas nii tehisaru, autonoomsed süsteemid kui ka tehnoloogiline areng energia tootmise, salvestamise ja jaotamise vallas. Just akudel põhineva energiasalvestustehnoloogia suureneva olulisuse energeetika kitsaskohtade lahendamisel (nt kõrged hinnatipud) toob välja ka McKinsey & Company (2023).

Rahvusvaheline Energiaagentuur (IEA) esitab enda ülevaates (2024), et taastuvenergeetika püsib jätkuvalt uute töökohtade loome tipus vähemalt aastani 2030. Kuue peamise tehnoloogiana nimetab IEA sealjuures päikese- ja tuuleenergiat, elektrilisi sõidukeid, aku- ja vesinikutehnoloogiad ning soojuspumpi. Peale selle märgitakse, et alates 2015. aastast on nende tehnoloogiate turuosa ülemaailmselt neljakordistunud (IEA, 2024).

Rahvusvaheline Taastuvenergia Agentuur (IRENA) lisab (2025), et taastuvenergia tootmisvõimsused võivad võrreldes 2021. aastaga 2030. aastaks kolmekordistuda, 2040. aastaks kasvada nelja- ja 2050. aastaks viiekordseks. Suurt kasvu veavad omakorda päikese- ja tuuleenergeetika. Seda kõike aga juhul, kui on tagatud energiasüsteemi stabiilsus taastuvenergiaallikate lõimimisel energiasüsteemi. Maailma Majandusfoorumi hinnangul (2025) on aga just energia salvestuslahendused selgrooks, mis seda stabiilsust ja töökindlust enim tagada aitavad. Suurimad lootused pannakse sealjuures aku- ja vesinikutehnoloogiale ning pump-hüdroelektrijaamadele.

Kõigil neil suundumustel on siinse uuringu ekspertide sõnul oluline roll ka energeetika valdkonna arengu kontekstis Eestis, kus nähakse tehnoloogia arengu ja innovatsiooni mõju põhikutsealadel töötavate inimeste hõivele pigem soodsana. Erinevalt paljudest teistest sektoritest, kus tehnoloogia kipub töökohti ära võtma, on siinse uuringu eksperdid pigem arvamusel, et tehnoloogiline areng muudab töö iseloomu ja selleks vajaminevaid oskusi ning võib seeläbi luua ka uusi töökohti. Ühelt poolt vähendavad tehnoloogilised abivahendid tööjõuvajadust rutiinsete ja mehhaaniliste tööde puhul, teisalt ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et suure osa tehnoloogilise arengu rakendamiseks valdkonnas on väga olulised kõrgelt kvalifitseeritud töötajad, kellel on piisaval tasemel teadmised ning oskused energeetikast või elektrist ja automaatikast.

Mõne sellise tehnoloogilise arengu näitena energeetikas võib tuua digitaliseerimise ja automatiseerimise, mille käigus muudetakse seni näiteks käsitsi läbi viidud protsessid tehnoloogia abiga tõhusamaks, nutikamaks, töökindlamaks ja andmepõhisemaks. Kiirelt arenev valdkond on näiteks kaugkütte ja -jahutuse digitaliseerimine, kus võetakse kasutusse eri kontrollisüsteemid (nt SCADA⁵⁵), andurid, tehisaru (nt prognooside tegemisel), nutikad arvestid ja andmekogumise platvormid. Ka nn digikaksik on miski, mis kogu energeetika valdkonnas üha enam kanda kinnitab ja peale füüsilise võrgu ka virtuaalse koopia kogu võrgust luua võimaldab.

Valdkonda mõjutava märkimisväärse trendina nimetasid siinse uuringu eksperdid veel kogu energiatarbimise ja -tootmise elektrifitseerimist.⁶⁶ IEA raport (2025) prognoosib, et aastaks 2035 kasvab nõudlus energia järele vähemalt 40% ning seda veavad eelkõige kõrgtehnoloogiline tootmine, transpordi elektrifitseerimine (sh elektriautod), andmekeskused ja küttesüsteemide elektrifitseerimine. Sellise arengu juures on põhiline sõlmküsimus energiajulgeoleku ja varustuskindluse vaatest see, kui kiiresti rajatakse uusi elektrivõrke, salvestuslahendusi ja muid elektrisüsteemi paindlikkuse allikaid. Elektrifitseerimise peamine mõju energeetika tööjõu- ja oskuste vajadusele seisneb selles, et üha nutikamaid süsteeme (nt uued elektrivõrgud ning aku- ja vesinikusalvestid) peavad arendama ja haldama suurema tehnilise kompetentsi ning kõrgema haridustasemega spetsialistid. Sealhulgas kasvatab elektrifitseerimine vajadust näiteks andmeanalüütikute, süsteemiinseneride ja automaatseid süsteeme hallata oskavate töötajate järele. Suureneb ka elektritööde, võrguehituse ja elektriseadmete paigalduse tööde maht ning vajadus kiirelt kohaneva täiendus- ja ümberõppesüsteemi järele. Ka McKinsey raport (2025) esitab, et elektrifitseerimise jätkuvat kasvu nähakse kuni aastani 2050. On leitud, et elektrivaldkonna tööhõive tõenäoliselt suureneb, kuna taastuvenergia tehnoloogia käitamine ja hooldamine vajab rohkem töökäsi ning vajadus elektrienergia järele suureneb jätkuva elektrifitseerimise tõttu (Cedefop, 2023).

Siinse uuringu eksperdid rõhutasid mitmekesise energiaportfelli olulisust ja toonitasid, et Eesti energeetika tulevik seisneb üha enam kombineeritud energiatootmises, mis tähendab eri energiaallikate, nii juhitavate kui ka juhitamatute võimsuste, olemasolu. Sellest johtuvalt on ka valdkondliku tööjõu ettevalmistamisel oluline keskenduda võimalikult universaalse baasharidusega inseneride ja oskustöötajate koolitamisele, et tagada nende võimekus liikuda eri energialiikide ja -süsteemide (elekter, soojus, jahutus, salvestus) vahel, neid vajaduse korral lõimida ja samal ajal olla võimeline kohanema kiirete tehnoloogiliste muutustega.

   Keskkond ja ressursid

OSKA trendikaardid (2021) toovad keskkonda puudutavate peamiste märksõnadena esile kliimaneutraalsuse, rohepöörde ja ringmajanduse. Energeetika on valdkond, mille tööjõuvajadus selle megatrendi mõjul ja kasvava nõudluse tõttu enim mõjutatud saab. Ka kogumik „Töö ja oskused 2035“ sedastab, et kliimamuutuste leevendamiseks tehtavad investeeringud taastuvenergiasse, energiatõhususse ja rohelisse taristusse kujundavad kiiresti kasvava tööturu.

Nn rohelise kokkuleppe tulemusena on Euroopa Liidu (EL) pikaajaline eesmärk saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsus kõikides majandusvaldkondades (Euroopa Komisjon, 2011). Sellest johtuvalt on jätkusuutlikkus seatud ühenduse keskseks arengueesmärgiks ning energeetika on üks peamistest valdkondadest, mis sellest kokkuleppest mõjutatud on saanud (Cedefop, 2023). Oluline ülemaailmne kliimakokkulepe on muu hulgas Pariisi lepe⁷⁷, mille peasiht on ühine võitlus kliimamuutuste vastu.

Samavõrd oluline on ära märkida ka viimase aja suundumus seoses roheülemineku mõningase aeglustumise või isegi tagasi pööramisega. Näiteks on Euroopa Liidus täheldatud rohelisele kokkuleppele ja kehtestatud rohenõuetele poliitilist survet ning lõdvendusi neis (ERR, 2025). Sarnast vastuvoolu tegutsemist on märgata ka USA-s, kus keeratakse tagasi otsuseid ning jäetakse rahastamata roheprojektide arendusi (POLITICO, 2025; ERR, 2025)., Seega võib öelda, et võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga on ülemaailmne suund roheüleminekule praegu pigem mõnevõrra aeglustunud ning suurem tähelepanu on energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamisel.

Sarnast arengut on märgata ka Eestis: vahepealsest eesmärgist toota 2030. aastal Eestis sama palju taastuvelektrit, kui aastas kohapeal tarbitakse⁸⁸, on siinse uuringu koostamise ajaks loobutud (ERR, 2025). Arengukavas ENMAK 2035 on seda täiendatud klausliga, et kuigi eesmärgi 2030. aastaks täitmine ei ole realistlik, võib see olenevalt tarbimisest osutuda võimalikuks aastaks 2035. Kuigi varem nähti selle ambitsiooni täitmiseks suurima kasvupotentsiaaliga eelkõige tuuleenergiat, mille toodang oleks aastaks 2030 pidanud neljakordistuma⁹⁹, siis on hoolimata vahepealsest kiirest arengust siinse uuringu valmimise ajaks sellest mõni samm tagasi astutud (ERR, 2025).,

Tuumaenergia kasutuselevõtt juhitava võimsusena toetab Eesti kliimaeesmärkide täitmist ning energiastabiilsuse ja varustuskindluse tagamist (sh CO₂ heitme vähendamine võrreldes fossiilkütustega). Samas kaasnevad sellega radioaktiivsed jäätmed, mis vajavad pikaajalist ohutut ladustamist. Siinse uuringu valmimise ajal Eesti tööturul vajaliku ettevalmistusega tööjõudu tuumaenergia kasutuselevõtuks napib (Tuumaenergia töörühm, 2023). Hoolimata ettevalmistustest luua valmisolek tuumaenergia kasutuselevõtuks lähitulevikus ei näe enamik siinse uuringu ekspertidest seda Eestis enne 2040. aastat juhtuvat. Küll aga on tuumaenergia kasutuselevõtuks vajaminev tööjõuvajadus määratud ning juba siinse uuringu koostamise ajal väljaõpet teatud määral alustatud. Tuumaenergia ja -ohutuse seadus, millega luuakse Eestis terviklik õigusraamistik tuumaenergia kasutamiseks ning tagatakse valdkonnas kõrgeim ohutuse ja julgeoleku tase, on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2027.¹⁰¹⁰

   Inimesed ja ühiskond

Eesti elanikkonnas kasvab vanemaealiste osakaal, samal ajal väheneb tööealise elanikkonna seas nooremate ja keskealiste inimeste osatähtsus (Rosenblad et al, 2023). Haridusmaailma ja tööturu vaates tähendab see esmalt vähem sisseastujaid, seejärel vähem töötajaid ning kokkuvõttes tööjõunappuse kasvu. Juba varasem OSKA energeetika uuring (2017) esitas ühe oma põhisõnumina, et valdkond vajab pensionile jäävate töötajate asendamiseks palju uut tööjõudu ning tol ajal olid lausa 40% põhikutsealadel hõivatutest 50-aastased või vanemad. Juba siis ei katnud prognoositav valdkonna õppekavade lõpetajate hulk tööjõuvajadust.

OSKA trendiuuring (2021) näitab seevastu, et aktiivne vananemine hea tervise juures võimaldab inimestel kauem töötada, uusi teadmisi ja oskusi omandada ning veelgi tähtsamaks muutub elukestev õpe. Erilist toetust vajab vanemaealiste töötajate oskuste arendamine. Seega on tööandjate jaoks tähtis üha enam aidata kaasa paindlike töökorralduslahenduste kujundamisse. Et siinse uuringu ekspertide sõnul spetsialiseerutakse kutse- ja kõrgkoolist saadava baashariduse pinnalt sageli ettevõttes kohapeal, siis tuleb tööandjatel üha enam panustada ka noorte väljaõppesse.

Kogumik „Töö ja oskused 2035“ toob lisaks rahvastikumuutustele inimesi ja ühiskonda puudutavate, siinse uuringu kontekstis oluliste teguritena esile ka muutused hariduse, töö ja ühiskondlikes väärtustes.

Eelmainitud 2017. aasta OSKA energeetika uuringuga võrreldes on kaheksa aastaga toimunud energeetika valdkonna erialade populaarsuses märkimisväärne muutus. Kui eelmine uuring osutas, et valdkonna erialad olid noorte hulgas vähe populaarsed ning selle põhjus sageli negatiivne avalik arvamus ja kuvand, siis see trend on viimastel aastatel, vähemalt kõrghariduses, muutumas, (vt ka ptk 4.2). Põhjusi võib olla mitu. Ühelt poolt näitab ülemaailmne trend (McKinsey, 2024), et just Z-põlvkond¹¹¹¹ on enim valmis võitlusele kliimamuutustega kaasa aitama ning nii kliimamuutused kui ka keskkonnahoid koos säästva arenguga on teemad, millest noored enim hoolivad. Teisalt on ka energeetika valdkond ise olnud aktiivne enda turundamisel, sellest positiivse kuvandi loomisel (sh sektori kõrged töötasud) ja uue tööjõu leidmisel (Postimees, 2025). Oma osa on tööandjate sõnul teinud ka Inseneriakadeemia¹²¹² ellukutsumine.

LinkedIni 2023. aasta uuringu kohaselt on parem töö ja eraelu tasakaal tõusnud töökoha valiku kriteeriumina palga järel lausa teisele kohale. Paindlik töökorraldus ja mitmekesised töövormid (sh võimalus teha kaugtööd), töö mõtestamine, enda jaoks oluliste eesmärkide saavutamine, vaimse tasakaalu eest hoolitsemine ning parem töö- ja eraelu ühitamine on eriti noorte jaoks üha olulisem ettevõttepoolse väärtuspakkumise osa (StanfordReport, 2024).

Kui kõrgharidust eeldavatel ametikohtadel on selliste ootustega kohanemine ja neile vastutulek lihtsam, siis paljudel kutseharidust eeldavatel ametikohtadel võib ekspertide sõnul töö loomus ning selle keskkond olla paljude jaoks ebamugav ja mittemotiveeriv. Esineb nii vahetustega tööd, ootamatuid probleeme kui ka vajadust töötada keerulistes ilmastikuoludes. Kõik eelnimetatud tegurid võivad soodustada esmalt vähest huvi potentsiaalsete sisseastujate seas ning ka sektori tööjõu voolavust juba valdkonnas tegutsevate töötajate puhul.

   Poliitika ja valitsemine

Rohkem kui mõni teine eluvaldkond on energeetika mõjutatud Eesti-sisestest ja Euroopa tasandi poliitilistest otsustest. Eesti riigi olulisim valdkonna arengut suunav dokument „Energiamajanduse arengukava aastani 2035“ kinnitati 2026. aasta alguses. Selle peamised poliitilised eesmärgid ja visioon on aga piisavalt küpsed, et neid ka siinse uuringu koostamisel märgatavalt arvesse võtta. Arengukava kandev eesmärk on energiajulgeoleku ja puhta energiaga majanduse tagamine ning aastaks 2050 kliimaneutraalsele elektri ja soojuse tootmisele üleminek.

Siinse uuringu ning energeetika tööjõu- ja oskuste vajaduse taustal on arengukava alameesmärkide ja tegevussuundadena teiste seas oluline nimetada veel järgmisi.

• Energiajulgeolek ning energia kättesaadavus ja taskukohasus.
• Energeetika keskkonnasäästlikkus (nt ettenägemine, et aastaks 2035 on soojusenergia tarbimises ca 80% ulatuses üle mindud puhtale energiale).
• Valmisolek tuumaenergia kasutuselevõtuks (sh sellega seonduva regulatsiooni ja tuumaregulaatori¹³¹³ loomine ning eriplaneering tuumajaama asukoha määramiseks).
• Juhitava võimsuse ehk sellise süsteemi tagamine, mis suudab toime tulla tipukoormustega, säilitades samas turupõhise lähenemise. Olulised energiaportfelli komponendid on siinjuures bioenergial põhinevad koostootmisseadmed, Auvere elektrijaam, uttegaas ja gaasijaamad, mis saavad muu hulgas tarbida ka kohalikku biometaani.
• Olemasolevate võimsuste töös hoidmine, kuni on piisavalt rajatud uusi või moderniseeritud olemasolevaid juhitavaid võimsusi.
• Aastaks 2035 turumehhanismide toimel järk-järgult põlevkivi otsepõletusel elektritootmise lõpetamine.
• Aastaks 2035 taastuvelektri lisatootmis- ja elektrisalvestusseadmete Eesti elektrivõrku turupõhiselt ühendamine.
• Gaasitaristu ja gaasivaru tagamine ning taastuvgaaside (sh biometaan, taastuvatest energiaallikatest toodetud vesinik) tootmise ning kasutuselevõtu soodustamine. Muu hulgas regulatiivsete muudatuste elluviimine, et oleks tagatud kodumaine taastuvgaaside tootmine ja gaasivõrku sisestamine, taristu arendamine ja hooldus ning gaasi strateegilise varu olemasolu. Aastal 2035 elektritootmise juhitava võimsuse tõenäoline põhinemine gaasil (sh taastuvgaasil).
• Energiatõhususe suurendamine ja kaasajastamine, mille osana toetatakse kaugküttevõrkude moderniseerimist, uute kaugküttesüsteemide rajamist ja küttesüsteemide renoveerimist.
• Kaugjahutuse arendamine (sh ennekõike ärihoonetes, kuna nendes on ette näha suurimat jahutusvajaduse kasvu).

ENMAK-i eesmärkidega seostub ja on siinse uuringu kontekstis oluline veel ära märkida ka Eleringi 2025. aasta Eesti varustuskindluse aruanne, mis esitab, et aastaks 2035 peaks Eestis olema juhitavaid elektritootmise võimekusi umbes 2100 MW ulatuses. Selle eesmärgi ja varustuskindluse tagamiseks on vajalik töösse saada uusi elektrijaamu. Olemasoleva tehnoloogia mõistes on sealjuures kõige odavam rajada gaasijaamad (ERR, 2025). Eleringi aruanne toonitab muu hulgas energiajulgeoleku olulisust ning rõhutab, et energia tagamine peab olema võimalik ka välisühenduste katkemise ja riigisiseste sõlmpunktide kahjustumise korral. Oluliste osadena selles nähakse juhitavaid ja hajutatud tootmisvõimsusi, energiasalvestust, piisavaid kütusevarusid ning võimekust elektrisüsteemi nullist taaskäivitada.

Kui veel 2024. aastal tundus, et eelisarendatav valdkond Eestis on taastuvenergeetika ning eriti kõik, mis puudutab (mere)tuuleparke (Krusell, Pihl 2025), siis siinse uuringu koostamise ajaks on see areng mõneti aeglustunud (ERR, 2025). Uuringu ekspertide hinnangul on järgnevate aastate energiapoliitika kujundamisel olulised eelkõige seatud eesmärkide realistlikkus ja poliitiliste otsuste järjepidevus ning stabiilsus (nt riigipoolsed pikaajalised investeeringute finantseerimislahendused meretuulepargi, vesisalvesti või tuumajaama jaoks (ERR, 2025)), mis omakorda tekitavad suuremat usaldust ka arendajates, et planeeritud tegevustega edasi minna.

Energeetika valdkonna järgnevate aastate tööjõu- ja oskuste vajadust suunab veel mitu riiklikku arengustrateegiat ja õigusakti, millest olulisimad on järgmised.

• Vabariigi Valitsuse koalitsioonileppe 2025–2027¹⁴¹⁴ laiem eesmärk on ühiskonna jõukuse kasv ja parem elukeskkond. Selle saavutamiseks tagatakse energiavarustuskindlus, taskukohane lõpphind, puhas tootmine ja Eesti loodusvarade läbimõeldud ning vastutustundlik kasutamine. Toetatakse suuremahulise salvestuse ja meretuuleenergia turule toomist, soodustatakse taastuvenergia arendamist, jätkatakse taastuvelektri vähempakkumistega, võimaldatakse tuumaenergeetika kasutuselevõttu nii elektri- kui ka soojatootmiseks ning biogaasi tootmise arendamist.

• Strateegia „Eesti 2035“¹⁵¹⁵ seab sihiks, et Eesti on 2050. aastaks konkurentsivõimeline ning teadmistepõhise ühiskonna ja majandusega kliimaneutraalne riik, tagades sealjuures energiajulgeoleku. Roheülemineku osana on konkurentsivõimelise energialiigina nimetatud taastuvenergiat.

• Riikliku energia- ja kliimakava¹⁶¹⁶ ajakohastatud versiooni eesmärk on anda Eesti inimestele ja ettevõtetele võimalikult täpselt teavet sellest, milliste meetmetega kavatseb Eesti riik saavutada EL-is kokku lepitud energia- ja kliimapoliitikat puudutavad eesmärgid. Veel võib siinse uuringu seisukohalt märkimist väärivana nimetada aastaks 2030 taastuvenergia osakaalu suurendamise vähemalt 65%-ni, energiajulgeoleku tagamise, energia lõpptarbimise püsimise aastani 2030 tasemel kuni 29,4 TWh/a ja elektrivõrkude riikidevahelise ühendatusse miinimumkriteeriumidele vastamise.

• Kliimapoliitika põhialused aastani 2050¹⁷¹⁷ seab sihiks tasakaalustada kasvuhoonegaaside heide ja sidumine hiljemalt 2050. aastaks ehk vähendada selleks ajaks kasvuhoonegaaside netoheide nullini. Valdkondlike poliitikasuunistena kliimamuutuste leevendamiseks tuuakse muu seas esile kodumaiste taastuvenergiaressursside laialdase kasutuselevõtu soodustamine ning nende tootmistehnoloogiate arendamine.

• Energiamajanduse korralduse seadus¹⁸¹⁸ sätestab abinõud riikliku energiatõhususe eesmärgi saavutamiseks, taastuvenergia edendamise põhimõtted, riiklikud taastuvenergia eesmärgid ja energiatõhususe parandamise nõuded ning kohustatud osalised nii avalikus kui ka erasektoris.

• Elektrituruseadus¹⁹¹⁹ reguleerib elektrienergia tootmist, salvestamist, edastamist, müüki, eksporti, importi ja transiiti ning elektrisüsteemi majanduslikku ja tehnilist juhtimist. Seadus näeb ette elektrituru toimimise põhimõtted, lähtudes vajadusest tagada põhjendatud hinnaga, keskkonnanõuete ja tarbija vajaduste kohane tõhus elektrivarustus ning energiaallikate tasakaalustatud, keskkonnahoidlik ja pikaajaline kasutamine.

• Majandus- ja infotehnoloogiaministri 29.12.2023 määruse nr 72 (Riigi Teataja, 2024)²⁰²⁰, mis muudab seadme ohutuse seaduse määrusi nr 74, 86 ja 88, alusel on elektrivaldkond täielikult reguleeritud valdkond, mis välistab alates 01.01.2031 töötamise elektripaigaldistel ilma kutsetunnistusteta. Seni võib üleminekuperioodil tegutseda pädevustunnistuste alusel. Sisulised kompetentsusnõuded kutse saamiseks on esitatud kutsestandardites²¹²¹.

• Hädaolukorra seadus²²²² sätestab energeetika valdkonna elutähtsate teenustena elektri-, maagaasi-, vedelkütuste- ja kaugküttega varustamise.

   Majandus ja äri

Järgnevalt tuuakse esile viimase aja peamised Eesti majandus- ja tööturuarengusuunad ning lähituleviku väljavaated. Samuti on kirjeldatud Läänemere regiooni riikide plaane energeetikasektori arendamisel ja lühidalt ka valdkonna ettevõtete peamisi keskmisi majandusnäitajaid.

Statistikaameti ning Maksu- ja Tolliameti andmete järgi on hõivatute hulk tegevusala „Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine“ ettevõtetes viimase 6–7 aastaga kasvanud umbes 1000 töötaja võrra, jõudes 2023. aastaks üle 5600 töötajani.

Ettevõtete müügitulu enam kui kahekordistus 2022. aastaks, mil elektrihind saavutas rekordeid, kuid järgnevad aastad on näidanud müügitulu vähenemist. See on ka ootuspärane, kuna elektrihind on langenud. Müügitulu vähenemisel on olnud ka teisi põhjuseid. Taastuvelektri tootmine sõltub ilmastikust ja aastaaegadest, peale selle on üha suurem roll sellel, kas ja millise hinnaga on energiatootmisettevõtetel majanduslikult otstarbekas elektrienergiat müüa.

Lisaks müügitulu vähenemisele on ka seni plusspoolel olnud ärikasum muutunud negatiivseks. Oluliselt on kasvanud investeeringud põhivarasse, mis tuleviku tööjõuvajadust silmas pidades on positiivne ja kaalub üles praeguse müügitulu vähenemise ja kahjumlikkuse.

Välja saab tuua ka tegevusala „Elektriinstallatsioon ja torustiku paigaldus jm ehituspaigaldustööd“ majandusnäitajaid. Siinses uuringus on valdkonna osaks olev F-4321 „Elektriinstallatsioon“ küll vaid üks osa sellest, kuid avalikustatud statistika kitsamat vaadet ei võimalda. Tegevusala „Elektriinstallatsioon ja torustiku paigaldus jm ehituspaigaldustööd“ ettevõtete töötajate hulk jõudis 2023. aastaks ligi 10 800-ni, kasvades võrreldes 6–7 aasta taguse ajaga ligikaudu 1200 võrra (joonis 2).

Kasvanud on ka ettevõtete hulk, müügitulu ja põhivarasse tehtud investeeringute maht. Lisaks on tegevusalal tervikuna olnud ettevõtted kasumlikud ja töötaja kohta lisandväärtust kasvatavad. Seega on selle tegevusala areng olnud pigem tööjõuvajadust kasvatav. Viimasel viiel aastal on märkimisväärselt lisandunud nii tuule- kui ka päikeseenergia tootmisvõimsusi. Eesti elektrisüsteemiga on 2025. aasta alguse seisuga liitunud 695 MW tootmisvõimsusega tuule- ja 1210 MW mahus päikeseparke. Eriti just päikeseparkide lisandumine on olnud hoogne. Näiteks oli 2020. aastal päikeseparkide tootmisvõimsus vaid 128 MW. Seoses päikeseenergeetika tootmisvõimsuste kiire lisandumisega on oluline rõhutada ka väiketootjate hulga suurt kasvu. Hinnanguliselt oli 2024. aastal peamiselt päikeseenergiat tootvaid ja ka salvestuslahendusi kasutavaid n-ö tootvaid tarbijaid umbes 17 000 ning tulevikuks prognoositakse nende hulga edasist suurenemist (Arenguseire Keskus 2024). Väiketootjate paigaldatud ja tulevikus paigaldatavad seadmed ning tehnilised lahendused tootmise alustamiseks ja käitamiseks ning hilisemaks hoolduseks vajavad ka vastavate teadmistega inimesi. Nendeks võivad olla energeetikainsenerid, elektrikud ja automaatikud, mistõttu väiketootjate hulga kasv suurendab tööjõuvajadust ka nende ametite järele.

Kui päikese- ja tuuleenergial on Eesti elektritootmises üha suurem roll, siis põlevkivist elektri tootmine on oluliselt kahanenud. Kahjuks ei ole lisandunud päikese- ja tuuleenergeetika tootmisvõimsused seni viinud elektritootmist uuesti kasvule ning elektrit toodetakse vähem kui tarbitakse. Elektrienergia tarbimine koos võrgukadudega oli Eestis 2024. aastal suurusjärgus 8260 GWh aastas. Kui eelmisel kümnendil toodeti elektrit püsivalt üle 10 000 GWh aastas, siis nüüdseks on see viimasel kahel aastal piirdunud 5000–6000 GWh-ga aastas (joonis 3).

Muutused majanduses ja tööturul mõjutavad küllaltki palju ka energeetika valdkonna väljavaateid ning tööjõuvajadust. Seda seetõttu, et kasvav majandus ja heal järjel tööturg kasvatab nõudlust energia (sh elektrienergia) järele ning suurendab valdkonna tööjõuvajadust. Kui majanduses ja tööturul on madalseis, on mõju vastupidine. Peale selle tähendab majanduse hea käekäik maksude suuremat laekumist riigile, mis omakorda võimaldaks anda riigil tuge uute tootmisvõimsuste ja muu taristu rajamiseks või kaasajastamiseks.

Viimased paar aastat ei ole Eesti majanduses olnud parimad ajad ja SKP muutus on püsinud miinuspoolel, samas ei ole olnud ka otsest majanduskriisi. 2022. aasta tarbijahindade hüppeline tõus järgnevatel aastatel õnneks ei kordunud, kuid inflatsioon jäi siiski suhteliselt hoogsaks. Töötuse määr on küll kasvanud, kuid jäi 2024. aastal märgatavalt alla eelmise kümnendi sügava majanduskriisi omale, mis oli 15% ja enam (joonis 4).

Tööhõive määr on viimased aastad püsinud samal tasemel ehk 69%. Kiire inflatsiooniga paralleelselt on tõusnud ka palgad. Hinnatõusu tippajal 2022. aastal reaalpalk küll langes, kuid järgneval kahel aastal ületas keskmine palgakasv juba inflatsiooni.

Aasta 2025 esimesed kvartalid kuigi suuri muutusi võrreldes 2024. aastaga kaasa ei toonud. SKP reaalkasv oli esimeses kahes kvartalis alla 1% võrreldes eelneva aasta sama ajaga. Töötuse ja tööhõive määr on olnud samas suurusjärgus kui 2024. aastal. Suuremate majandusvaldkondade lõikes kasvasid 2025. aasta II kvartalis võrreldes eelmise aasta sama ajaga paari protsendi võrra jaekaubanduse müügimahud kui välja arvata mootorsõidukite müük. Võrreldes sellele eelneva aastaga ei näidanud 2025. aasta esimene pool muutusi ka tööstustoodangu mahtudes, kuigi tööstuse alavaldkondades on muutused olnud erinevad.

Märkimisväärselt pole muutunud kaupade ekspordimahud, jäädes Eesti päritolu kaupade puhul iga kuu ligi miljardi euro piiresse. Positiivsena saab aga esile tuua teenuste ekspordi kasvu. Kvartaalses võrdluses olid 2025. aasta esimesed kvartalid võrreldes 2024. aasta sama ajaga näidanud kasvu 7–8%. 2025. aasta II kvartalis oli teenuste eksport 3,4 miljardit eurot. Kahjuks ei ole elektrienergia müük välisriikidesse teenuste ekspordile kaasa aidanud ehk väliskaubanduse bilanss on negatiivne olnud juba viimased 5–6 aastat.

Põhjuseid, miks Eesti majandus pole viimastel aastatel kasvanud, on mitu. Olulisimad neist on Ukraina sõja mõju, elektrienergia hinnatõus ja peamiste välispartnerite vähene nõudlus Eesti eksporttoodete järele. Samas saab 2025. aasta esimese poole andmete põhjal öelda, et elektrihind on Euroopa Liidu keskmisest isegi madalam (Eurostat 2025). Samuti on konkurentsivõimet mitmes sektoris mõjutanud kiire palgakasv.

Energeetika valdkonna arengu ja tööjõuvajaduse seisukohast on praegu majanduses toimuv tähtis, kuid olulisem on see, milliseks kujuneb majandus tulevikus. Eesti lähituleviku majandusprognoosidest võib nimetada näiteks Rahandusministeeriumi, Eesti Panga ning kommertspankadest Swedbanki ja Luminori 2025. aastal tehtud prognoosid (vt tabel 2). Kõik need prognoosivad lähematel aastatel majanduskasvu taastumist, kuigi mitte kiiret majanduskasvu. Samuti prognoositakse aeglase tempoga palgakasvu, aeglustuvat inflatsiooni ja tööpuuduse mõningast vähenemist. Peamiste kaasaaitavate teguritena nimetatakse näiteks välisnõudluse paranemist ja seega ekspordi kasvu, samuti maksumuudatusi, riigi investeeringuid, inflatsiooni vähenemist ning intressimäärade langust.

Lähitulevik näitab, kas majandus pöördub kasvule ja prognoosid peavad paika. Jätkuvalt on küllaltki palju neid tegureid, mille mõju on keeruline ette näha. Näiteks võib siin tuua globaalsed muutused (sh võimalikud riikidevahelised kaubandussõjad). Eesti konkurentsieelis ei ole enam odav tööjõud ja seda olulisemaks muutuvad pikaajalise majanduskasvu eeldusena ettevõtete kasvav tootlikkus, lisandväärtus ja uuenduslikkus. Eeltingimusi selleks on: alates inimeste haridustasemest kuni hea ettevõtluskeskkonnani. Kui majandusprognoosid paika peavad, siis võiks üldine majandus- ja tööturuareng mõjuda valdkonna tööjõuvajadusele pigem positiivselt, kuid mitte päris nii, et see vajadust märkimisväärselt kasvataks.

Energiajulgeolek ehk Eesti kindel ja stabiilne energiaga varustatus (sh selleks piisavate tootmisvõimsuste tagamine) on Eesti energiapoliitika üks eesmärke. Selle kõrval on suurt tähepanu vääriv ka see, millised arenguplaanid energeetikas (sh elektritootmises) Läänemere regiooni teistel riikidel on.

Soomes on ettevalmistamisel uuendatud energia ja kliimastrateegia ning praegu kehtib 2022. aasta versioon. Strateegia keskendub elektrifitseerimisele, taastuvenergia arendamisele, energiatõhususele ja varustuskindluse tagamisele. Prognoositakse elektritarbimise kasvu ja samal ajal on sihiks seatud Soome muutumine elektri netoeksportijaks. Siin nähakse tuuleenergia olulist kasvu ja 2035. aastaks tootmise suurenemist 30 TWh-ni. Päikeseenergia tootmine kasvaks mõõdukamalt, 3,4 TWh-ni. Siiski jääks Soome elektrisüsteemi alussambaks tuumaenergia ja tulevikus nähakse ette väikemoodulreaktorite (SMR) kasutuselevõttu (sh kaugkütte ja tööstuse tarbeks). Süsteemi paindlikkuse tagamiseks investeeritakse salvestuslahendustesse, nutivõrkudesse ja piiriülestesse ühendustesse. Oluliseks peetakse energiatõhususe suurendamist ja nõudluse juhtimist, samuti uusi tehnoloogiaid (CO₂ püüdmine ja säilitamine, biokütused, vesinik). Soome elektrivõrku nähakse Läänemere piirkonna hinnalise sõlmpunktina, mis võimaldab eksportida rohelise energia ülejääke naaberriikidesse.

Rootsi energiastrateegia (2024) kohaselt jääks elektritootmine põhinema hüdro-, tuuma- ja tuuleenergial. 2045. aastaks prognoositakse energiatarbimise (sh elektri-) kasvu väärtuseni vähemalt 300 TWh aastas (praegu u 140 TWh), kus suure osa suurenemisest annaksid tööstused. Kasvavat elektritarbimist võimaldaksid katta investeeringud uutesse energiatootmisvõimsustesse. Tuumaenergias lisanduksid uued reaktorid koguvõimsusega 12,5 GW, samuti maa- ja meretuule- ning mõnevõrra ka päikeseenergia tootmine. Tööstuse dekarboniseerimise põhisuunana nähakse vesinikku. Peale selle on plaanis kaasajastada elektrivõrke ja suurendada oluliselt ülekandevõimsusi.

Läti energeetika ja kliimastrateegia (2024) näeb 2030. aastaks ette taastuvenergeetika osatähtsuse märkimisväärset kasvu nii elektri- kui ka soojatootmises. Seda peaksid vedama uute tuule-ja päikeseenergia tootmisvõimsuste rajamine. Tuuleenergeetikas on näiteks eesmärk 2030. aastaks rajada 1,3–1,5 GW lisavõimsust ja ajavahemikku 2030–2040 planeerida ka üks 1 GW võimsusega meretuulepark. Taastuvenergeetika võimsuste rajamise kõrval on olulisel kohal energiasalvestus, kus turu- ja toetusmeetmetega oleks 2030. aastaks elektrisalvestite paigaldatud võimsus kuni 60 MW. Strateegias peetakse märkimist väärivaks ka regionaalset koostööd (ELWIND, sünkroniseerimine, uued ühendused). Energiajulgeoleku mõttes peaksid investeeringud viima selleni, et sõltuvus importelektrist väheneks 30%-ni.

Leedu uus riiklik energiastrateegia (2024) seab sihiks täieliku energiasõltumatuse ja kliimaneutraalsuse aastaks 2050, tuginedes taastuvenergia, elektrifitseerimise ja rohelise vesiniku laiapõhjalisele arengule. 2030. aastaks soovitakse jõuda selleni, et aastabilansis oleks 100% sisemaisest tarbimisest toodetud taastuvatest allikatest, saavutada positiivne energiabilanss ja vähendada sõltuvus elektriimpordist nullini. Ka soojusenergeetikas toimuks üleminek taastuvenergiale: 2050. aastal kasutaksid kaugküttejaamad 100% taastuvallikaid. Samaks aastaks nähakse Leedut kui energiaeksportijat, mis lisaks elektrile toodab ja ekspordib ka rohelisi kütuseid (vesinik, metanool, ammoniaak, sünteetiline metaan). Suur rõhk on CO₂ sidumisel ja ringmajandusel, et tööstus muutuks kliimaneutraalseks. Ühe peamise stsenaariumi „Kelrodžio“ järgi kasvab elektritootmine 2050. aastaks 74 TWh-ni. Selle eesmärgini viiks tuuleenergeetika (sh eriti meretuuleparkid) rajamine. Lisaks on sihid päikeseenergia tootmisvõimsuste kasv, elektrisalvestus, vesiniku elektrolüüs ja 15–20 aasta pärast ka tuumaenergia väikereaktorid.

Kokkuvõttes on Eesti lähiregiooni kõigi riikide energeetikaeesmärgid küllaltki sarnased. Ühisjooned on uute tootmisvõimsuste väljaarendamine nii taastuv- kui ka tuumaenergeetikas. Tootmisvõimsustele lisaks tuleks juurde energiasalvestamise võimekusi. Ka soojusenergeetika arengus on taastuvad energiaallikad olulisel kohal. Märkimisväärselt kasvab riikide elektrisüsteemide omavaheline lõimitus ühenduskaablite kaudu. Näiteks planeeritakse Soome ja Rootsi vahele uute ühendustena Fenno Skan 3 ja Aurora kaableid ning Eesti ja Soome vahele Estlink 3 kaablit. Peale selle loodaks juurde ühendusi Balti riikide vahel ning Leedu ja Poola vaheline Harmony Linki ühendus. Kümne aasta pärast võib tõenäoliselt saada valmis Hybrid Offshore Interconnectori Baltikumi ja Saksamaa vaheline kaabel.

Järgneva 10–15 aasta jooksul tehtavad investeeringud energeetikasse toovad tõenäoliselt kaasa olukorra, kus tootmisvõimsusi on vajaduste katmiseks piisavalt. Kui siia lisada riikidevahelised ühendused, siis peaks suurenema elektriga varustatuse kindlus ja tagatud olema soodne elektri hind. Kui hinnata nende arengusuundade mõju tööjõuvajadusele, siis lisanduvad tootmisvõimsused toovad esmapilgul kindlasti kaasa tööjõuvajaduse kasvu. Ebaselge on siiski see, kuivõrd arendajate plaanid uute tootmisvõimsuste loomisel realiseeruvad. Tingimustes, kus lähipiirkonna kõik riigid tahavad energeetikasse investeerida, muutub investeerimisotsus ettevõtjatele riskantsemaks. Seda põhjusel, et tiheneva konkurentsi oludes võib energiatootmine ka kahjumlikuks osutuda. See on juba ka praegune reaalsus. Kokkuvõttes võivad paljud investeerimisotsused langetamata jääda ja see omakorda tähendaks väiksemat tööjõuvajadust (sh Eestis).

Energeetikas on oluliste ametikohtade täitmiseks tööjõuvajadust hinnatud ka teistes riikides. Taani tööliikumise majandusnõukogu ja Taani elektriliidu tehtud analüüsi (Jensen 2024) järgi kasvab elektriala tööjõupuudus aastaks 2035. silmanähtavalt. Puudu jääb nii elektrikest, elektriinseneridest kui ka teistest elektritehniliste erialade ametikohtade täitjatest. Elektritehnilisi spetsialiste on vaja ka näiteks tuule- ja päikeseenergia võimsuste rajamiseks, elektrivõrkude tugevdamiseks, transpordi ja soojusmajanduse elektrifitseerimiseks. Tööjõupuuduse leevendamise lahendustena pakutakse uuringus välja koolituskohtade hulga suurendamist ja väljalangevuse vähendamist. Samuti olemasolevate töötajate kauem aktiivsena hoidmist tööturul, elektriharidusega töötajate tagasi toomist teistest sektoritest ning välistööjõu kaasamist.

Suurbritannias elektriülekandevõrkude operaatorite ja nende tarneahela ettevõtete seas läbi viidud uuring (Energy and Utility Skills 2024) toob olulise murekohana esile töötajaskonna vananemise ja sellega seotud suure asendusvajaduse. Märkimisväärset tööjõupuudust järgneva kümne aasta jooksul ennustatakse inseneride, projektijuhtide ning elektritehniliste oskustega oskustöötajate seas. Ka selles uuringus pakutakse tööjõupuuduse leevendamiseks välja lahendusi, milleks on süsteemne järelkasvu planeerimine ja koolituspartnerlus, rohkemate noorte sektorisse meelitamine praktikakohtade hulga suurendamise ning õpipoisiõppe ja ka naiste suurema rakendamisega valdkonnas. Lisaks nähakse lahendustena täiendus- ja ümberõpet ning selgeid karjäärimudeleid ja juhendamisprogramme töötajate hoidmiseks ning motivatsiooni suurendamiseks. Kokkuvõttes tuuakse uuringus välja, et sektorit ootab rohepöörde ja taristu uuendamise ning selleks vajaliku tööjõu puuduse tõttu ees suur proovikivi. Ilma strateegilise tööjõuplaneerimiseta võib tekkida puudus tuhandetest elektriülekande inseneridest ja tehnikutest, mis omakorda võib aeglustada riigi energiataristu arendamist.

Saksamaa majanduse üleminekut fossiilkütustelt taastuvenergiale ja sellest johtuvat tööjõuvajadust käsitleb Saksamaal tehtud uuring (Defossilisierung und Klimaneutralität 2024), mis mainib üleminekuga seotud tööjõuvajaduse suurt kasvu aastaks 2030 nii päikese- kui ka tuuleenergia väärtusahelates ning vesinikusektoris. Kõige enam nähakse tööjõupuudust kutseharidusega spetsialistide ehk elektrike, mehaanikute ja tehnikute puhul. Nende ametite tööjõupuudusest räägitakse juba praegu. Tööjõupuudus ei puuduta aga ainult paigaldust ja ehitust, vaid ka planeerimist, lubade menetlemist, logistikat, võrguühendusi ja hooldust, mis võib pidurdada kogu energiasiirde ülemineku tempot. Lahendustena tööjõuvajaduse katmiseks tuuakse välja ettevõtete panustamist kutse-, täiendus- ja ümberõppesse, samuti välistööjõu ning uute sihtrühmade (nt karjääripöörde tegijad, vanemaealised töötajad) kaasamist.

USA energeetikaministeeriumi koostatud raport (United States and Energy Report 2025) toob samuti esile probleeme tööjõuvajaduse katmisel energeetikasektoris. Enim on puudu inseneridest, elektrikest, tehnikutest ja hoolduspersonalist. Enamikus energeetikaharudes prognoositakse tööhõive kasvu ka lähiaastatel (sh nii traditsioonilistes harudes kui ka taastuvenergeetikas).

Ka Soomes on analüüsitud energeetikasektori tööjõuvajadust. Rohepöörde mõju inseneride tööjõu- ja oskuste vajadusele käsitlevas uuringus (Engineers Finland 2022) osutatakse energeetikainseneride vajaduse märgatavale kasvule. Järeldatakse ka, et Soome inseneriharidus annab hea baasi, kuid õppekavade paindlikkus ja muutuste kiirus ei ole piisav tormiliselt arenevate rohetehnoloogiasuundade jaoks. Vajalikud on lühikesed täiendus- ja ümberõppemoodulid ning tihedam koostöö ettevõtetega. Soome energiasüsteemi üleminekut hajutatud, taastuvenergial põhinevale ja nutikale energiasüsteemile käsitlevas uuringus (Vepsäläinen 2017) leiti, et taastuvenergiale üleminek ning üldine elektrifitseerimine ja automatiseerimine suurendab ülemineku elluviimiseks nii oskuste kui ka tööjõuvajadust.

Kokkuvõttes on riikide energeetika kitsaskohad paljuski sarnased ning peamise pudelikaelana nähakse elektrifitseerimise, taastuvenergia kiire arengu, puhtale energiale ülemineku ja töötajaskonna vananemisega kaasnevat ulatuslikku tööjõupuudust. Enim kasvab tööjõuvajadus elektrike, inseneride, tehnikute, projektijuhtide ning hoolduspersonali järele. Rahvusvahelised suundumused on Eesti konteksti hästi ülekantavad ning annavad hea sisendi ka siinse uuringu hõiveprognoosi koostamiseks.

Selles peatükis analüüsitakse energeetika valdkonna põhikutsealade tööjõu- ja oskuste vajadust aastani 2035. Tööjõuvajaduse hindamiseks prognoositakse valdkonna põhikutsealadel töötajate hõivet järgneva kümne aasta jooksul ja praeguste töötajate asendusvajadust. Asendusvajadus tekib praeguste töötajate vanuse tõttu tööturult lahkumisega ja OSKA asendusvajaduse mudel arvestab tegelikku pensioneerumist valdkonnas, mitte kehtivat pensioniiga.

Lisaks hõiveprognoosi koostamisele ja töötajate asendusvajaduse prognoosimisele analüüsitakse peatükis ka tööjõu voolavust ja sotsiaaldemograafilist profiili, mis on samuti valdkonna põhikutsealade tööjõuvajaduse hindamisel märkimisväärsed.

Hõiveprognoosi koostades on arvestatud mitmesuguseid arengutrende ning valdkonna seniseid ja võimalikke arengusuundi alates riigi energiapoliitikast ja lähiaastate majandusarengust kuni tehnoloogia arenguni (vt ptk 2). Andmeallikatena on olulised nii statistika, varasemad uuringud, valdkonnaga seotud arengukavad ja -strateegiad kui ka ekspertidega tehtud üksik- ja fookusrühmaintervjuud ning eksperdikogu arutelud (vt lisa 1). Prognoosi mõjutavad tegurid võib liigitada valdkonnaülesteks ja -spetsiifilisteks. Näiteks on demograafilised muutused valdkonnaülesed, aga riigi energiapoliitika muutumist saab pidada valdkonnaspetsiifiliseks.

Hõiveprognoosi koostamise alus on seega eri tüüpi trendide ja tegurite kombineeritud mõju. Kuna neid trende ja tegureid on põhjalikult käsitletud peamiselt peatükis 2, kirjeldatakse siinses ainult peamisi märksõnu ning trendi mõju olemust.

Energeetika põhikutsealade hõive muutust järgmisel kümnendil mõjutavad trendid ja tegurid on põhjalikumalt kirjeldatud uuringuaruande peatükis 2. Nende mõju on lühidalt kirjeldatud ka tabelis 3. Kui veel eraldi võtta kokku, mis mõjutab kõige enam valdkonna põhikutsealadel hõivemuutust kasvavas suunas, siis on selleks järgneva kümnendi tööjõu ressursimahukuse kasv, mis tuleneb puhtale energiale üleminekust ja valdkonda investeeringutest (nt Eleringi ja Elektrilevi investeeringud, Rail Baltic). Fundamentaalne muutus valdkonnas on energiatarbimise kasv, elektrifitseerimine ja automatiseerimine. See omakorda kasvatab vajadust nende spetsialistide järele, kes loovad selleks eeldusi, haldavad loodud süsteeme ja paigaldisi ning neid hooldavad.

Võttes kokku peamiste suundumuste mõju valdkonna põhikutsealade hõivele, on valdkonna põhikutsealade hõiveprognoos kokkuvõtvalt esitatud tabelis 4.

Kui 2024. aastal töötas energeetika põhikutsealadel põhikohaga ligi 11 000 inimest, siis prognoosiperioodi jooksul ehk aastaks 2035 kasvab nende hulk ligi 2000 võrra. Prognoosi järgi kasvab energeetikainseneride, elektrikute, automaatikute ning tootmis-ja hooldusjuhtide, samuti toetavate spetsialistide hõive. Samasse suurusjärku võrreldes 2024. aastaga jääks operaatorite ning juhtide hõive. Arvuliselt panustab hõive kasvu kõige enam elektrikute ja automaatikute põhikutseala, kus töötajate hulk suureneb ligi 1400 töötaja võrra. Neid on ka praegu põhikutsealade lõikes hõivatute seas enim.

Praeguste hõivatute sotsiaaldemograafiline profiil on hõive- ja tööjõuvajaduse prognoosi kontekstis küllaltki tähtis. Vanuseline struktuur võimaldab hinnata, kui palju oleks vanuse tõttu ametist lahkuvaid töötajaid vaja lähitulevikus uue tööjõuga asendada. Tööjõuturul on heade inseneri-ja tehniliste oskustega töötajad hinnas ning seega konkureerivad energeetika valdkonna tööandjad tööjõu pärast ka teiste valdkondadega. Nii on konkurentsis teiste sektoritega oluline pakutav n-ö motivatsioonipakett (sh palk). Kuna naiste keskmine palk on meeste omast madalam, võib töötajate sooline jaotus olla üks palgataseme mõjutajatest. Töötajate hariduslik taust võimaldab omakorda hinnata muu hulgas seda, kui tugev on töö- ja haridusmaailma omavaheline side. Järgnevalt antaksegi lühiülevaade valdkonna põhikutsealade töötajate soolisest, vanuselisest ning hariduslikust jaotusest ja palgatasemest.

Eestis oli 2024. aastal 55-aastaste ja vanemate osatähtsus hõivatute seas keskmiselt 25%. Energeetika valdkonna põhikutsealadel töötajate hulgas oli nende osatähtsus keskmiselt märksa suurem ehk 30%. Põhikutsealati erines töötajate vanusjaotus oluliselt. Energeetika valdkonna IT-spetsialistide puhul oli 55-aastaste ja vanemate töötajate osatähtsus alla Eesti keskmise ning juhtide ja energeetikainseneride puhul ületas mõnevõrra keskmist. Tunduvalt suurem oli vanemaealiste töötajate osatähtsus aga oskustöötajate seas, kus operaatorite puhul küündis see ligi 40%-ni (joonis 5). Operaatorite seas saab eristada katlaoperaatoreid ja energiatootmisettevõtete operaatoreid. Neist esimeste korral oli vanemaealiste töötajate osatähtsus veelgi suurem, s.t 49%. Energiatootmisettevõtete operaatorite oma aga märgatavalt vähem – 32%.

Statistikaameti andmetel oli tööhõive määr 2024. aastal 65–69-aastaste seas 39% ja 70–74- aastaste seas juba märgatavalt madalam ehk 19%. See tähendab, et pensioniea saabudes jätkab suur osa töötamist. Ka energeetikas on juba pensionieas töötajaid, moodustades ligi 10% kõigist põhikutsealadel töötajatest. Esmapilgul võiks see tähendada väiksemat asendusvajadust, kuna on ka pensioni saabudes edasi töötajaid. Siiski see nii pole, kuna nende puhul on asendusvajadus vaid edasi lükkunud ja lähema kümne aasta jooksul tuleb asendada ka parasjagu hõivatud pensionieas vanemaealisi. Kokkuvõttes mõjutab vanemaealiste suur osatähtsus energeetika valdkonnas tööjõuvajadust keskmisest enam ja kasvatab muuhulgas vajadust valdkonna õppekavade lõpetajate järele. Võimalikud tööjõuvajaduse katmise allikad saaksid olla ka välistööjõud või muude valdkondade peamiselt tehnikaalade töötajate ümberõpe.

Statistikaameti andmetel oli 2024. aastal Eesti tööturul naisi ja mehi hõivatute seas praktiliselt võrdselt. Energeetika valdkonna põhikutsealadel hõivatute sooline jaotus jääb soolisest võrdsusest aga üsna kaugele. Keskmiselt oli hõivatute seas vaid 5% naisi. Naiste osatähtsus oli siiski mõnevõrra suurem energeetika valdkonna IT-spetsialistide ja energeetikainseneride seas. Valdkonna oskustöötajate seas jäi see aga veel allapoole põhikutsealade keskmist (joonis 6). Kindlasti on potentsiaali selles, et naiste osakaal võiks valdkonnas suurem olla. Kui tulevikus läheks rohkem naisi energeetikat õppima, aitaks see valdkonna tööjõuvajadust täita.

Keskmine brutokuupalk oli Eestis 2024. aastal ligi 2000 eurot. Energeetika valdkonna juhtide ja spetsialistide palk ületas Eesti keskmist tunduvalt. Seevastu oli operaatorite palk keskmisele ligilähedane ning elektrikute ja automaatikute oma jäi mõnevõrra alla (joonis 7).

Valdkonna tööjõuvajaduse taustal on keskmise palgaga võrdlusest isegi olulisem see, milline on energeetika tööandjate positsioon konkurentsis teiste valdkondade tööandjatega, kes soovivad tööle võtta samade baasoskustega töötajaid. Sellekohast võrdlust saab teha näiteks inseneride puhul. Energeetikainseneride keskmine palgatase on nii tööstus-, tootmis-, mehaanika- kui ka ehitusinseneridega samas suurusjärgus ehk 2750–2850 eurot. Seega ei jää energeetika valdkonna tööandjad konkurentsis teiste valdkondadega alla, aga samas pole neil ka kõrgema palgana konkurentsieelist. Otsese konkurentsieelise puudumine põhjendab ka seda, miks märgatav osa energeetikakõrghariduse omandanutest on tööle asunud samuti insenerioskusi vajavatele ametikohtadele, kuid mitte otseselt energeetikainsenerina. Samuti aitab see, et elektrikute ja automaatikute palk on mõnevõrra alla Eesti keskmise, põhjendada nende kutsehariduse erialade lõpetajate asumist ka otseselt mitte erialasele tööle (vt ptk 5).

Hõivatute haridustaset võimaldab välja tuua rahvastikuregistri ja EHIS-e andmestik: kõige enam töötas valdkonna põhikutsealadel kutseharidusega hõivatuid, kuid ka bakalaureuse- ning magistriõppe lõpetanute osatähtsus oli küllaltki suur. Põhikutsealade võrdluses oli töötajate hariduslik jaotus erinev: juhtide ja energeetikainseneride ning IT-spetsialistide haridustase oli valdavalt kõrgharidus, tootmis- ja hooldusjuhtide seas oli kõrg- ja kutseharidusega hõivatute osatähtsus samas suurusjärgus. Elektrikute ja automaatikute ning operaatorite haridustasemeks oli valdavalt kutseharidus, samas ligi viiendikul neist oli omandatud ka kõrgharidus. Mõlema põhikutseala puhul ei olnud väike ka kas põhi- või üldkeskharidusega hõivatute osatähtsus. Keskharidusega töötajaid oli ligi viiendik ka IT-spetsialistide seas. Kui üldistada erialase hariduseta töötajate tausta, siis nende seas on nii töökohal vajalikud tööoskused saanuid kui ka parasjagu erialast haridust omandavaid töötajaid. Elektrikute puhul on siinkohal iseloomulik eelnevalt tööleasumine ja seejärel õpingute alustamine, IT-spetsialistide korral aga õpingute ajal erialase töökoha leidmine.

Lisaks haridustasemele saab välja tuua valdkonna töötajate erialase tausta. Siinkohal on oluline rõhutada, et erialast tausta on võimalik esitada vaid nende töötajate puhul, kes omandasid kutse- või kõrghariduse pärast 2006. aastat, mil võeti kasutusele EHIS. Kõigist põhikutsealadel hõivatutest moodustasid nad ligi 35%, kuid põhikutsealati olid olenevalt vanusstruktuurist olulised erinevused. Näiteks energeetikainseneride puhul oli erialase hariduse info olemas ligi poolte, operaatorite korral aga vaid ligi neljandiku töötajate kohta (joonis 8). Tabelis 5 on iga põhikutseala lõikes esitatud viis enim esinevat õppekavarühma ja õppekava, mille põhikutsealadel hõivatud on kõrgeima omandatud haridusena läbinud.

Tabelit 5 kokku võttes eristusid teistest põhikutsealadest IT-spetsialistid, kus mõne elektrienergia ja energeetika õppekavarühma õppekava läbinuid küll oli, kuid vähe. Eristusid ka operaatorid, kus hõivatute erialane taust oli mitmekesine, jagunedes eri tehnikaalade vahel. Samas oli enim levinud erialaseks taustaks elektroonika ja automaatika. Operaatorite puhul olid esimese kolme enim esineva õppekava hulgas ka õppekavad, kus õpet enam ei toimu. Arvestades eelkõige asendusvajaduse tingitud suurt tööjõuvajadust võib olla asjakohane mõelda otseselt operaatoritele mõeldud õppe taastamisele.

Kõigi teiste põhikutsealadel hõivatute seas oli kõige enam elektrienergia ja energeetika õppekavarühma õppekavade lõpetanuid, moodustades olenevalt põhikutsealast ligi poole või kuni 60% hõivatutest. Teisalt oli hõivatute seas ka küllaltki palju muude tehniliste erialade lõpetanuid. Võib tekkida küsimus, kas otseselt elektrienergia ja energeetika erialase ettevalmistusega hõivatute suurem ja teiste tehniliste erialade lõpetajate väiksem osatähtsus hõivatute seas oleks olnud ootuspärasem tulemus. Nii laiemalt inseneeria valdkonna õppe kui ka tööandjate oskuste vajaduse puhul võib oletada, et esmajärjekorras on olulised just inseneridele vajalikud kompetentsid ja alles seejärel spetsiifilised valdkonnateadmised. Seega pole üllatav, et muude tehnikavaldkondade inseneeria erialade lõpetanud on leidnud peale energeetika lisateadmiste omandamist rakendust ka energeetika põhikutsealadel. Seda ka vastupidise suundumusena, kus elektrienergia ja energeetika õppekavarühma lõpetanud saavad end teostada ka teistes valdkondades inseneri kompetentsi vajavatel ametikohtadel, mida näitab ka lõpetajate rakendumise analüüs (ptk 4). Eraldivõetuna oli energeetika valdkonna juhtide puhul teine enim esinev õppekavarühm juhtimine ja haldus ning selle õppekavarühma õppekavadelt saadud kompetentsid on tarvilikud näiteks selleks, et juhtida meeskonda või organisatsiooni. Kuigi juhtide puhul olid viie enim esineva õppekava seas ka kaks elektrienergia ja energeetika õppekavarühma kutsehariduse õppekava, oli erialase kutseharidusega hõivatute osatähtsus juhtide seas siiski väike.

Tööandjate vaatest ei tähenda tööjõuvajadus vaid pensionile siirduvate töötajate asendusvajadust. Arvestama peab näiteks ka ettevõtte kasvuplaanide või teise tööandja juurde tööle asunute asendamisega. Tööjõu liikumist põhikutsealadele ja sealt välja võimaldab hinnata TÖR-i andmestik. Uuringus on analüüsitud valdkonna põhikutsealadelt sisse- ja väljaliikumist aastatel 2023–2024. Analüüs aitab hinnata tööjõuvajadust tööandja vaates nii praegu kui ka prognoosiperioodil hoolimata sellest, et tulevikus võivad praegu iseloomulikud tööjõu liikumise mustrid muutuda ning vaid kahe aasta omavaheline võrdlus võib mõnel juhul jääda voolavuse kõigi eripärade kirjeldamisel väheseks. Voolavuse analüüsiks pikemal perioodil vastavad andmed puudusid.

Tööjõu valdkonna sisest põhikutsealade vahel liikumist on olnud aasta jooksul vähesel määral ning see ei ületanud ühegi nii-öelda liikumismustri puhul 4%. Kui siiski välja tuua sagedasimaid liikumisi, siis aastases lõikes asus elektrikutest ning automaatikutest tootmis- ja hooldusjuhina tööle ja vastupidi 3–4%. Elektrikute ja automaatikute ning energeetikainseneride samasuguse liikumise puhul oli see näitaja 2–3%. Mõistagi lisandub voolavuse kontekstis põhikutsealadevahelisele liikumisele tööleminek teise tööandja juurde samale põhikutsealale ja liikumine üldse põhikutsealadelt ja valdkonnast välja. Ei saa öelda, et valdkonnal oleks praegu tõsiseid probleeme põhikutsealadelt väljavoolavusega muudesse valdkondadesse ja ametitele seal. Ühegi põhikutseala puhul ei ületanud aastane voolavus 10%. Eraldivõetuna oli aastane voolavus elektrikutel ja automaatikutel ning operaatoritel 8–9%, energeetikainseneridel ja juhtidel 6–7% ning tootmis- ja hooldusjuhtidel 3–4%. Kuigi voolavus on suhteliselt väike, on see tööandjate vaatest lisandus tööjõuvajadusele ning mujale siirdunud töötajad tuleb asendada uutega. Lisaks voolavuse protsentväärtusele saab anda ülevaate, millistelt ametitelt on aastatel 2023–2024 peamiselt valdkonna põhikutsealadele tööle asutud ja millistele ametikohtadele omakorda lahkutud (tabel 6).

Kokkuvõtlikult saab öelda, et väga vähesel määral on valdkonna põhikutsealade töötajad tulnud ja läinud ametitelt, kus oskused või haridusalane ettevalmistus on silmanähtavalt erinevad energeetika valdkonna põhikutsealadel vajaminevast. Tööjõud on seega üldjuhul liikunud ametite vahel, kus nii tööülesannetes kui ka vajaminevates oskustes on osaliselt või suurel määral ühisosa.

Eelnevalt analüüsitud tööjõu voolavus, hõiveprognoos ning ka praeguste töötajate vanusstruktuurist mõjutatud asendusvajadus on alus tööjõuvajaduse tervikhinnangule järgnevateks aastateks. Tabelis 7 on näha valdkonna põhikutsealade tööjõuvajadus OSKA põhimudeli järgi, kus vajadus uute kutse- ja kõrghariduse tasemeõppe lõpetajate järele põhineb parasjagu töötavate asendusvajadusel ja prognoositud hõivemuutusel. Tööandjate vaatest on tööjõuvajadus suurem, kuna nad peavad arvestama ka töötajate valdkonnasisese ja valdkonnast välja toimuva liikumisega. Samas saavad energeetika tööandjad teiselt poolt lisaks koolilõpetajatele meelitada tööle kas valdkonna teistes ettevõtetes töötavaid või kunagi mujale siirdunud sobiva erialase ettevalmistusega töötajaid.

Tööjõuvajaduse prognoosihinnang puudutab põhikohaga töötajad. Kõrvaltööna energeetika põhikutsealadel panustajaid on, kuid suhteliselt vähe. Seetõttu suurendab kvalitatiivse hinnanguna nende arvesse võtmine tööjõuvajadust vähe.

Energeetika põhikutsealadele oleks asendusvajadust ja hõivemuutust arvestades igal aastal juurde vaja ligi 500 tasemeõppe lõpetajat ning vajadus prognoosiperioodil oleks seega ligi 5000 lõpetajat (tabel 7). Tuleb rõhutada, et see ei tähendaks tööandja vaatest muu hulgas voolavusest tingitud tööjõuvajaduse katmist. Kogu tööjõuvajaduse katmiseks saaks abiks olla ka välistööjõud või tööjõu liikumine muudest sektoritest energeetika valdkonna põhikutsealadele. Kõige suurem on arvuliselt vajadus elektrikute ja automaatikute ning energeetikainseneride järele. Tööjõuvajadust saab eristada ka haridustasemete alusel. Juhtide, energeetikainseneride, IT-spetsialistide ning hinnanguliselt poolte tootmis- ja hooldusjuhtide tööjõuvajadus tähendab vajadust kõrghariduse lõpetajate järele. Teise poole tootmis- ja hooldusjuhtide, elektrikute ja automaatikute ning operaatorite tööjõuvajadust võiks katta eelkõige kutseharidusega lõpetajad. Kuigi voolavus valdkonna põhikutsealadelt ei ole suur probleem, kasvatab kvalitatiivse hinnanguna voolavus tööjõuvajadust mõnevõrra siiski. Sarnaselt eelmise OSKA energeetika uuringuga mõjutab tööjõuvajadust oluliselt töötajate asendusvajadus, kuid siinse uuringu puhul ka prognoositav hõive kasv, mis tähendaks ka viimase 5–6 aasta trendi jätkumist.

Eesti energeetikaplaanides on olulisel kohal energiatootmise lisavõimekuste rajamine ja üks võimalik lahendus on tuumajaam. Tuumajaama rajamine võiks asendada põlevkivil põhinevat energeetikat. Eeltöödega, mis puudutavad seadusandlust, tuumaenergia spetsialistide koolitamist välisriikides, tehniliste lahenduste valimist jne, on juba alustatud. Praegu on ebaselge, kas ja millal tehakse tuumajaama ehitust puudutavad lõplikud otsused. Siiski on planeeritud edasine tegevus etapiviisiliselt seadusandluse ja järelevalveameti loomisega aastatel 2026–2027, riigi eriplaneeringuga ajavahemikus 2025–2029 ja järgnevate loamenetlustega 2030. aastate alguses. Et haridussüsteem saaks tööjõuvajadust täita, on vajalik selle pikemaajaline planeerimine. See tähendab, et tööjõuvajadust puudutavad analüüsid peaksid selleks ajaks juba varakult olemas olema. Tööjõuvajaduse hindamine on oluline lisaks tuumajaamale ka riikliku tuumaregulaatori jaoks. Viimastel aastatel on mõlema kohta koostatud põhjalikud tööjõu- ja oskuste vajaduse analüüsid.

Tuumaregulaatorit puudutava võrdleva analüüsina koostati 2023. aastal Kliimaministeeriumi tuumaenergia töörühmale inimressursside arendamist puudutav uuring (Tartu Ülikool RAKE 2023), kus tööjõuvajadust hinnati tuumajaama rajamisfaaside kaupa. Projekti arendusfaasis nähakse tööjõuvajadusena üle 20, ehitus- ja kasutuselevõtufaasis üle 80 ja käitamisfaasis üle 60 inimese. Nendest oleksid umbes pooled tuuma- või kiirguskaitse ülesannetes. Neile lisanduksid analüüsi kohaselt Keskkonnaameti kliima- ja kiirgusosakonna praegused töötajad, kelle lisamisega suureneb lõplik töötajate hulk ligikaudu 80-ni.

2025. aastal Keskkonnaameti tellitud samuti regulaatori tööjõuvajadust puudutav analüüs toob samamoodi põhilise vajadusena välja tehnilise põhituumikuna tuumaohutuse ja kiirguskaitse, tuumaturbe ja tuumamaterjalide arvestuse ning reaktorijärelevalve töötajad. Ametitena saab siin nimetada tuumaohutuse spetsialiste, kiirguskaitse insenere, avariivalmiduse eksperte, tuumalitsentsimise insenere, tuumaturbe spetsialiste, küberturbeeksperte, reaktoriinsenere ning püsikohaga residentinspektoreid tuumajaama juures.

Lisaks on kavandatud tugiteenused halduses, finantsjuhtimises, personalitöös, hangetes, IT-s ning kommunikatsioonis. Tugistruktuuri kuuluvad projektijuhid, personalispetsialist, finantsjuht või -spetsialist, IT-spetsialist ning kommunikatsioonijuht.

Täpsemas arvulises jaotuses näeb täiendatud personalimudel ette, et ehitus- ja käitamisfaasis on regulaatoris ligikaudu 70–80 töötajat, sealhulgas arvestatakse olemasolevate riigiametnike kaasamisega kiirgus- ja keskkonnakaitse valdkonnast. Miinimummudeli kohaselt on võimalik sõltumatut regulatiivset võimekust säilitada ka umbes 55–60 töötajaga, kasutades senisest suuremal määral allhankijaid ja rahvusvahelisi eksperte. Mõni suure erialase spetsiifikaga roll (nt geoloog, meteoroloog, hüdroloog ja arheoloog) on ette nähtud eeskätt lepinguliste välisekspertidega katmiseks.

Aastal 2021 Vattenfalli koostatud analüüsil järgi ei erine regulaatoris vajatavad ametikohad ja funktsioonid eelnevalt viidatud kahest analüüsist. Küll aga nähakse ette mõnevõrra väiksemat tööjõuvajadust. Tuumaregulaatori tööjõuvajadus kasvab analüüsi kohaselt järk-järgult koos tuumaenergeetika programmi edenemisega. Varases etapis vajaks regulaator ligikaudu 6–8 töötajat. See hõlmab eelkõige regulatiivse raamistiku ettevalmistajaid, õiguseksperte, ohutusanalüüsi baasteadmistega spetsialiste ja varajase avariivalmiduse kompetentsi. Ettevalmistusfaasis suureneb vajadus umbes 15–20 töötajani, kuna regulaator peab hindama tehnilist projektidokumentatsiooni, kontrollima konsortsiumi koostatud ohutus- ja protsessianalüüse ning valmistuma ehitusloa menetlemiseks. Selles faasis lisanduvad pädevused näiteks protsessi- ja ohutusanalüüsi valdkonnas, samuti kiirguskaitse, tuumakütuse ja materjalide alal. Ehitus- ja kasutuselevõtu faasis oleks regulaatori vajadus tasemel 25–30 töötajat. Neist olulise osa moodustavad residentinspektorid, ohutuskultuuri ja kvaliteedijuhtimise spetsialistid, tuumaturvalisuse ja füüsilise kaitse järelevalvajad, kiirgusohutuse ja jäätmekäitluse eksperdid ning tehnilised eksperdid, kes suudavad hinnata reaalajas toimuvat ehitustegevust ja süsteemide katsetamist. Käitamisfaasis jääks töömaht sarnasesse suurusjärku, tagades püsiva järelevalve, regulaarse inspektsioonitegevuse ning tegevuslubade järjepideva uuendamise.

Lisaks tuumaregulaatorile käsitles tuumaenergia inimressursside arendamist puudutav uuring ka operaatori tööjõuvajadust. Analüüsi kohaselt mõjutab seda mitu tegurit, millest olulisim on tehnoloogiavalik. Eeldatakse, et uued väikereaktorid saavutavad võrreldes vanema tehnoloogiaga personalitõhususe, mis on tingitud väiksematest jaamadest, lihtsamatest konstruktsioonidest ja passiivsetest ohutussüsteemidest, mis ei nõua käitaja sekkumist. Samas ei väheneks personalivajadus üldjuhul proportsionaalselt üksuse suurusega, mistõttu väiksemad üksused kipuvad kannatama mastaabisäästu puudumise all ja neis töötab installeeritud võimsuse kohta rohkem inimesi kui suurtes üksustes. Siiani puuduvad uute väikereaktoritega tegelikud kogemused, mille alusel saaks personalivajadusele anda kindla hinnangu. Võrdleva analüüsi tulemusel jõudis uuring selleni, et tööjõuvajadus operaatori juures võib varieeruda 75–400 inimeseni. Eeldatav Eesti tuumajaama operaator Fermi Energia on tööjõuvajaduse hindamiseks teinud arvestatavalt eeltööd ise ning tellinud uuringuid. Nende eksperthinnangu järgi oleks kahe väikereaktoriga jaamas hõivatatute hulk 200–300 inimest. Tööjõud jaguneks omakorda järgmiselt:

• Tuumaala tippspetsialistid (5%): põhjalik tuumateadmine (nt teadlased, põhilised projekteerimis- ja ohutuseksperdid).

• Tuumaala spetsialistid (15%): põhjalik tuumakogemus (nt protsessiinsenerid, käidu-, hooldus- ja järelevalvetöötajad).

• Tuumateadlikkusega töötajad (80%): ilma tuumaenergeetika tausta, aga heade teadmistega tuumaohutuskultuurist ja tuumaala nüanssidest.

Fermi Energia tellitud ja Vattenfalli tehtud põhjaliku uuringu kohaselt kasvab tuumajaama operaatori tööjõuvajadus oluliselt koos projekti edenemisega, ulatudes varasest planeerimisfaasist kuni käitamiseni. Varajastes etappides keskendub operaator organisatsiooni loomisele, dokumentatsiooni ettevalmistamisele, litsentsitaotluste koostamisele ja projekti juhtimisele. Sel ajal on vaja ligikaudu 10–20 töötajat, kelle hulka kuuluvad projektijuhid, juristid, finants- ja hankespetsialistid, kvaliteedijuhtimise ning dokumentatsioonihalduse spetsialistid. Nende roll on ka hinnata projekti tehnilisi aluseid ning teha koostööd regulaatoriga.

Tuumajaama rajamise litsentseerimis- ja ehitusfaasis kasvab tööjõuvajadus kiiresti, jõudes umbes 50–80 töötajani. Lisanduvad tehnilise pädevusega spetsialistid: protsessi-, mehaanika-, elektri- ja automaatikainsenerid, ohutusanalüüsi eksperdid, keskkonna- ja kiirguskaitsetöötajad, tööstusohutuse spetsialistid ning suurenenud on hulk projektijuhtimise ja kvaliteedikontrolli funktsioone. Selles faasis algab ka märkimisväärne osa tulevase käitamismeeskonna värbamisest. Kõige suurem tööjõuvajaduse kasv tekib vahetult enne ehitust ja eriti kasutuselevõtu ajal. See on kuni 130 töötajat (sh umbes 29 reaktorikäituse operaatorit, 13 hooldustehnikut, avariivalmiduse käsitlemise spetsialistid, operatiivkoolitajad ning tugiteenuste töötajad). Samal ajal jätkub projekti- ja süsteemiinseneride, tuumakütuse tsükli ekspertide ja tehniliste kontrollide töö, mis moodustavad operaatori tehnilise tuumiku.

Käitamisfaasis stabiliseerub personali maht umbes 90–110 töötajani (ühe reaktori korral), mis tagab ööpäevaringse mehitatuse, hooldus- ja käitusmeeskonna ning kõik tugiteenused (kvaliteet, IT, personal, finantsid, lepingud, kommunikatsioon, dokumendihaldus). Operaator peab tagama nii kohese töövalmiduse kui ka pädevusalase jätkusuutlikkuse, mistõttu sisaldab personali struktuur nii operatiivtöötajaid kui ka strateegilisi ja insenertehnilisi spetsialiste. Oluline on siin silmas pidada, et Vattenfalli uuring käsitleb tööjõuvajadust ühe väikereaktori korral. Kahe reaktori puhul ligineks tööjõuvajaduse hinnang praegusele Fermi Energia eksperthinnangule.

Kokkuvõttes oleks regulaatori ja tuumajaama operaatori ametite täitmiseks üheskoos vaja 30–40 tuumaala tippspetsialisti. Tuumateadmistega spetsialiste oleks tarvis 50–70. Ülejäänud töötajate puhul oleks oluline tuumateadlikkus. Kui regulaatori tööjõuvajadus tähendaks vajadust eelkõige kõrgharidusega spetsialistide järele, siis operaatori tööjõust moodustaksid enamiku tuumateadlikkusega kutseharidusega töötajad. Valdkonna põhikutsealade tööjõuvajadusest prognoosiperioodil moodustab tuumaenergeetikat puudutav tööjõuvajadus suhteliselt väikese osa, kuid juhul kui otsus tuumajaama rajamiseks on positiivne, lisandub see ka kogu tööjõuvajadusele. Siiski võib osa sellest tööjõuvajadusest realiseeruda ka pärast siinse uuringu prognoosiperioodi.

Järgnevalt käsitletakse valdkonna põhikutsealade töötajate teadmiste ja oskuste vajaduse prognoositavaid muutusi aastani 2035. Prognoos põhineb põhikutsealasid mõjutavatel suundumustel (vt ptk 2), eksperdiintervjuude analüüsil, ekspertide aruteludel ja hinnangutel ning asjakohastel uuringutel. Kirjeldatakse ja hinnatakse põhikutsealadel töötavate inimeste arendamist vajavaid ning puuduvaid üldisi ja erialaseid oskusi ning jätkatakse põhikutsealade spetsiifiliste oskustega.²⁴²⁴ Energeetika põhikutsealade töö kirjeldused koos enamlevinud õpi- ja karjääriteede kirjeldusega on esitatud alapeatükis 1.2.

Maailma majandusfoorumi aruanne (2025) nimetab aastaks 2030 kõige kiiremini kasvava vajadusega oskustena tehnoloogia kasutamisega seotud kompetentsid (sh oskus kasutada tehisaru ning suurandmeid, küberturvalisuse ja tehnoloogiline kirjaoskus). Nähakse kasvavat nõudlust üldoskuste (nt loominguline ja analüütiline mõtlemine, paindlikkus, vastupidavus ning kohanemisvõime) järele.

Energeetikaspetsiifilisemalt on leitud (World Economy Forum, 2024), et töötajatele on kiirelt muutuvas sektoris järgmise 5–10 aasta jooksul edukalt tegutsemiseks vajalikud ning kasvava nõudlusega muu hulgas järgmised oskused.

• Kvaliteedikontroll, s.t katsete ja ülevaatuste tegemine hindamaks teenuse või protsessi kvaliteeti ning toimivust.
• Operatiivanalüüs, s.t analüüside tegemine projekti või tootmise täiustamiseks (sh seoses nõuete, protseduuride, eesmärkide, seadmete, töötingimuste ja -meetoditega).
• Arutlus- ja otsustusvõime.
• Kliendinõustamine, s.t nende vajadustele reageerimine, pakkudes vajalikku tuge.
• Kriitiline ja analüütiline mõtlemine.
• Seadmete valik, s.t töö tegemiseks vajalike tööriistade ja seadmete kindlaks määramine.
• Loovus ja originaalsus.
• Matemaatiline arutlusvõime, s.t arusaamine matemaatilistest mõistetest ja põhimõtetest ning oskus neid andmete tõlgendamiseks kasutada.
• Tulemustele orienteeritus.
• Juhtimisoskus (sh valmidus juhtida ja motiveerida inimesi ühise eesmärgi nimel tegutsema ning ühiselt organisatsiooni seatud eesmärkide poole liikuma).

Energeetika valdkonnas ei saa mööda vaadata taastuvenergeetikaga seotud teadmistest ja oskustest. Taastuvenergeetikat laiemalt nähakse sektorina, mis kasvab ja loob seetõttu järgnevatel aastatel üha enam karjäärivõimalusi.²⁵²⁵ Lisaks juba nimetatud kasvava vajadusega kompetentsidele nähakse oluliste teadmiste ja oskustena veel tehnilist taipu (sh arusaamine, millised on näiteks elektrituulikute, päikesepaneelide või vesisalvesti tööpõhimõtted) ning teadlikkust uutest tehnoloogilistest võimalustest, olgu nendeks siis näiteks bio-, laine-, maasoojusenergia. Varem mainitud tehnoloogilise kirjaoskuse näitlikustamisel tuuakse spetsiifilisemalt esile just eri tarkvaraliste programmide kasutamisoskus (nt CAD-tarkvara). Sektori töötajate puhul on lisaks väärtuslik uuendusmeelne ja loominguline mõtlemine, üldine keskkonnateadlik ja jätkusuutlik mõtteviis ning head suhtlus- ja läbirääkimisoskused.

2017. aastal ilmunud OSKA energeetika ja kaevandamise uuring (Rosenblad, Sõmer, 2017) määratles esimest korda valdkonna oskuste vajaduse ajahorisondiga viis kuni kümme aastat. Olulise tulemusena sedastas too uuring, et valdkonna põhikutsealadel vajatavad erialased teadmised ja oskused on ajas suhteliselt aeglaselt muutuvad ning sageli seotud mõne uue tehnoloogia kasutuselevõtuga. Sealjuures toonitati taastuvenergiaga seotud oskuste vajaduse kasvu. Tähtsana nimetati heade erialaste baasteadmiste ja -oskuste olemasolu, üldoskused, insenerlik mõtlemine ja valmidus õppida, samuti sobivad isikuomadused ja väärtused. Toonitati, et valdkonnaspetsiifilised teadmised ja oskused omandatakse sageli töökohal. Leiti, et valdkonnas töötamise eeldus on erialane haridus, automaatika- ja IT-teadmised ning nende pidev uuendamine. Eelistatuima haridusliku kombinatsioonina toodi esile energeetika ja IT, samuti automaatika või geotehnoloogia (mäendus) ja IT või automaatikaharidus. Juba siis toonitati elementaarse tehnilise või infotehnoloogilise kirjaoskuse olulisust kõigi tasemete töötajatel ning kasvavat vajadust IT-ja automaatikaoskuste täiendamiseks just elektrikute puhul. Olulisena toodi veel välja haridusliku ettevalmistuse laiapõhjalisus (sh suutlikkus liikuda erialade vahel ja süsteemselt mõelda), mis võimaldaks pakkuda töötajatele mitmekesisemaid karjäärivõimalusi ning samal ajal luua ka ettevõtte jaoks suuremat lisandväärtust.

Siinse uuringu eksperdid on üldjoontes samal nõul eelmises valdkondlikus uuringus ilmnenuga ning tõdevad, et väga suuri muutusi oskusi mõjutavates suundumustes ning nendest tulenevas oskuste vajaduses aset leidnud pole. Endiselt peetakse ülioluliseks teadmisi uutest tehnoloogiatest (sh tehisaru ja selle kasutusvõimalused) ja valdkondlikku uuenduslikkust (nt vesinikutehnoloogia, salvestustehnoloogia, taastuvenergialahendused) ning digioskusi (sh energeetikaspetsiifilised IT-oskused). Uute rõhuasetustena nähakse valdkonnaüleselt vajadust küberturvalisuse teadmiste ja oskuste järele, toodi välja ringmajandusliku ja keskkonnahoidliku mõtteviisi olulisus ning nähti kasvava vajadusena oskust langetada andmepõhiseid otsuseid.

Tehnoloogia arenguga käsikäes on oluline toonitada ka julgust ja valmidust uusi lahendusi katsetada, mis on seotud üldise valmisolekuga elukestvaks õppeks, teadmiste ja oskuste pidevaks täiendamiseks ning muutustega kaasaminemiseks. Kuna põlvkondade vahetus ei ole energeetika valdkonnas täielikult toimunud, siis ootab digilõhe ületamine veel ees, kuna inimeste oskused ja võimalused digivahendite kasutamiseks on erinevad.

Ühe kõige olulisema mõttena, mida nimetas ka juba 2017. aasta valdkondlik uuring, jäi ekspertidevahelistes aruteludes kõlama vajadus inseneride ja oskustöötajate järele, kellel on võimalikult lai ja mitmekesine baasettevalmistus, et nad suudaksid vajaduse korral spetsialiseeruda eri energialiikidele, neid omavahel siduda ning olla võimelised kiirelt kohanema valdkonna tehnoloogiliste muutustega. Sealjuures öeldi, et kutse- või kõrgkool annab üldjuhul baasteadmised tööturule sisenemiseks, kuid spetsiifilisem väljaõpe ja ettevõttepõhine spetsialiseerumine toimuvad sageli juba töökohal.

Energeetika valdkonna üleste kasvava olulisusega üldoskuste ja hoiakutena, mida eespool veel mainitud pole, kuid mis on omased ja tarvilikud valdkonna kõigile töötajatele, tõid siinse uuringu eksperdid esile teadmised tööohutusest, valdkonda reguleerivatest ohutustandarditest ning tehnilistest nõuetest, erialase inglise keele oskuse (tulenevalt valdkonna üha suurenevast rahvusvahelistumisest), koostöö- ja meeskonnatööoskuse (sh eri kultuuridest koostööpartneritega), probleemilahendusoskuse, oskuse hoida enda vaimset tervist, avatud suhtumise ja motiveerituse järjepidevalt end arendada.

Hoolimata üsna suurest ühisosast valdkonna töötajate teadmiste ja oskuste vajaduse puhul, on järgnevalt esitatud valik valdkonna põhikutsealade kasvava vajadusega ja arendamist nõudvatest erialastest oskustest, mis vajavad eraldi rõhutamist. Kirjeldustes on tuginetud intervjuudele, valdkondliku eksperdikogu hinnangutele, kutsestandarditele ning õppekavadele.

Juhid energeetikas peavad üha enam nägema enda töö olulisuse laiemat konteksti ettevõtte väärtusloomes, mistõttu muutub aina olulisemaks ettevõtlusõpe ja teadmised energeetika valdkonna teadus- ja innovatsioonitegevustest. Tähtsad on strateegiline ja süsteemne mõtlemine kiirelt muutuvas poliitilises ja tehnoloogilises keskkonnas ning turu (sh elektrituru) tingimustes. Strateegilise juhtimise olulisus ilmneb eriti just ettevõtte innovatsiooni, digi- ja rohepöörde eestvedamisel, samuti taristu kaitses ning teenuse toimepidevuse tagamisel. See seisneb näiteks tehisaru ning automatiseerimise juurutamisel, kus juhtidel lasub vastutus selles, kus ja kui palju eri tehnoloogilised arengusuunad ja nende rakendamine ettevõtte jaoks ärilist efekti annavad. Üha kasvava vajadusena tõid veel siinse uuringu eksperdid esile teadmised targast varahaldusest (nii inim- kui materiaalne vara) ning muudatuste ja inimeste juhtimise, mis seisneb ka talentide arendamises ning ettevõtte jaoks järelkasvu tagamises.

Energeetikainseneride puhul näevad siinse uuringu eksperdid kasvava olulisusega erialaste teadmiste ja oskuste laiapindsust (sh süsteemset mõtlemist ning seoste loomise oskust sidusvaldkondadega). Näiteks peab elektriinsener üha rohkem teadma soojusenergeetikast ja vastupidi. Üha olulisem on energiasüsteemide lõimimine ja vastavate insener-tehniliste lahenduste planeerimine (nt elekter-soojus-jahutus või hübriidsüsteemid).

Valdkonna kasvava digitaliseerimise tulemusena muutub olulisemaks oskus töötada (suur)andmetega ja andmepõhine modelleerimine. See hõlmab tarkvaraliste lahenduste ja programmide (nt BIM²⁶²⁶, SCADA, Python) kasutusoskust, valmisolekut andmeid tõlgendada, analüüsida ja nende pinnalt otsuseid langetada ning vajaminevaid prognoose (nt tootlus vs. nõudlus mingi energialiigi puhul või energiavoogude optimeerimine) teha. Sellega seoses kasvab ka vajadus inseneride järele, kellel on teadmised energiaturgude toimimisest ja äriarendusest. Ka energeetikainsenerid peavad senisest veelgi enam nägema enda töö tähtsuse laiemat konteksti ettevõtte väärtusloomes, et seeläbi aidata kaasa suurema lisandväärtuse loomisse. Inseneridel, kes kasvavad välja väiksemate meeskondade juhtideks, on vajalikud juhtimiskompetentsid (sh projekti- ja meeskonnajuhtimine).

Elektriinseneride puhul võib eraldi veel nimetada kasvava vajaduse teadmiste järele, mis puudutavad energia salvestustehnoloogiaid (nt BESS²⁷²⁷) ning nende juhtimist. Samuti näevad siinse uuringu eksperdid vajadust senisest rohkem pöörata ettevalmistuses rõhku teadmistele elektrivõrkudest (sh varahaldus). Soojusenergeetikainseneride seas kasvab vajadus teadmiste järele kaugjahutusest ja energiasalvestusest (nt soojusakud), kaugkütte- ja jahutuse digitaliseerimisest, soojusvõrkude andmeanalüüsist ja juhtimisest, energiasüsteemide lõimimist ning BIM-ist ja võrgumudelitest soojusenergeetikas. Dekarboniseerimise mõjul kasvab nii elektri- kui soojusenergeetikainseneride puhul vajadus teadmiste järele võimaliku CO₂ püüdmisest ja kasutamisest.

Energeetika valdkonna tootmis- ja hooldusjuhtide puhul muutub aina vajalikumaks andmete tõlgendamise ja -analüüsi oskus (sh oskus lugeda ja aru saada suurandmetest). Seda näiteks andmepõhisel hooldusplaanide tegemisel või võimalike avariide ennetamisel. Vajalikena nähakse ka teadmisi tehnilistest spetsialiseerumisvõimalustest (taastuvenergia- ja salvestuslahendused, akusüsteemid, hübriidsüsteemid). Kasvava vajadusega hinnatakse juhtimisoskusi (sh oskus juhtida meeskonda, ressursse ja protsesse, projekte ja muudatusi).

Juba 2017. aasta OSKA energeetika ja kaevandamise uuring (Rosenblad, Sõmer, 2017) märkis kasvava vajaduse IT- ja automaatikaoskuste järele elektrikute väljaõppes ning pakkus välja idee kaaluda elektrikute ja automaatikute õppe ühendamist²⁸²⁸. See trend on ajas jätkunud ning ekspertide sõnul on automatiseerimise kasvava rolli tõttu tegevusalal üha suurem vajadus hübriidrolli järele, kus ühel töötajal on nii elektriku kui ka automaatiku oskused. Kriitilise tähtsusega nähakse vajadust digioskuste (digitaalsed mõõte-, juhtimis- või automaattehnika) ja tehnoloogiliste abivahendite kasutusoskuse järele (nt tahvelarvutid, droonid), mis on toonud põhikutsealal nähtavaks ka vajaduse digilõhe vähendamiseks vanuserühmade vahel. Kuna rikete kõrvaldamiselt liigub töö rohkem ennetamisele, siis kasvab vajadus oskuse järele andmetega töötada, neid tõlgendada ning nende pinnalt otsuseid langetada.

Automatiseerimisest ja digitaliseerimisest tulenevalt muutub operaatorite jaoks üha märkimisväärsemaks oskus jälgida ja juhtida tootmisseadmete tööd digitaalsete juhtimissüsteemide abiga. Vajalik on tunda operatsioonisüsteeme (nt SCADA, HMI), olla võimeline andmeid tõlgendama, nende alusel kiirelt otsuseid langetama ja osata andmete analüüsi põhjal ennetavalt hooldusi planeerida. Tarvilik on oskus ka süsteemselt mõelda.

Energeetikaettevõtetes muutub üha kesksemaks nn hübriidroll, kus ühel spetsialistil on väga head teadmised energeetikast, IT-st, automaatikast ja energiaturgudest. Nähakse vajadust oskuste komplekti järele, kus töötajal on teadmised IT-st (nt programmeerimine), aga samal ajal mõistab, kuidas energeetikaettevõte ja elektriturg toimivad, oskab analüüsida andmeid ning langetada selle põhjal otsuseid.

Seoses võimaliku tuumajaama rajamisega Eestisse on tõstatunud küsimus, kas, kui palju ja millise ettevalmistusega töötajaid selle mehitamiseks oleks vaja koolitada. Tööjõuvajadus puudutab nii tuumaenergiat reguleerivat asutust (nn regulaator) kui ka operaatorit. On leitud (Tuumaenergia töörühm, 2023), et tuumaenergia kasutamiseks on vaja kõrgharidusega spetsialiste ja vastava ettevalmistusega oskustööjõudu kutsehariduse tasemelt, keda praegu Eesti tööturul napib. Juba praegu on olemas mitmesugust teadus-, tehnika-, juhtimis- ja haldusoskustega tööjõudu, kuigi enamikus sektorites on praegu puudus inseneridest ning see suundumus suure tõenäosusega jätkub. Samuti on Eesti tööjõuturul vähe inimesi, kellel on tuumaenergiapädevus (peale nende asutuste, kes juba pakuvad teenuseid kiirguskaitse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemises) ning kuna nõudlus nende teenuste järele eeldatavasti kasvab, on neid töötajaid, keda saab ümber paigutada tulevasse tuumaprogrammi, vähe.²⁹²⁹

Siinse uuringu kontekstis puudutab tööjõuvajadus eeskätt kahte põhikutseala: energeetikainsenere (näidisamet tuumaenergeetika insener) ning operaatoreid energeetikas (näidisamet tuumajaama operaator). Samuti on vaja luua sõltumatu tuumaenergia ohutust reguleeriv asutus, kus lisaks kliima- ja kiirgusosakonna töötajatele peaks töötama ka vähemalt paarkümmend tuumaenergia valdkonna spetsialisti.

Seni läbi viidud mahukate aruannete³⁰³⁰, ³¹³¹ tulemuste ja siinse uuringu koostamise käigus läbi viidud intervjuude põhjal saab öelda, et tuumajaama käivitamiseks ja mehitamiseks vajalikke kompetentse on laias laastus 40. Neist siinse uuringuga seostuvad eelkõige keemia-, inseneeria- (sh elekter, tuumafüüsika ja mehaanika) ja käitamisega seotud teadmised ning oskused. Täielik nimekiri tuumajaama rajamiseks vajalike teadmiste ja oskuste kohta on lisas 5.

Mõni vajaminevatest kompetentsidest on juba praegu Eesti tööturul olemas. Need on peamiselt mittetuumaenergeetika spetsiifilised teadmised ja oskused (nt automaatika-, mehaanika- ja ehitusinseneeria, aga ka kommunikatsiooni ja keemia teadmised ning oskused). Nendel töötajatel on eelkõige oluline tunda tuumaohutuskultuuri (sh kvaliteedi- ja ohutusstandardeid) ning tuumaala nüansse. Kokkuvõtvalt võib nende oskustega töötajaid nimetada „tuumateadlikeks“ ning nad moodustavad vajaminevast personalist suurima osa (80%).

Teine kategooria oskuste komplektist eeldab rohkem tuumaspetsiifilisi kompetentse, kuid mitte akadeemilisel tasemel. Seega on tegu töötajatega, keda koolitatakse välja lühematel kursustel, täiendus- või ümber- ning kutseõppes. Siia alla võivad kuuluda näiteks hoolduspersonal, kiirguskaitsetöötajad ja tuumajaama operaatorid (vahetustega töötajad, kelle ülesanne on jaama igapäevane töös hoidmine). Ekspertide sõnul ei ole operaatoritele vaja kutsehariduses eraldi koolitust või tasemeõppekava, kuna nad koolitatakse välja tuumajaamas spetsiaalsete tehnoloogiaspetsiifiliste koolitusprogrammide alusel kas omaniku poolt või sisse ostetud teenusena. Sellegi poolest on tervitatav olemasolevatele elektri, automaatika ja mehaanika õppekavadele tuumaala tutvustavate alusainete lisamine, et õppuritele tuuma valdkonda ja selle spetsiifikat tutvustada. Murekoht on siin see, et tuumaspetsiifilisi kompetentse on Eestis väga vähestel, mistõttu on vajalik kas töötajate koolitamine välismaal või välisekspertide kasutamine kohapeal. Siia alla kuulub ka näiteks töökohapõhine õpe. Märkimist väärt ja vajaminevad teadmised-oskused on siin tuumatehnoloogia baasteadmised, kiirguskaitse, tuumaenergiaga seotud spetsiifilised riskid ja ohutusnõuded. Paljudel juhtudel saavutatakse need kompetentsid kõige paremini praktikaperioodil ehk kogenud töötajate (sageli väliseksperdid) kõrval.

Kolmandana nimetaks ameteid ja oskusi, mille esindajaid on praegu Eesti tööturul saadaval piiratud mahus. Nende alla kuuluvad näiteks tuumaenergeetika insenerid (teadmised tuumafüüsikast, tuumakütuse tsüklist, radioaktiivsetest jäätmetest) ning kelle väljaõpe eeldab pikemat tuumaspetsiifilist ettevalmistust kõrghariduses. Kodumaiseid tuumaenergeetika insenere on praegu 10–20, kellest osa töötab valdkonnas, osa mitte, osa välismaal. Õpitakse ka magistrantuuris. Eelviidatud uuringute põhjal on siiski hinnatud, et Eestis vajalike täistööajaga töötajate hulk ei ole piisav, et tuumaenergeetikaspetsiifilisi õppekavu rahastada ja avada. Lahendustena on ühelt poolt välja pakutud koostööd välisülikoolidega ja stipendiumiprogramme Eesti inseneeria tudengitele õppimaks välismaal. Praeguseks on sel moel Rootsi, Šveitsi, Hispaania, Prantsusmaa ülikoolides koolitatud või koolitumas üle 20 tuumaenergeetika spetsialisti. Samas on praktiline jätkata tuumaspetsiifikat puudutavate ainete õpetamist³²³² ja moodulite lisamist energeetika kõrg- ja kutsehariduse olemasolevate õppekavade juurde, mikrokraadide pakkumist ning juba valdkonnas töötavate spetsialistide täiendus- ja ümberõpet.

Peatükis antakse ülevaade energeetika kutse- ja kõrgharidusõppest, koolituspakkumisest, tasemeõppe kitsaskohtadest ning täiendusõppe võimalustest ja vajadustest energeetikas. Koolituspakkumise lähtekoht on viimase kolme aasta lõpetajate hulga keskmine. Eelnevalt analüüsitakse nii õppega seotud arvulisi näitajaid kui ka erialast rakendumist. Ülevaade on koostatud EHIS-e andmete põhjal ning analüüsitud on õppeaastaid 2020/2021 kuni 2025/2026. Siinkohal on arvesse võetud vastuvõttu õppeaastal 2025/2026 ja lõpetajaid õppeaastal 2024/2025. Viie viimase aasta näitajate analüüs võimaldab paremini esile tuua trende nii vastuvõtu, õppijate, katkestamise kui ka lõpetajate puhul. Erialase rakendumise analüüsis on kasutatud lisaks EHIS-e andmestikule ka TÖR-i oma. Peale haridusstatistika on peatüki koostamisel sisendina arvestatud tööandjate ning kõrgkoolide ja kutsekoolide esindajatega tehtud intervjuusid.

Alapeatükis antakse ülevaade valdkonna energeetika kõrgharidusõppest, mida pakub Eestis kolm kõrgkooli. Need on Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Maaülikool ja Tallinna Tehnikakõrgkool. Tallinna Tehnikaülikoolis on võimalik asuda õppima kas soojusenergeetika või elektronergeetika suunal. Eristus on küll mõneti tinglik, kuna inseneeria põhialused omandatakse mõlemal, samuti saadakse teadmisi mehhatroonikast, automaatikast, keemiatehnoloogiatest jne. 2025/2026. õppeaastal sai soojusenergeetika suuna bakalaureuseõppesse õppima asuda keskkonna-, energia- ja keemiatehnoloogia, magistriõppesse aga energiatehnoloogia ja soojusenergeetika õppekavale. Elektronergeetika suunal oli vastuvõtt bakalaureuseõppes avatud elektroenergeetika ja mehhatroonika ning magistriõppes elektroenergeetika, elektrotehnika ja mehhatroonika ning roheliste energiatehnoloogiate õppekavadel. Samuti olid tulevased doktorandid oodatud kandideerima elektroenergeetika doktoriõppe teemade lõikes. Lisaks akadeemilisele kõrgharidusele saab Virumaa Kolledžis omandada energeetikateadmisi rakenduskõrghariduses masinaehituse- ja energiatehnoloogia protsesside juhtimise õppekaval, kus ühe spetsialiseerumisena saab valida energiatehnika peaeriala. Eesti Maaülikoolis oli vastuvõtt bakalaureuseõppes avatud tehnika ja tehnoloogia õppekavale, kus spetsialiseerudes saab erialateadmised ka energeetikatehnoloogiatest ja energiakasutusest. Energeetikateadmisi saab süvendada aga energiakasutuse magistri- ja kombineerituna teadustööga ka tehnikateaduse doktoriõppekaval, kus üks spetsialiseerumine on energiakasutus. Peale Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži saab energeetika rakenduskõrgharidust omandada ka Tallinna Tehnikakõrgkoolis, kus sai õppima asuda elektritehnika õppekaval.

Tasemeõppele lisaks on peamiselt Tallinna Tehnikaülikoolis võimalik omandada ka mikrokraade. End saab täiendada näiteks elektriseadmete kaitse, automaatika, energiatehnoloogiate (sh soojusenergeetika) alal.

Viimastel aastatel on vastuvõtt valdkonna kõrghariduse õppekavadele tunduvalt kasvanud. Seda on vedanud bakalaureuseõppesse asunute hulga kasv, kus viimase kahe aastaga on lisandunud üle saja sisseastuja ning viie aasta taguse ajaga võrreldes on vastuvõetute hulk pea kahekordistunud. Vastuvõetute hulga suurenemine kajastub lõpuks ka lõpetajate hulga kasvus, mis valdkonna põhikutsealade tööjõuvajaduse katmise seisukohast on hea trend (joonis 9). Bakalaureuse- või rakenduskõrgharidusõppesse sisse astunutest on enamik tulnud koolipingist pärast keskhariduse omandamist ning noorte osatähtsus on ka ajas kasvanud. Kui 2019/2020. õppeaastal oli kuni 24-aastaste osakaal õppima asunutest 74%, siis 2025/2026. õppeaastaks oli see kasvanud üle 90%. Kõige rohkem on magistriõppesse asunute seas olenemata õppeaastast olnud hiljaaegu valdkondliku bakalaureuseõppe lõpetajaid. Magistriõppes on siiski ka suurem täiskasvanud õppijate ehk 30-aastaste ja vanemate osatähtsus, varieerudes 30–40% vahel vastuvõetutest. Energeetika õppekavadele asuvad suuremas osas õppima mehed. Naiste osatähtsus on olnud olenevalt aastast pisut alla või üle 10%. Kuna viimastel aastatel on vastuvõetute hulk kasvanud, on suurenenud ka energeetikaharidust omandama hakanud naiste hulk.

Kahjuks ei jõua kõik õpinguid alustanud nende lõpetamiseni. Katkestamine on energeetika valdkonna kõrghariduse õppekavadel oluline murekoht nii statistika kui ka ekspertide sõnade kohaselt. Haridusstatistika järgi oli elektrienergia ja energeetika õppekavarühma õppekavadel 2023. aasta novembris õppinud üliõpilastest õpingud 2024. aasta novembriks katkestanud üle 70. Katkestajaid on igas haridusastmes, kuid kõige enam (sh osatähtsuselt) bakalaureuseõppes õppijate seas. Katkestamise määr³³³³ 2023/2024. õppeaastal kõrghariduses oli elektrienergia ja energeetika õppekavarühmas kokku 12%, kuid bakalaureuseõppes sellest märksa enam ehk 16%. Eelnevatel aastatel on katkestamise määr bakalaureuseõppes liginenud ka 20%-le. Võrdlusena oli see määr 2023/2024. õppeaastal Eestis keskmiselt bakalaureuseõppes 11%. Seda, et katkestamine on energeetika kõrghariduses tähelepanu vääriv murekoht, iseloomustab see, et viimase kuue aasta vastuvõetute ja lõpetajate hulga muutust hinnates jõuab bakalaureuseõppesse sisseastujatest nominaalajal lõpetamiseni vaid umbes 45% ning magistrisse sisseastujatest ligikaudu 50%.

Katkestamise põhjused on erinevad. Inseneriõpe (sh energeetikainseneri) ei ole kerge ja katkestatakse edasijõudmatuse tõttu. Tööturul on nõudlus inseneride (sh energeetikainsenerid) järele suur ja seetõttu võtavad tööandjad hea meelega tööle ka isegi õpingutega üsna algusjärgus olijaid. Üheks oluliseks argumendiks õpingute kestel tööleasumiseks on ka küllaltki hea pakutav palgatase. Omandatud teadmiste praktiline rakendamine tööelus on küll hea, kuid sageli jäävad seetõttu õpingud venima või katkestatakse. Samuti toob õppekava täies mahus mitteläbimine kaasa selle, et omandamata jääb tervikkvalifikatsioon, mis omakorda mõjutab inseneritöö kvaliteeti tulevikus. Ilma kraadi ja omandatud kutseta on ka keeruline olla projektimeeskondades juhtivas ja allkirjaõiguslikus rollis. Kokkuvõttes aitab üliõpilaste töölevõtmine ettevõtjate jaoks lahendada kiireloomulist tööjõuvajadust, kuid võib osutuda kahjulikuks ettevõtte enda tööde kvaliteedile ja seab klaaslae ka energeetikaõpingud katkestanud töötajale edasises karjääris. Samuti ei võimalda poolik haridustee insenerikutset taotleda.

Energeetika valdkonna kõrghariduse lõpetas 2024/2025. õppeaastal üle 200 üliõpilase, mida oli võrreldes kahe varasema aastaga 60–70 võrra enam (joonis 10). Sellele kasvule aitas enim kaasa magistriõppe lõpetajate kasv. Võrreldes viie aasta taguse ajaga jäi lõpetajate koguhulk siiski samasse suurusjärku. Eelmises OSKA energeetika valdkonna uuringus analüüsiti samuti lõpetajate hulka ja selle muutumist. Aastatel 2011/12 kuni 2015/16 omandas energeetika ja elektriala erialadel kõrghariduse 170–200 lõpetajat aastas ehk tulemused on siinse uuringu all oleva kahe viimase aasta omadega samas suurusjärgus. Kahe uuringu vahelisel perioodil on olnud siiski ka aastaid, kus lõpetajaid on olnud märksa vähem (joonis 10).

Energeetika õppekavade populaarsemaks muutumine ja vastuvõetute hulga kasv kajastub lõpetajate hulgas kahe kuni kolme aastase viitega. Seetõttu on oodata järgnevatel aastatel lõpetajate hulga kasvu jätkumist ja seda esmalt bakalaureusekraadi omandanute seas.

Hinnanguliselt oli 2023/24. õppeaastal energeetikahariduse omandanutest kõiki haridusastmeid arvestades ligikaudu kolmveerand elektri- ja veerand soojusenergeetika spetsialiseerumisega. Täpseid arvnäitajaid on raske esitada ja selle põhjus on eeltoodud spetsialiseerumised ning see, et eriti bakalaureuse õppekavad on küllaltki laiapõhjalised. Tabelis 8 on näha ka lõpetajate hulk õppekavati. Bakalaureuse lõpetajaid on viimasel õppeaastal olnud enim elektroenergeetika ja mehhatroonika ning tehnika ja tehnoloogia õppekavadedelt ning magistrikraadi omandanuid roheliste energiatehnoloogiate õppekavalt.

Alapeatükis antakse ülevaade valdkonna kutseõppest. Valdkonna õppekavadele toimus vastuvõtt tervelt 11 kutsekoolis ja neljas kutseõppe liigis. Valdkonna põhikutsealadele potentsiaalselt asuva tööjõu seisukohalt on olulisimad muutused kutsekeskhariduse ja neljanda taseme kutseõppe vastuvõetute ja lõpetajate hulgas. Kutseõppe liigiti ongi kõige enam õppima asunuid olnud kutsekeskharidusõppesse, kus valdavalt õpivad põhikoolist tulnud noored. Ka neljanda taseme kutseõppe esmaõppesse vastuvõetuid on olnud arvukalt. Kui kõrvale jätta 2024/25. õppeaasta, siis need kaks kutseõppe liiki on vastuvõetute hulga mõttes ka domineerinud. Vastuvõtt valdkonna kutseõppesse on olnud viimasel viiel aastal samas suurusjärgus, erandiks on olnud 2024/25. õppeaasta, kui vastuvõetuid oli oluliselt rohkem (joonis 11).

Vastuvõetute hulga olulise erinevuse 2024/25. õppeaastal tõi eelkõige kaasa võrguelektriku õppekava töökohapõhisesse õppesse vastuvõetute suur hulk ehk 124 vastuvõetut. Oluliselt kasvas siiski ka sisetööde elektriku õppekavale vastuvõetute hulk.

Sisetööde elektriku õppekavale on olnud läbi aastate ka kõige enam sisseastujaid, moodustades kõigist sisseastujatest üle poole. 2025/26. õppeaastal oli sisetööde elektrikuks õppima asunuid ligi 400. Populaarne on olnud automaatiku eriala (sh õppekavadena automaatik- tehnik ja tootmisautomaatik). Automaatikuks õppima asunuid on viimase viie aasta jooksul olnud igal aastal üle saja. Küllaltki palju on olnud ka jaotusvõrgu elektriku töökohapõhisesse õppesse asunuid. Selle õppekava puhul tuleb eripärana kindlasti välja tuua seda, et õppijateks on juba töötavad inimesed, kelle seas noori praktiliselt pole olnud. Selle nimetusega õppekavale vastuvõttu enam ei toimu, kuna see on asendatud võrguelektriku õppekavaga. Samuti saavad edaspidi sisetööde elektriku õppekava lõpetanud ehitiste elektriku kutse, kuid sisulist muutust peale nimetuse muutuse see kaasa pole toonud.

Täiskasvanud õppijad on kutsehariduses aastatega saanud tavapäraseks ja valdkonna kutseharidus ei ole siinkohal erand. Vastuvõetute ja õppijate seas on viimastel aastatel olnud kuni 19- aastaste noorte osatähtsus siiski mõnevõrra suurem (u 50%), kui kutsehariduses keskmiselt (u 40–45%). Kui valdkonna kõrghariduses on naiste osatähtsus väike, siis kutseharidust omandama asunute seas oli naisi veelgi vähem, olenevalt õppeaastast vaid 3–5%.

Sarnaselt kõrgharidusele on õpingute katkestamine murekohaks ka valdkonna kutsehariduses. Võrreldes 2023. aasta novembriga oli 2024. aasta novembriks oma õpingud katkestanuid ligi 150. Noortest (kuni 24-aastased) jõuab sarnaselt kõrgharidusega vastuvõtu ja lõpetamise muutumist hinnates viimaste aastate keskmisena ligi 60% sisseastujatest. See tähendab, et üle kolmandiku sisseastujatest lõpetamiseni ei jõua. Peamise katkestamise põhjusena saab noorte puhul tuua huvipuuduse õpingute vastu ja vale erialavaliku. Täiskasvanud õppija on võrreldes noorega oluliselt erialateadlikum ning nende puhul võib põhjustena välja tuua raskused töö ja pereelu ning õpingute ühitamisel, samuti soovi õppida lisaks vaid mõni kindel spetsiifiline oskus, mitte tingimata läbida kogu õppekava ning jõuda kooli lõpetamiseni.

Õpingute katkestamine kajastub mõistagi ka lõpetajate hulgas. Kui kutseõppesse vastuvõetuid on lähiaastatel olnud ligi 600 (erandiks 2024/25. õppeaasta), siis lõpetajaid on olnud 350– 400. Kutseõppe liigiti oli kõige enam kutsekeskhariduse omandanuid ehk noori ja nende hulk on olnud kasvutrendis. Lõpetajate seas on küllaltki palju ka neljanda taseme esmaõppe lõpetajaid, kuid nende hulk on olnud jällegi langustrendis (joonis 12). Võrreldes OSKA energeetika eelmise uuringuga on elektriala ja automaatika erialade vastuvõtt ning lõpetajate hulk kasvanud.Üks mõjutaja on olnud täiskasvanud (sh oma kvalifikatsiooni tõstvate) õppijate lisandumine, kuid mõnevõrra on siiski kasvanud ka lõpetanud noorte hulk.

Vastuvõetuid oli viimastel aastatel õppekavade lõikes enim sisetööde elektriku, automaatiku ja jaotusvõrgu elektriku õppekavadele. Seetõttu on ootuspärane see, et ka lõpetanute seas on olnud enim just nende erialade lõpetajaid. Kõigil õppekavadel ei ole igal aastal lõpetajaid olnud ja selle põhjus on mõnel eelneval aastal vastuvõtu puudumine (tabel 9). Edasistel aastatel lisandub lõpetajaid ka uutelt elektrituuliku tehniku ja elektrituuliku labade hooldaja õppekavadelt. Valdkonnale sobivaks õppekavaks võib lugeda ka kütte- ja jahutussüsteemide lukksepa õppekava. Siinses uuringus pole seda siiski arvestatud, kuna hoonete kütte ja jahutussüsteemidega seotud tööjõu ja oskuste vajadust analüüsiti OSKA ehituse valdkondlikus uuringus (2024) (sh võeti arvesse ka lõpetajaid nimetatud õppekavalt).

Valdkonna tasemeõppekavade lõpetajate tööalane rakendumine võimaldab hinnata töö- ja haridusmaailma seoseid. TÖR-i ja EHIS-e andmestike sidumine võimaldab analüüsida, kas valdkonna õppekavade lõpetajad on asunud tööle valdkonna põhikutsealadele või mitte. Muudele ametikohtadele siirdunuid saab omakorda liigitada selliste ametialade esindajateks, kus olulisel määral saab valdkonna õppekaval õpitut tööülesannete sooritamisel kasutada, ja selliste ametialade esindajateks, kus üldjuhul on olulised teistsugused teadmised ja kompetentsid. Analüüsiti ka aastatel 2019/20–2023/24 valdkonna õppe lõpetanute edasist käekäiku tööalase rakendumise vaates ning eraldi on esitatud kõrg- ja kutsehariduse lõpetanud. Rakendumine on küll mitmel juhul tinglik, sest 2024. aastal töötamise registris märgitud ametikohal võidi töötada ka enne õpingute alustamist. Eelkõige kehtib see kutsehariduse ja kõrghariduses magistri- ning doktoriõppe lõpetanute kohta. Oluline on rõhutada, et rakendumist arvestati vaid hõivatute kohta ning kas õpingute jätkamise või mõnel muul põhjusel mitteaktiivseid ega töötuid ei arvestatud.

Otseselt valdkonna põhikutsealadel töötas 2024. aastal 37% kõrghariduse lõpetanutest. Eraldivõetuna töötas magistrikraadi omandanutest valdkonna põhikutsealadel pisut enam ehk 44%. Kutsehariduse lõpetajatest töötas valdkonna põhikutsealadel 43%. Kõrghariduse lõpetajatest ja põhikutsealadel mittetöötanutest töötas enamik ametites, kus valdkonna õppes omandatut ka märgatavalt rakendada saab. Seega ei ole hariduse vaatest valdkonna kõrghariduses erialane rakendumine murekohaks, kuid on seda valdkonna põhikutsealade tööjõuvajaduse vaates, kuna suur osa lõpetajatest valdkonna ettevõtetesse tööle ei jõua.

Nendest valdkonna kutsehariduse lõpetanutest, kes põhikutsealadel ei töötanud, töötas omakorda umbes pool ametites, kus õpingute jooksul omandatud teadmisi saab oluliselt kasutada, ja pool nendes ametites, kus seda saab vähe teha. Kuna tublisti üle poole lõpetajatest töötab kas valdkonna põhikutsealadel või lähedastel ametitel, siis ei saa ka valdkonna kutsehariduse puhul öelda, et rakendumine on suur probleem. Siiski võiks väheneda nende osakaal, kes pärast elektriku või automaatiku eriala lõpetamist asuvad tööle ametitesse, kus neid erialateadmisi otseselt vaja ei lähe.

Tabelis 10 on valik sagedaimini esinevaid ameteid, kus valdkonna kõrg- ja kutsehariduse lõpetajad töötavad juhul, kui nad valdkonna põhikutsealal ei tööta. Kõrghariduse lõpetanute puhul, kes töötavad ametites, kus omandatud oskusi on vaja vähe, on termin „sage“ küll mõnevõrra eksitav. Seda põhjusel, et eraldivõetuna võib neis ametites töötajad üldjuhul lugeda üles ühe käe sõrmedel. Kui tabelis 10 toodut kokku võtta ametite puhul, kus valdkonna õppes omandatut kasutatakse oluliselt, siis kõrgharidusega lõpetanute puhul tuleb esile töötamine inseneridena üle majanduse. Kutseharidusega lõpetanutel annab tooni töötamine tööstusettevõtetes tehnilist taipu nõudvatel ametikohtadel. Ametites, kus omandatud oskusi on vaja vähe, on kõrgharidusega lõpetanute puhul valikud olnud väga mitmekesised ja paljudel juhtudel on tõenäoliselt jäädud või jõutud n-ö tõelise kutsumuseni. Kutsehariduse lõpetanud aga töötavad ametites, kus sageli pole ettevalmistust tasemeõppes tingimata vaja, vaid piisab täiendkoolitusest.

EHIS-e ja TÖR-i andmestikud võimaldavad esile tuua ka valdkonna õppe katkestanute rakendunumise. 2022. ja 2023. aastal kõrgharidusõpingud katkestanutest töötas 2024. aastal põhikutsealadel 18% ning ametites, kus saab õpitut oluliselt kasutada, 25%.

Bakalaureuse- ja rakenduskõrgharidusõppe katkestanutest töötas võrreldes kõigi kõrgharidusõpingute katkestanutega erialasel tööl oluliselt väiksem osa, vastavalt 10% ning 20%. Kutsehariduse katkestanute erialane rakendumine oli sarnane bakalaureuse- ja rakenduskõrgharidusõppe katkestanutega ehk otseselt erialasel tööl energeetikas töötas neist 10% ja erialale lähedasel tööl 20%.

Tööjõuvajaduse ja valdkonna tasemeõppe koolituspakkumise tasakaalu hindamisel on lähtealus viimase kolme õppeaasta valdkonna kõrg- ja kutseharidusõppe lõpetajate hulk. Kolme viimase aasta keskmiste kasutamine võimaldab n-ö siluda ühekordseid muutusi lõpetajate hulgas ning võimaldab arvesse võtta ka õppekavu, kus igal aastal lõpetajaid pole. Reaalne koolituspakkumine energeetika töökohtadele on väiksem, kui valdkonnale sobivate õppekavade lõpetajate koguhulk. Arvestada tuleb, et kõik lõpetajad ei ole igal ajahetkel tööturul hõivatud, seega tuleb arvesse võtta keskmist majandusliku aktiivsuse määra. Samuti on kõrghariduse puhul osaliselt arvestatud sellega, et bakalaureuseõppest asutakse edasi magistriõppesse, ehk sisuliselt oleks muidu tegu üliõpilaste topeltarvestusega. Vaid osaliselt on topeltarvestust kasutatud seetõttu, et energeetika magistriõppekavadel ei ole sisseastumise eelduseks tingimata energeetika õppekaval bakalaureusekraadi omandamine. Eelkõige bakalaureuse õppekavadel on energeetika üks spetsialiseerumisvõimalus ning seetõttu on ka seda arvestatud. Energeetika põhikutsealad ei ole lõpetajatele ainuke otsene rakendumisvõimalus. Selleks on ka ametikohad avalikus sektoris, akadeemiline karjäär ning võimalus töötada energiaturgude tippspetsialistidena. Ka siin on kasutatud lõpetajate mahaarvestust.

Ka kutseõppe lõpetajate puhul ei asu kõik tööturule, samuti on siin üheks rakendumisvõimaluseks spetsiifiline automaatika ja elektriga seotud müügiala ning vähesel määral ka avalik sektor. Kõige suuremat rolli kutsehariduse koolituspakkumise kujunemises mängib aga täiskasvanud õppijate valdkonna kutsehariduse omandamine. Ehk siis kutset tulevad omandama ka need, kes on aastaid valdkonnas töötanud ning eelkõige kehtib see sise- ja võrguelektrike puhul. Juba aastaid valdkonnas töötanute korral ei ole nende koolituspakkumisse arvestamine aga asjakohane. Mitte kõiki täiskasvanud õppijaid ei ole koolituspakkumisest maha arvestatud, kuna täiskasvanud õppijate seas on ka karjääripöörde tegijaid ning neid, kes värskelt tööle tulnuna on asunud kutset omandama. Kindlasti on kutsete taotlemise hulga kasvu mõjutanud ka asjaolu, et alates 2031. aasta 1. jaanuarist saab tõendada oma elektriala kompetentsust ja valdkonnas töötada ainult kutsetunnistusega, mille taotlemise alus on valdkonna kutse- või kõrgharidus ning kuhu on kirjutatud lisaks spetsialiseerumisele ka valitavate kompetentsidega tööosad.

Kõrg- ja kutsehariduse viimase kolme aasta lõpetanute hulk ja väljakujunenud koolituspakkumine on näha tabelis 11.

Kokkuvõttes oli valdkonna kõrgharidus- ja kutseõppe lõpetajaid kolme viimase aasta keskmisena kokku ligi 600, neist suurem osa kutseõppe lõpetajad. Nii jäi ka pärast eelmainitud põhjustel mahaarvamist, kus kõrghariduse koolituspakkumiseks kujunes ligi 100 ja kutseõppe koolituspakkumiseks 250 lõpetajat.

OSKA 2017. aasta energeetika uuring (Rosenblad, Sõmer, 2017) tõi valdkondliku hariduse peamiste arenguvajadustena teiste seas välja vajaduse erialade atraktiivsuse suurendamiseks, katkestamise määra langetamiseks, praktilisemaid oskusi tagavate õppemeetodite rakendamiseks, mitmekülgseks koostööks koolide ja ettevõtete vahel, üldoskuste arendamiseks, tänapäevaste teadmiste ja oskustega õppejõudude kaasamiseks ning õppejõudude järelkasvu tagamiseks. Paljud neist kitsaskohtadest on aktuaalsed ka praegu, kuid nii mõnegi puhul on vahepealsetel aastatel olnud edu. Näiteks on suur edasiminek tehtud seoses valdkonna kõrghariduse erialade populariseerimisega, mis väljendub ka sisseastujate viimaste aastate suurenenud hulgas (vt alaptk 4.1).

Ühe peamise jätkuva ja aktuaalse murekohana nähakse, sarnaselt paljude teiste tehnika valdkondadega, nii kutse- kui ka kõrghariduses õpetajate ja õppejõudude nappust, mis seab ohtu valdkonna töötajate järelkasvu tagamise, hariduse kvaliteedi ja uuenduslikkuse. Nii kutse- kui ka kõrgkoolidel on keeruline õpetajaid ja õppejõude leida ning hoida. Ühe peamise põhjusena nimetasid eksperdid töötasu, mis ei konkureeri töömaailma pakutavaga. Nii on valdkonnas juba töötavaid praktikuid või magistrantuuri lõpetanuid keeruline motiveerida. Vähem oluline ei ole ka kutseõpetajate ja õppejõudude kõrge keskmine vanus, mistõttu paljud neist järgnevatel aastatel pensionile suunduvad. Tekkinud olukorda üritatakse lahendada mudeliga, kus suure osa õppepersonalist moodustavad külalisõppejõud, kuid ekspertide sõnul ei ole süsteemne, stabiilne ja jätkusuutlik lahendus. Kõrgkoolide puhul väljendub konkurents õppejõudude pärast ka väheses valdkondlikus koostöös, sest hirm head spetsialisti teisele asutusele kaotada on suur.

Hoolimata vahepealsete aastate edusammudest saab jätkuvalt valdkonna jaoks olulisena välja tuua ka vajadust tegeleda järjepideva energeetika (sh laiemalt inseneeria) erialade atraktiivsuse suurendamise ning valdkondliku hariduse ja töövõimaluste populariseerimisega. Nagu eelkirjeldatud haridusülevaatest näha, on viimastel aastatel sisseastujate hulk nii kutse- kui ka kõrghariduse õppekavadele kohati hüppeliselt kasvanud. Ühe põhjusena selle trendi juures võib näha seadusest tulenevat kohustust aastaks 2031 omada kutsetunnistust, et valdkonnas üldse töötada (nõutav nendel ametitel, mis seadme ohutuse seaduse järgi nõuavad vastavat kvalifikatsiooni). Teisalt, ja seda eriti kõrghariduse puhul, võib oluliseks teguriks pidada ka siiani tehtud head teavitustegevust nii ülikoolide, erialaliitude kui ka valdkonna ettevõtete poolt, tänu kellele on noorteni senisest enam jõudnud info valdkonna hea palgataseme ning karjäärivõimaluste kohta. Olgugi et palju tööd on juba tehtud ja esimesed positiivsed tulemused ka käega katsutavad, peavad siinse uuringu eksperdid endiselt oluliseks, et valdkondliku hariduse teavitustegevustega jätkataks. Nii saab jõuda potentsiaalse tuleviku tööjõu ja huvilisteni võimalikult varakult (sh senisest enam naisteni). Võimaliku lahendusena nähakse siin süsteemset inseneeria huviringide ja hobitegevuse pakkumist juba lasteaias ning algklassides. See võimaldaks insenerlikku mõtlemist juurutada juba varases ja keskmises lapseeas. Märkimist on väärt ka kutse- ja kõrgkoolide selge kommunikatsioon seoses pakutavate erialadega, et sisseastujatel oleks selge arusaam sellest, mida õppima asutakse ja millised eeldused selleks vajalikud on, et aidata kaasa läbimõeldud ja informeeritud erialavalikutele.

Ühelt poolt on viimaste aastate energeetika õppekavade populaarsuse ja sisseastujate kasv positiivne. Teisalt esitab see lisaks varem mainitud õppejõudude puudusele ka väljakutse koolide olemasolevale materiaaltehnilisele baasile, mis ei suuda õppurite kasvuga võrdeliselt kaasas käia ja piisavalt kvaliteetseid õppevõimalusi pakkuda. Võrreldes eelmise OSKA uuringuga tõid siinse uuringu eksperdid seega eraldi arenguvajadusena välja õppeks vajaminevate õpperuumide ja -laborite ning simulaatorite puudust. Energeetika valdkonna õpe eristub paljudest teistest just oma praktilise suunitluse poolest, mistõttu on kutse- ja kõrgkoolide tänapäevane ja piisavalt võimalusi pakkuv materiaaltehniline baas õppe kvaliteeti silmas pidades hädavajalik. Siinkohal näevad eksperdid ka võimalust ning potentsiaali kutse- ja kõrgkoolide ning tööandjate vaheliseks sisulisemaks koostööks nii vahendite kui ka õpetamise vaates.

Nagu varasemates peatükkides selgitatud, peavad eksperdid oluliseks energeetika valdkonna hariduse laiapõhjalisust ja suutlikkust liikuda eri energialiikide ja -süsteemide vahel ning neid vajaduse korral lõimida. Selline laiapõhjaline ettevalmistus loob aluse paindlikuks kohanemiseks kiiresti muutuvas energeetikasektoris ning võimaldab mõista tehnoloogiaharude omavahelisi seoseid. Samas rõhutati, et sellele laiapõhjalisele baasile peab järgnema võimalus süveneda konkreetsetesse valdkondadesse. Energeetika tööülesannete mitmekesistumine ja tehnoloogiline areng eeldavad üha enam ka spetsialiseeritud süvateadmisi. Seetõttu nähakse olulisena õppekavade ülesehitamist nn baasõppekava põhimõttel, millelt on võimalik spetsialiseeruda huvipakkuvale peaerialale (nt elektrivõrgud, taastuvenergeetika, tuumaenergeetika või automaatika), et omandada süvendatud teadmisi ja oskusi konkreetse energialiigi või tehnoloogilise lahenduse kohta. Kutsehariduses on sellise baasõppekava arendus juba töös ning see peaks kehtima hakkama 2026. aasta sügisel. Samas ei ole uuringu koostamise ajal veel selge, millistes kutseõppeasutustes sellel õppekaval õppima asuda saab ning millisteks spetsialiseerumisvõimalused täpsemalt kujunevad.

Positiivsena saab mainida kutse- ja kõrgkoolide senist head koostööd valdkonna tööandjatega, kes on pakkunud abikätt, et leida külalisõppejõude, tutvustada töö- ja karjäärivõimalusi ettevõtetes ning arendada välja õppematerjale. Ühtlasi väärivad valdkonna ettevõtted tunnustust stipendiumite ja praktikakohtade aktiivse pakkumise eest. Ettevõtete suur panustamine ja huvi leidmaks endale järelkasvu ning uut tööjõudu on tervitatav, kuid sellel on ka oma varjukülg. Valdkonna tööandjate tunnetatud tööjõupuuduse tõttu seisavad ülikoolid silmitsi olukorraga, kus ettevõtted juba bakalaureuseõppes tudengeid endale tööle värbavad ning kõrgkoolid näevad siin selget seost valdkonnas keskmiselt pakutava töötasu ja õppe katkestamise vahel. Kuigi varajane tööturule suundumine ja teoreetiliste teadmiste töökohal rakendamine ei pruugi esmapilgul olla midagi negatiivset, siis murekohana näevadki eksperdid siin seda, et esmalt kannatavad nii õppetulemused kui ka omandatavad teadmised ja oskused ning halvimal juhul võibki õppuril jääda lõpetamata, sest hea töökoht on juba käes ning palk on keskmisest kõrgem ka ilma kõrgharidust omandamata.

Peale selle tõstsid eksperdid esile valdkondlikku tasemeõpet puudutavaid järgmisi arenguvajadusi ja tõdemusi.

• Kutsehariduse puhul elektriala hariduse kvaliteedi ebaühtlane tase, mis väljendub koolide lõikes eelkõige kutseeksamite tulemustes ja läbikukkujate suures hulgas. Kitsaskohana toodi välja ka ühiste õppematerjalide puudus, mis raskendab elektrivaldkonna õppe ühtlustamist ning ühtsete teoreetiliste aluste kujundamist Arvestades ka varem kirjeldatud kutseõpetajate puudust, pakkusid eksperdid võimaliku lahendusena õppevõimaluste koondamist, et tagada valdkondliku hariduse võimalikult hea kvaliteet.

• Elektrialal võrguelektrike puhul vajadus kutsehariduse esmaõppe järele, et luua õppevõimalusi eelkõige noortele põhihariduse baasilt. Praegu pakutav töökohapõhine õpe on mõeldud töötavale, täiskasvanud, sageli keskealisele inimesele, kuid erialane kutsekeskharidusõpe puudub.

• Peale materiaaltehnilise baasi puuduse koolides toob energeetika erialade populaarsuse ja sisseastujate hulga kasv senisest enam esile ka kitsaskohad kõrghariduse rahastusmudelis. Energeetikas väljendub see valusalt just selles, et hoolimata sisseastujate hulga viimaste aastate kasvust ei ole ülikoolide rahastus sellega võrdeliselt suurenenud. Varem kirjeldatud katkestamine on suu probleem ka ülikoolidele, kuna riiklik rahastus sõltub otseselt sellest, kas üliõpilased lõpetavad nominaalajaga ehk kuidas täidab ülikool tulemusnäitajaid. Seega mõjutab tudengite õppimise ja samal ajal töötamise läbipõimumine ning sellest tulenev lõpetamise edasilükkumine otseselt ülikoolide rahastust. Üliõpilaste jaoks tähendab õppeaja pikenemine aga ise enda ainepunktide eest tasumist.

  Ekspertide sõnul tasuks siinkohal kaaluda nominaalajaga lõpetamise eesmärgistamise ja tulemusrahastuse otstarbekust. Seda eriti sellise riiklikult olulise valdkonna puhul nagu energeetika, kus ka iga nominaalajaväliselt lõpetanu ja vajaminevate teadmistega tööturule siseneja on suure väärtusega. Seega ei tuleks õpingute ajal töötama hakkamist ja sellest tulenevat lõpetamise edasilükkumist üliõpilaste ja ülikoolide vaates karistada. Vastava paindlikkuse loomine ülikoolide rahastustingimustes võiks teoreetiliselt motiveerida ülikoole senisest enam ka katkestamise probleemiga tegelema, eriti nende üliõpilaste puhul, kellel on potentsiaal ja eeldused õpingud lõpetada. Vähemoluline ei ole rahastumudeli ülevaatamine ka ülikoolidesiseselt, kus riigi rahastus jagatakse eri teaduskondade vahel ära võrdsetel alustel. Ekspertide sõnul oleks ka ülikoolides vajalik kaaluda võimalikke erisusi, rahastades rohkem nende valdkondade ja erialade koolitust, mis on riiklikult esmatähtsad, mille õpe (nt taristu tõttu) on kallim ning mille järele on tööturul ja ühiskonnas kõige suurem nõudlus.

• Tallinna Tehnikakõrgkoolis on elektritehnika õppekavale kandideerinud viimastel aastatel seitse inimest ühele kohale, kuid riiklikult rahastatud õppekohtade hulk on vaid 25. Seetõttu jääb kooli potentsiaal valdkondliku tööjõu väljakoolitamisel täiel määral kasutamata.

• Hoolimata valdkonna juba praegu väga praktilisest õppest, näevad tööandjad vajadust õppekavade ja õpitava veelgi suurema seostatuse järele töömaailmaga. Võimaliku lahendusena nähakse projektõppe mahu suurendamist õppekavades. See seisneb veelgi aktiivsemas koostöös tööandjatega, kes annavad õppetöö osana tudengitele lahendada mõne päriselu probleemi. Sellegi poolest on oluline rõhutada, et inseneeria teadmiste ja hariduse kvaliteedi põhja laovad siiski nn klassikalised alusteadmised (sh matemaatika, füüsika, keemia ja insenermehaanika). Nende teadmiste tasemes kipub õppuritel pahatihti olema puudujääke, mis saavad alguse juba põhikooli madalamatest astmetest. Sellest tulenevalt tegelevad kutse- ja kõrgkoolid reaalainete puhul sageli järeleaitamisega.

Täiskasvanute täiendusõpe³⁴³⁴ võimaldab omandada ja täiendada erialaseid teadmisi ja oskusi või omandada oskused uuel erialal. Ümberõpe on pigem karjääritee alustamiseks uues valdkonnas (sh erialase kvalifikatsiooni omandamine).

Siinse uuringu koostamise ajal on valdkonnas, eriti oskustöötajate tasemel, ekspertide sõnul veel üsna palju erialase väljaõppeta töötajaid, kes on oma oskused ja teadmised omandanud ettevõttes töötamise käigus. Aastaks 2031 peab kõigil elektri- ja käidutööde tegijatel olema kutsetunnistus ehk vastav erialane haridus. Ka erialase tasemeõppe lõpetanud töötajad vajavad koolitusi enesetäiendamiseks ning enamikult siinse uuringu põhikutsealadega seotud ametitelt (nt ehitiste elektrik, võrguelektrik, elektriinsener, soojusenergeetikainsener) on kutse taastõendamisel nõutav teatud mahus koolituste läbimine.³⁵³⁵ Seega on nendel ametitel töötades enda pidev täiendamine, teadmiste ja oskuste värskendamine ning koolitamine ette antud mahus kohustuslik, kui on soov kutset taastõendada ja valdkonnas edasi töötada.

Täiendus-ja ümberõppe vajadust nägid siinse uuringu eksperdid valdkonnas pidevana, kuna tehnoloogia ja sellest tulenevad tööprotsessid muutuvad kiiresti, mistõttu on vajalik operatiivselt omandada uusi oskusi, kohaneda uute protsessidega ja hoida olemasolevate töötajate kompetentsuse taset. Kasvava vajaduse süsteemse täiendus-ja ümberõppe järele on endaga kaasa toonud ka riikide tegevus eesmärgiga oma energiaportfelli puhtamate energiaallikatega täiendada (IEA, 2025).

2017. aasta OSKA energeetika uuring (Rosenblad, Sõmer, 2017) tõi seoses täiendus- ja ümberõppe vajadustega esile, et vajadus tööks vajalike teadmiste ja oskuste täiendamiseks juba valdkonnas tegutsejatele lähtub lähitulevikus eelkõige uute tehnoloogiate kasutuselevõtust. Eraldi rõhutamist väärisid sealjuures IT- (just vanemaealistele töötajatele) ja energeetika valdkonna küberturvalisuse tagamisega seotud oskused. Neid arendamist vajavaid oskusi mainisid ka siinse uuringu eksperdid järgmise kümne aasta vaates (vt ka ptk 3).

EUREC-i raporti (2024) kohaselt on täiendus- ja ümberõpe hädavajalikud, et vähendada oskuste puudujääki ning samal ajal realiseerida juba olemasolevat tööjõudu taastuvenergeetika sektoris. Ka rahvusvaheline taastuvenergia agentuur IRENA toonitab oma aruandes (2024) , et roheülemineku lihtsustamisele aitab kaasa sobiva kvalifikatsiooniga töötajate koolitamine ning just oskuste nappusega seotud katsumused võivad saada peamiseks takistuseks ülemaailmsel taastuvenergia kasutuselevõtul.

Siinse uuringu ekspertide sõnul on jätkuva ja kasvava tööjõupuuduse olukorras peamine märksõna süsteemne ja regulaarne teadmiste-oskuste kaasajastamine täiendus- ja ümberõppega, et hoida valdkonnas juba töötavaid spetsialiste ja oskustöötajaid ning võimaldada nende liikumist ettevõtte sees teisele tööülesandele. Leiti, et energeetika baasharidus on piisavalt hea ning omandatud oskused sageli ülekantavad, et vajaliku täiendus- ja ümberõppe abiga ka valdkonna teistel ametikohtadel rakendust leida. Sellist suundumust toetavad ka teiste riikide näited. Rahvusvahelise energiaagentuuri IEA aruanne (2025) esitab, et üle 40% küsitletud energeetikaettevõtetest eelistab sektoripõhise oskusteabe säilitamiseks värvata töötajaid enda ettevõttest. Samuti leiti, et sihipärase ümberõppe abiga on umbes kahel kolmandikul nafta- ja gaasitööstuse töötajatest baasoskused, mis on vajalikud hõlpsaks liikumiseks energeetika teistesse alavaldkondadesse. Suurbritannia näitel on leitud³⁶³⁶, et koguni 90%-l nafta-ja gaasisektori töötajatest on oskused, mida saab üle kanda avamere taastuvenergia sektorisse. Eesti näitel on siin asjakohane nimetada Ida-Virumaad, kus õiglase ülemineku³⁷³⁷ osana on seatud eesmärgiks põlevkivisektori töötajate uuele tööle asumise ja oskuste arendamise toetamine. Meetmega on suurendatud täienduskoolituse mahtu, arendatud ning ellu viidud uusi tasemeõppekavu nii kutse- kui ka kõrghariduses.³⁸³⁸

Energeetikas pakuvad täiendusõpet peamiselt erakoolitus-, kutseõppeasutused, kõrgkoolid, erialaliidud, valdkonna ettevõtted ja samuti mõne konkreetse tehnoloogiaga (nt tuule- või päikesetehnoloogia) seotud tootjad. Haridus- ja Teadusministeeriumi täienduskoolituse riikliku tellimusega pakuti 2024. aastal kokku 58 koolitust elektrienergia ja energeetika ning elektroonika ja automaatika õppekavarühmas. Temaatilisi täienduskoolitusi pakkusid Eesti Maaülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Tartu Ülikool, Tallinna Tehnikakõrgkool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Järvamaa Rakenduslik Kolledž, Osaühing Pärnu Tehnikahariduskeskus, Pärnumaa Kutsehariduskeskus, Tallinna Ehituskool, Tallinna Tehnoloogiakolledž, Tallinna Polütehnikum, Tartu Rakenduslik Kolledž, Viljandi Kutseõppekeskus ning Võrumaa Haridus- ja Tehnoloogiakeskus. Pakutud koolitused on üsna eripalgelised. Teemade hulka kuuluvad teiste seas näiteks hoonete energiakasutuse automaatsüsteemide loomine, automaatika, elektriku kutseeksamiks ettevalmistus, elektrikilbi installatsioonitehnoloogia, elektrivõrgud roheenergeetika võimaldajana, elektriskeemide projekteerimine, energia juhtimissüsteemid ning päikeseelektrijaamade kavandamine, ehitamine ja hooldus. Enim lõpetajaid oli sealjuures tehisaru arendamise ja kasutamise kursustel kaugkütte- ja kaugjahutuse lahenduste valdkonnas (78) ning geotermaalse energia arendamise ja kasutamise (73) kursustel.

Eesti Töötukassa toetab koolitusi põhikutsealadel, millel on OSKA tööjõuvajaduse uuringuga tuvastatud kasvav tööjõuvajadus ja mille tööjõu nõudlus ületab pakkumist.³⁹³⁹ 2017. aasta uuringu tulemuste põhjal on seega energeetika valdkonna toetatud põhikutsealadeks viimastel aastatel olnud elektri- ja energeetikainsenerid, energeetika ja elektriala tehnikud, tootmisoperaatorid ja töödejuhatajad, elektrikud ning mehaanikud ja lukksepad. Töötukassa rahastas 2024. aastal koolituspartnerite toel (sh koolitusfirmad, kutsekoolid ja kõrgkoolid) mitmekesiseid temaatilisi koolitusi nii elektrienergia ja energeetika kui ka elektroonika ja automaatika õppekavarühmas. Kõige levinumateks koolitusteks olid sealjuures elektriku ja elektriala mitmesugused koolitused (sh elektriku esmaõpe ja pädevuseksami ettevalmistuskursused).

Eraldiseisvalt on valdkonna olulised täienduskoolituse pakkujad ka kõrgkoolid. Seda nii tasuta ja tasuliste täienduskoolituste kui ka mikrokraadidena.

• Tallinna Tehnikakõrgkool⁴⁰⁴⁰ alustab 2026. aasta alguses koolitustega „Elektri- ja automaatikaskeemide projekteerimine algajatele EPLAN Electric P8 inseneritarkvaraga“ ja „Programmeerimiskeel Python algajatele“ ning alustas 2025. aasta sügisel mikrokraadiga „Vastutustundlik innovatsioon inseneerias“.

• Eesti Maaülikooli 2025. aasta koolituskalendrisse⁴¹⁴¹ kuuluvad teiste seas sellised koolitused nagu „Roheenergeetika investeeringud ja finantsmudelid. Rohepöörde väljakutsed energiasüsteemis“, „Nõrkvoolusüsteemid ja automaatika“, „Off-grid- päiksepargid – põhimõtetest projekteerimiseni“, „Programmeerimise alused (Python)“, „Päikeselektrijaamade planeerimise ja projekteerimise alused“. 2026. aasta alguses alustas mikrokraad „Nõrkvoolusüsteemid ja automaatika“.

• TalTechi 2025. aasta koolituskalendrist⁴²⁴² leiab teiste seas koolitused, nagu „Elektrivõrgud roheenergia võimaldajana“, „Vesiniku kasutamine ja arendamine“, „Jääksoojuse tehnoloogiate juurutamine“, „Uued suunad energeetikas“. Tallinna Tehnikaülikool on ka aktiivne mikrokraadide pakkuja.⁴³⁴³ 2025. sügisel alustasid energeetika valdkonnaga otseselt või kaudselt seotud järgmised mikrokraadikavad: „Energiastrateegia“, „Hooneautomaatika ja tehnosüsteemid“, „Hoonete energiatõhususe modelleerimine“, „Hoonete elektri- ja automaatikatehnika“, „Ringmajandus ja materjalitehnoloogia“, „Rohelised energiatehnoloogiad“ ning „Soojusenergeetika ja energiaprotsesside tehnoloogiad“.

Tööandjate sõnul on just mikrokraadid ja -kvalifikatsioonid hea võimalus enda teadmisi ja oskusi kaasajastada, sest need pakuvad tööturu praegusele vajadusele vastavat kiiret, paindlikku ja spetsiifilist õppevõimalust ning on ka töötajate seas väga hinnatud. Mikrokraadiprogrammid võiksid tööandjate sõnul ideaalis olla õppijale sobival ajal kättesaadavad virtuaalselt, salvestatud loengute ja e-kursustena.

Lisaks haridusmaailma pakutavatele koolitustele pingutavad töötajate koolitamiseks aktiivselt ka tööandjad. Peale kutse taastõendamiseks vajalike erialaste koolituste tõid tööandjad enim vajaminevate koolitustena välja uute tehnoloogiate kasutusoskusega seotud kursused (nt droonide kasutamine töös, uued tuule- või päikeseenergia lahendused, salvestustehnoloogiad), valdkondliku seadusandluse, küberturvalisuse, projektijuhtimise ja üldoskuste arendamise kursused. Energeetika valdkonnas töötamiseks on lisaks erialateadmistele vajalikud ja kohustuslikud erinevad ohutuskoolitused (nt elektriohutus, kõrgtööd), mida pakutakse terve aasta vältel. Tunnustamist väärib, et sageli toetavad tööandjad töötajaid ka eelnimetatud kutsete tõendamiseks vajaliku koolituste arvestuse pidamisel.

Kokkuvõtlikult võib möönda, et ühelt poolt on energeetika valdkonnas loodud mitmekesised võimalused täiendusõppeks ning ettevõtted ise panustavad väga palju töötajate erialasesse arengusse koolitamise ning täiendus- ja ümberõppe kaudu. Samas tuleks edaspidi senisest enam tähelepanu pöörata nende valdkondlike ja põhikutsealadespetsiifiliste oskuste puudujääkide katmisele, mida on täpsemalt kirjeldatud alapeatükis 3.6, samuti võimalusele omandada erinevaid vajaminevaid kompetentse senisest paindlikumalt näiteks mikrokraadide- ja kvalifikatsioonide kujul.

Nagu 3. peatükis kirjeldatud, ei ole Eestis tuumaelektrijaamas täistööajaga töötavate vajalike spetsialistide ja oskustöötajate ning regulaatori töötajate hulk piisavalt suur, et tuumaenergeetikaspetsiifilisi õppekavu kõrg- ega kutsehariduses rahastada ning avada. Seni läbi viidud põhjalike analüüside põhjal saab kokkuvõtvalt öelda, et tuumaala tippspetsialistide (siinse uuringu kontekstis magistrikraadiga tuumaenergeetika inseneride) tööjõuvajadus võiks olla kaetud nii Eesti päritolu üliõpilaste väljakoolitamisega tuumakogemusega välisriikides kui ka tippspetsialistide Eestisse toomisega õpetamise eesmärgil. Esimese tegevusega on eelkõige Fermi Energia eestvedamisel juba alustatud. Nemad on enda stipendiumitega saatnud Eesti tudengeid välisülikoolide magistriprogrammidesse, kusjuures viis neist on siinse uuringu koostamise ajaks juba õppe lõpetanud. Asjakohane on ka mainida, et Eesti Energia saatis esimesed tudengid Rootsi tuumaenergeetika kõrgharidust saama juba 2000. aastate lõpus, kui Eestisse tuumaenergeetika võimekuse loomisest esimest korda räägiti (Postimees, 2007).

Tuumateadmistega spetsialistide (siinse uuringu kontekstis eelkõige tuumajaama operaatorite, aga ka nt käidu- ja hooldustöötajate) tööjõuvajadust võiks täita vastavate õppeainete ja moodulite lisamine olemasolevatesse energeetika valdkonna kõrg- ja kutsehariduse õppekavadesse, samuti mikrokraadi õppekavade pakkumine ning juba valdkonnas töötavate spetsialistide täiendus-ja ümberõpe. Siinjuures on oluline märkida, et potentsiaalse sihtrühmana täiendus- ja ümberõppeks nähakse Eestis juba olemasolevaid energeetika- ja tööstussektori spetsialiste (sh projekteerijaid, ohutuse ja riskide analüütikuid, seadmete hooldusspetsialistid) ning samuti keskkonnamõjude eksperte.

Fermi Energia analüüsi põhjal saab öelda, et juba praegu on enamiku vajaminevate kompetentside jaoks vajalik haridus- ja koolitussüsteem Eestis olemas. Siinse uuringu koostamise ajal on Eesti ülikoolide bakalaureuseõppekavadesse hakatud tuumaenergeetikaga seotud õppeaineid lisama. Näiteks „Kaasaegne tuumaenergia“ ja „Reaktorifüüsika “ Tallinna Tehnikaülikoolis, „Tuumatehnoloogia seminar“ Tartu Ülikoolis ja „Sissejuhatus tuumaenergeetikasse“ Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledžis. Bakalaureuse tasemel on eesmärk eelkõige noortele valdkonda tutvustada ja innustada neid magistrantuuris spetsialiseeruma. Ekspertide sõnul nähakse vajadust ka olemasolevatesse seotud õppeainetesse bakalaureusetasemel (nt elektroenergeetika sissejuhatavad ained) tuumaenergeetika temaatikat juurde lõimida. Siiski võib valdkonna spetsiifikast tulenevalt olla põhjendatud kaaluda tuumaenergeetika valdkonna professuuri loomist ülikooli(de)s, et tagada kodumaise oskusteabe jätkusuutlik arendamine, eelmainitud õppeainete lugemine, tudengite valdkondlike lõputööde juhendamine ning sõltumatu teadusliku teadmuse loomine.

Olenevalt etapilisest arengust riikliku tuumaprogrammi ja tuumajaama rajamisel on oluline, et kutse- ja kõrgkoolidel oleks ülevaade enda võimekustest ning valmisolek reageerida, et operatiivselt vajaminevat tööjõudu koolitada.

Peatükis võrreldakse energeetika põhikutsealade tööjõuvajadust valdkonna kõrg- ja kutsehariduse tasemeõppe koolituspakkumisega. Tähtis on siin silmas pidada, et tasemeõppe koolituspakkumist võrreldakse eelkõige tööjõuvajadusega uute tasemeõppe lõpetajate järele, mitte tööandjate tunnetatud kogu tööjõuvajadusega. Tööandjate vaatest lisab personalivajadust lisaks kasvuootustele ja töötajate pensionile siirdumisele ka töötajate voolavus. Järgnevalt on tabelis 12 esitatud arvuline võrdlus valdkonna põhikutsealade tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise kohta. Kõigi põhikutsealade võrdlust pole toodud, kuna otsest valdkondlikku koolituspakkumist on vähe või pole seda üldse. Sisuliselt saab põhikutsealad jagada kahte rühma (v.a tootmis- ja hooldusjuhid energeetikas): need, millel töötamine eeldab valdkondlikku kõrgharidust, ning põhikutsealad, mille puhul on piisav ettevalmistus tagatud valdkondliku kutseharidusega. Mõlemal juhul on tegu olukorraga, kus uusi tasemeõppe koolilõpetajaid on vähem kui on tööjõuvajadus nõuaks. Kokku on võrreldavate põhikutsealade puhul aastane puudujääk üle saja lõpetaja.

Järgnevalt on esitatud üksikasjalik hinnang valdkonna tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise võrdluse kohta põhikutsealati.

Põhikutsealade juhid energeetikas, energeetikainsenerid, tootmis- ja hooldusjuhid energeetikas puhul ületab tööjõuvajadus tasemeõppe lõpetajate järele arvuliselt kõrghariduse koolituspakkumise. Energeetikainseneridel on see eraldivõetuna sama nii elektri- kui ka soojusenergeetikainseneride puhul. Ühelt poolt ei ole arvuline vahe kuigi suur ning sisseastujate ja lõpetajate kasvanud hulk viib lähitulevikus arvulist võrdlushinnangut tasakaalule lähemale. Teisalt kasvatab tööjõuvajadust see, et koolilõpetajad rakenduvad märkimisväärselt ametites, mis pole otseselt energeetikaga seotud, kuid kus on vajalikud inseneriõppes omandatud oskused. Põhikutsealade tööjõu voolavusega suuri probleeme ei ole ja tingimata ei pea valdkonna tasemeõpe voolavust ka katma. Samas on osa voolavuse katmine õigustatud põhikutsealade korral, millel majanduse arengu ning jätkuva elektrifitseerimise ja automatiseerimise seisukohalt on tähtis osa. Põhikutsealadena juhtidel, energeetikainseneridel ning tootmis- ja hooldusjuhtidel see roll kindlasti on.

Erialade tootmis- ja hooldusjuhid energeetikas ning elektrikud ja automaatikud tööjõuvajadus tasemeõppe lõpetajate järele ületas samuti kutsehariduse koolituspakkumise. Ka siin suurendab elektrikute ja automaatikute järele tööjõuvajadust asjaolu, et suur osa lõpetajatest asub tööle mitte otseselt valdkonna põhikutsealadele, vaid ka ametitesse, kus valdkonna kutsehariduses omandatud oskused on vajalikud. Kuigi elektrikute ja automaatikute voolavusega ei ole suuri probleeme, siis arvestades samuti nende olulist rolli majanduse arengus, elektrifitseerimises ja automatiseerimises, võiks olla õigustatud osa voolavuse katmisest tasemeõppega. Seoses kutse omandamise vajaduse suurenemisega võib ka lähiaastatel oodata suurenevat huvi juba valdkonnas töötavate elektrikute ja automaatikute kutse omandamise vastu. See kasvatab ka sisseastujate ja lõpetajate hulka, kuid kuna tegu pole valdkonnale uue tööjõuga, siis koolituspakkumine samas mahus ei suurene.

Operaatoritele energeetikas otsene koolituspakkumine puudub (v.a biogaasijaama operaatori õppekava) ning tööjõuvajaduse katmiseks sobivad tehnikaerialad laiemalt (sh automaatika). Otsese koolituspakkumise puudumise tõttu on mõnevõrra keeruline arvulist tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise tasakaalu esitada. Kaudne hinnang tasakaalule tugineb mineviku rakendumistele põhikutsealale tehnikaerialadelt, suurele asendusvajadusele (eriti katlaoperaatorite seas) ning kvalitatiivsele infole tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise kohta. Selle põhjal saab siiski öelda, et pole kindel, kas tööjõuvajaduse katmiseks on praegu ja lähitulevikus piisavas mahus koolilõpetajaid.

Toetavatele spetsialistidele energeetikas (IT) otsene koolituspakkumine samuti puudub ja uutel töötajatel on peamiselt IT-haridus. Põhikutsealal töötajad on energeetikaettevõtetes olulises rollis ja seetõttu on neid ka siinses aruandes analüüsitud. Tervikuna hinnatakse IT- spetsialistide tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise tasakaalu järgmises OSKA info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna uuringus ning eelkõige on siinse uuringu hõiveprognoos selle sisend. Eraldi tuleb veel kord rõhutada, et kuigi tabelis 12 on aastase tööjõuvajadusena märgitud viis uut töötajat, siis tegelik vajadus tööandja vaatest on märksa suurem. Juhul kui hõivatute hulk ja asendusvajadus pensioneerumise tõttu on väike, on ka OSKA tööjõuvajaduse mudeli järgi seda tööjõuvajadus. See seletab, miks kujuneb mudeli järgi vajadus arvuliselt väikseks ehk on viis. Nendel juhtudel tuleb tööjõuvajaduse seisukohast suuremat rolli omistada voolavuse katmisvajadusele.

Eelmises, 2017. aastal valminud OSKA energeetika ja kaevandamise valdkonnauuringus leiti tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise tasakaalu hinnates samuti, et energeetika ning elektrivõrkude ehituse ja elektripaigalduse tööjõuvajadus tervikuna ületab uue tööjõu pakkumist tasemeõppest. Seega on tööjõuvajaduse katmisel murekohad säilinud. Kokkuvõttes on valdkonna tööjõuvajaduse katmiseks vaja senisest enam valdkonna ettevõtetesse tööle asuvaid uusi koolilõpetajaid. Selleni jõudmiseks oleks vajalik vähendada katkestamist ja kujundada õpikeskkond õppijate hulgale vastavaks. Kindlasti on aga lisaks tasemeõppe lõpetajatele tööjõuvajaduse katmiseks asjakohane välistööjõu kaasamine. Samuti parasjagu teistes valdkondades töötavate erialase ettevalmistusega inimeste tagasi pöördumise soodustamine sektorisse ning muu, peamiselt tehnikahariduse taustaga töötajate ümberõpe.

Peatükis on sõnastatud uuringust tulenevad järeldused valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusega seotud peamiste arenguvajaduste kohta ning tehtud ettepanekud nende elluviimiseks. Seejuures on lähtutud uuringu põhiküsimusest: kuidas muutuvad aastani 2035 energeetika valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused?

Valdkonna ekspertide kaasabil analüüsiti, kui palju ja milliste oskustega töötajaid valdkonnas praegu töötab, ning prognoositi, kui palju ja milliste oskustega neid tulevikus vaja läheb. Ekspertide abiga sõnastati ettepanekud ja soovitused, kuidas valdkonna põhikutsealade tööjõu- ja oskuste vajadus ning koolituspakkumine paremini siduda. Valdkonna tööhõivet ja oskusi puudutavate kitsaskohtade leevendamiseks tehtud ettepanekutele on lisatud sihtrühmad, kelle haldusalasse konkreetsete ettepanekute elluviimine kuulub. Ettepanekud on sõnastatud soovitatud tegevustena, mille põhjal saavad osalised koostada kitsaskoha leevendamiseks oma tegevusplaane. Peale arenguvajaduste ja ettepanekute on esitatud tähelepanekud ning soovitused, mis arutelude käigus üles kerkisid, kuid mille kohta konkreetseid tegevusettepanekuid ei sõnastatud.

Esitatud ettepanekute rakendamise seiret tehakse kaks-kolm aastat pärast uuringu avalikustamist või vajaduse korral varem ning olukorda hinnatakse koos valdkondliku eksperdikogu ekspertidega (vt lisa 3).

Eesti energeetikasektorisse tehakse järgnevatel aastatel lisainvesteeringuid, mis puudutavad nii uusi tootmisvõimsusi, salvestusvõimekuste rajamist, elektrivõrku kui ka ehitiste elektripaigaldisi. Jätkub ka kaugküttesüsteemide moderniseerimine ning koostootmisjaamade arendamine. Kõige olulisemaks tööjõuvajadust mõjutavaks suundumuseks energeetikas on aga elektrifitseerimine ja automatiseerimine kogu majanduses – nii energeetikas, transpordis, tööstuses kui ka elamumajanduses. See kõik omakorda kasvatab vajadust nende spetsialistide järele, kes süsteeme ja paigaldisi projekteerivad, rajavad ning haldavad ja hooldavad.

Tööjõuvajadust tasemeõppe lõpetajate järele suurendab ka tõendatud kvalifikatsiooni olulisuse kasv. Ilma vastava kutse või omandatud kraadita on keeruline olla projektimeeskondades juhtivas ja allkirjaõiguslikus rollis. Samuti on juba praegu mõjutanud kutsete taotlemise kasvu asjaolu, et alates 2031. aasta 1. jaanuarist saab tõendada oma elektriala kompetentsust ja valdkonnas töötada ainult kutsetunnistusega. Eriti on kvalifikatsiooni olulisuse kasvu juba praegu näha kutsehariduses, kus on kutset omandama tulnud paljud elektrivaldkonnas hõivatutest. Lisaks eelnevale kasvatab tööjõuvajadust nii prognoositav hõive kasv kui ka tööjõu vananemine. Eestis oli 2024. aastal 55-aastaste ja vanemate osatähtsus hõivatute seas keskmiselt 25%. Energeetika valdkonna põhikutsealadel töötajate seas oli nende osakaal keskmiselt märksa suurem ehk 30%.

Energeetika tööjõuvajadus aastani 2035 on praegusest koolituspakkumisest suurem nii kõrg- kui ka kutseharidust eeldava tööjõu puhul. Peale selle kasvatab energeetika põhikutsealade tööjõuvajadust (eriti energeetika kõrghariduses) lõpetajate rakendumine märkimisväärselt ametites, mis pole otseselt energeetikaga seotud, kuid kus on vajalikud inseneriõppes omandatud oskused.

Koolituspakkumist aitaks suurendada õppekohtade hulga kasv, kuid mitte ainult. Teine märkimist väärt tegur on õpingute katkestamine. Viimase kuue aasta vastuvõetute ja lõpetajate hulga muutust hinnates jõuab bakalaureuseõppes nominaalajal lõpetamiseni vaid umbes 45% sisseastujatest. Magistriõppes on see väärtus ligikaudu 50%. Kutsekeskhariduses jõuab lõpetamiseni ligikaudu 60% sisseastujatest.

Ekspertide sõnul on katkestamiste vähendamine samas keeruline. Näiteks võiks selleni viia õpingute läbimiseks nõuete leevendamine, aga selle tulemuseks oleks suure tõenäosusega oskuste kvaliteedi halvenemine. Sisseastumiseks lävendi tõstmine võib küll katkestamist vähendada, kuna õppima asuksid eelkõige väga heade akadeemiliste eelduste ja piisava motivatsiooniga õppurid, kuid see vähendaks omakorda ka õppijate ja seega lõpetajate hulka. Samuti avaldavad mõju ka ülikoolidesisesed rahastamispõhimõtted, kus rahastamine põhineb eelkõige lõpetajate hulgal ega arvesta ülikoolisiseselt ka eri kuluvajadusi õppesuunati. See aga võib paradoksaalsel kombel katkestajate hulka hoopis kasvatada, kuna suurem hulk katkestajaid toob kaasa riigipoolse rahastuse vähendamise ja see omakorda soodustab katkestamist veelgi. Piisav rahastus on äärmiselt tähtis, kuna võimaldab palgata lisaõppejõudusid ja maksta konkurentsivõimelist palka ning kaasajastada ülikoolide materiaaltehnilist baasi, mis on energeetikaõppe praktilist iseloomu silmas pidades hädavajalik. See jällegi võimaldaks keskenduda senisest enam ka üliõpilastele individuaalselt (sh õppe kvaliteedi hoidmine ja katkestamiste vähendamine).

Lisaks ülikoolidele annab valdkondlikku kõrgharidust ka Tallinna Tehnikakõrgkool, kus on elektritehnika õppekavale olnud konkurss viimastel aastatel tunduvalt suurem kui riiklikult rahastatud õppekohtade hulk (25). Seetõttu jääb Tallinna Tehnikakõrgkooli potentsiaal valdkondliku tööjõu väljakoolitamisel riiklikult rahastatud õppekohtade puudusel täiel määral kasutamata.

Kõige suurem on prognoosiperioodil vanuse tõttu asendusvajadus energeetika valdkonna operaatoritel ja seda eelkõige katlaoperaatorite puhul, kes tegutsevad soojusenergeetika alavaldkonnas. See toob kaasa ka suure tööjõuvajaduse hoolimata sellest, et hõivatute hulk prognoosi järgi ei kasva. Praegu otsene erialane tasemeõpe operaatoritele praktiliselt puudub ning hõivatud on pärit eri tehnikavaldkonna õppekavadelt. Samas on alates 2006. aastast tasemeõppe lõpetanud hõivatutest kõige enam neid, kes olid lõpetanud soojusseadmete käitaja õppekava, kuhu viimati oli vastuvõtt 2016/2017. õppeaastal. Arvestades eelkõige asendusvajadusest tingitud suurt tööjõupuudust, võib olla asjakohane mõelda selle õppekava taasavamisele või automaatiku õppekava juurde soojusseadmete käitaja spetsialiseerumise võimaluse loomisele.

1. ettepanek: energeetika kõrgharidusõppe erialasid õpetavad kõrgkoolid keskenduvad senisest enam õpingute katkestamise ennetamisele, eriti nende tudengite puhul, kellel on potentsiaal ja võimekus õpingute lõpetamiseks. Seal hulgas pööratakse sisseastumisel suuremat tähelepanu motiveeritud kandidaatide väljaselgitamisele. Samavõrd tähtis on individuaalne lähenemine õppe disainile, õppivate tudengite õpimotivatsiooni hoidmine ja toetava õppimiskeskkonna kujundamine kogu õppe jooksul.

Eestvedajad: Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Maaülikool, Tallinna Tehnikakõrgkool

2. ettepanek: Tallinna Tehnikakõrgkool suurendab elektritehnika õppekaval õppekohtade hulka.

Eestvedaja: Tallinna Tehnikakõrgkool

3. ettepanek: Haridus- ja Teadusministeerium kindlustab koostöös valdkonna kutseõppeasutustega elektrivaldkonna kutsehariduses õppekohtade hulga senises mahus. Samuti tagab ministeerium koostöös tööandjatega kõikidele kutseõppeasutustele tänapäevased õppevahendid.

Eestvedaja: Haridus- ja Teadusministeerium
Koostööpartnerid:: Eesti Merekool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Järvamaa Rakenduslik Kolledž, Pärnu Saksa Tehnoloogiakool, Pärnumaa Kutsehariduskeskus, Tallinna Tehnoloogiakolledž, Tartu Rakenduslik Kolledž, Viljandi Kutseõppekeskus, Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit

4. ettepanek: Haridus- ja Teadusministeerium leiab koostöös valdkonna automaatika eriala õpetavate kutseõppeasutustega lahendusi operaatorite suure asendusvajaduse katmiseks kas soojusseadmete käitaja tasemeõppekaval vastuvõtu taasavamise, vastava spetsialiseerumisvõimaluse loomisega automaatiku õppekaval või täiendus- ja ümberõppe võimaluste loomisega.

Eestvedaja: Haridus- ja Teadusministeerium
Koostööpartnerid: Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Pärnu Saksa Tehnoloogiakool, Tallinna Tehnoloogiakolledž

Viimaste aastate sisseastujate hulga kasv energeetika õppekavadele esitab väljakutse nii valdkonna õppejõudude järelkasvule kui ka koolide olemasolevale materiaaltehnilisele baasile, mis ei suuda õppurite kasvuga võrdeliselt kaasas käia ja piisavalt kvaliteetseid õppevõimalusi pakkuda. Välja joonistuvad ka kitsaskohad kõrghariduse rahastusmudelis. Energeetika valdkonnas väljenduvad need valusalt selles, et hoolimata sisseastujate hulga viimaste aastate kasvust ei ole ülikoolide rahastus sellega võrdeliselt kasvanud. See omakorda süvendab seniseid probleeme, mis on seotud nominaalajal lõpetamise, õppevahendite piisavuse ja õppekvaliteediga. Eelkirjeldatud katkestamine on suur probleem ka ülikoolidele, kuna riiklik rahastus sõltub otseselt sellest, kas üliõpilased lõpetavad nominaalajaga ehk kuidas täidab ülikool tulemusnäitajaid. Seega mõjutab tudengite õppimise ja samal ajal töötamise läbipõimumine ning sellest tulenev õppe lõpetamise edasi lükkumine otseselt ülikoolide rahastust. Üliõpilaste jaoks tähendab õppeaja pikenemine aga ise enda ainepunktide eest tasumist. Ekspertide sõnul tasuks siinkohal kaaluda nominaalajaga lõpetamise eesmärgistamise ja tulemusrahastuse otstarbekust. Seda eriti sellise riiklikult olulise valdkonna puhul nagu energeetika, kus ka iga nominaalajaväliselt lõpetanu ja vajaminevate kompetentsidega tööturule siseneja on suure väärtusega. Seega ei tuleks õpingute ajal töötama hakkamist ning sellest tulenevat lõpetamise edasilükkumist üliõpilaste ja ülikoolide vaates karistada. Vastava paindlikkuse loomine ülikoolide rahastustingimustes võiks teoreetiliselt motiveerida ülikoole senisest enam ka katkestamise probleemiga tegelema, eriti nende üliõpilaste puhul, kellel on potentsiaal ja eeldused õpingud lõpetada. Vähemoluline ei ole rahastumudeli ülevaatamine ka ülikoolidesiseselt, kus riigi rahastus jagatakse eri teaduskondade vahel ära võrdsetel alustel. Ekspertide sõnul oleks ka ülikoolide sees vajalik kaaluda võimalikke erisusi, rahastades rohkem nende valdkondade ja erialade koolitust, mis on riiklikult esmatähtsad ning mille järele on tööturul ja ühiskonnas kõige suurem nõudlus.

Eestis on elektritootmisest üha suurema osakaaluga taastuvenergeetika, kuid ka juhitavate tootmisvõimsuste olemasolu on varustuskindluse ja elektrisüsteemi stabiilsuse tagamiseks väga oluline. Jätkuvalt on piisavas mahus juhitavate võimsuste tagajana oluline põlevkivienergeetika. Et riiklike arengukavu järgida ja põlevkivienergeetikast energia tootmisel loobuda, on vaja rajada sellele asendus. Juhitavate tootmisvõimsuste arendamisel Eestis peab looma süsteemi, mis suudab iseseisvalt toime tulla tipukoormustega, säilitades samas turupõhise lähenemise. Olulised komponendid võivad siin olla gaasijaamad, tuumaenergia, reservmehhanismid ja olemasolevate jaamade moderniseerimine või asendamine. Eestis ei ole veel otsustatud tuumajaama ehitamist, kuid on tehtud märkimisväärne eeltöö: poliitiline analüüs, õigusliku raamistiku loomine, arendaja tehnilised ettevalmistused ja rahvusvaheline nõustamine. Järgmised otsustavad sammud oleksid seadusandluse vastu võtmine, poliitiline otsus, regulatiivsete institutsioonide loomine ning formaalne planeerimis- ja loamenetlus. On põhjalikult analüüsitud ka regulaatori ning tuumajaama operaatori tööjõu- ja oskuste vajadust. Kahe väikereaktoriga jaamas oleks tööjõudu tarvis 200–300 inimese jagu. Tööjõud jaguneks omakorda järgmiselt.

• Tuumaala tippspetsialistid (5%): põhjalik tuumateadmine (nt teadlased, põhilised projekteerimis-ja ohutuseksperdid).
• Tuumaala spetsialistid (15%): põhjalik tuumakogemus (nt protsessiinsenerid, käidu-, hooldus- ja järelevalvetöötajad).
• Tuumateadlikkusega töötajad (80%): ilma tuumaenergeetika tausta, aga heade teadmistega tuumaohutuskultuurist ja tuumaala nüanssidest.

Regulaatori tööjõuvajadus oleks eri hinnangutel vahemikus 30–80 inimest, olenedes ka tuumajaama rajamise etapist. Nendest umbes pooled oleksid tuuma- või kiirguskaitse ülesannetes. Kokkuvõttes oleks regulaatori ja tuumajaama operaatori tööjõuvajadus kokku otseselt tuumaala tippspetsialistide järele 30–40 inimest. Tuumateadmistega spetsialiste oleks vaja 50–70. Ülejäänud töötajate puhul on oluline tuumateadlikkus (sh vajaminevate tehnilise ettevalmistusega oskustöötajate puhul). Kui regulaatori tööjõuvajadus tähendaks vajadust eelkõige kõrgharidusega spetsialistide järele, siis operaatori tööjõust moodustaksid enamiku tuumateadlikkusega kutseharidusega töötajad.

1. ettepanek: Tallinna Tehnikaülikool loob valmisoleku vajaduse korral töötada välja soojusenergeetika tasemeõppes tuumaenergeetika lisaaineid või -mooduli. Peale selle kaalub Tallinna Tehnikaülikool valdkondliku professuuri loomist.

Eestvedaja: Tallinna Tehnikaülikool

2. ettepanek: Haridus- ja Teadusministeerium määrab kutseõppeasutused, kus on piisavad eeldused pakkumaks tuumaenergeetikale spetsialiseerumist, täiendus- või ümberõpet. Piisava võimekusega kutseõppeasutused loovad valmisoleku töötada välja tuumaenergeetika teadlikkuse spetsialiseerumised lisaainete või -moodulite kujul.

Eestvedaja: Haridus- ja Teadusministeerium

Koostööpartnerid: Eesti Merekool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Järvamaa Rakenduslik Kolledž, Pärnu Saksa Tehnoloogiakool, Pärnumaa Kutsehariduskeskus, Tallinna Tehnoloogiakolledž, Tartu Rakenduslik Kolledž, Viljandi Kutseõppekeskus

Haridus- ja Teadusministeerium kaalub koostöös Kliimaministeeriumiga võimalust luua riiklikult rahastatud magistritaseme stipendiumiprogramm, mille eesmärk on toetada tuumavaldkonna kõrgharitud spetsialistide järelkasvu Eestis sihipäraselt. Kavandatava meetme siht oleks rahastada kuni kahe aasta pikkust magistriõpet tuumaenergiale keskendunud erialadel välisülikoolides, pakkudes igal aastal vähemalt paari riiklikku stipendiumi. Stipendiumi eesmärk on tugevdada riigi pikaajalist võimekust tuumaohutuse, -regulatsiooni, -järelevalve ja - energiapoliitika valdkonnas ning vähendada tulevikus sõltuvust välisekspertiisist.

Tulenevalt energeetika valdkonna kiirest tehnoloogilisest arengust (sh elektrifitseerimine) ning vajadusest pidada õppekavade arendusel silmas tööturu muutuvaid vajadusi ja õppe kaasaegsust, tõid siinse uuringu eksperdid olulisena välja vajaduse luua õppekavadesse võimalusi spetsialiseerumisteks. Oluline on energeetika valdkonna hariduse laiapõhjalisus ja suutlikkus liikuda eri energialiikide ja -süsteemide vahel ning neid vajaduse korral lõimida. Õppe kaasajastamise eesmärgist lähtuvalt nähakse vajadust kutsehariduses luua baasõppekavad, millelt oleks võimalik spetsialiseeruda huvipakkuvale kõrvalerialale (nt automaatika, tarbijapaigaldised, elektritransport), et anda õppuritele võimalus kujundada ise enda õpi- ja karjääriteed, laiendada seeläbi enda tulevasi karjäärivõimalusi ning võimaldada mingi konkreetse teema süvitsi omandamist. Ühtse baasõppekava loomine aitaks ühtlustada ka õppe kvaliteeti elektrivaldkonnas, kuna siiani on tööandjate sõnul valdkonna hariduse kvaliteet olnud kutseõppeasutuste lõikes ebaühtlane. Kõrghariduse tasemeõppekavad on ekspertide sõnul juba praegu üsna laiapõhjalised, kuid spetsialiseerumiste ning uute õppeainete loomise vajadust nähakse sealgi. Murekohaks võib siin aga osutuda õppekavade maht ja piisaval hulgal huvitatud tudengite olemasolu.

1. ettepanek: Haridus- ja Teadusministeerium loob koostöös energeetika valdkonna õpet andvate kutseõppeasutuste ja valdkonna ettevõtetega elektrivaldkonna uue nelja-aastase baasõppekava juurde võimalused spetsialiseerumisteks tarbijapaigaldistele, tootmislahendustele, elektrivõrkudele, elektritranspordile ja automaatikale, võttes arvesse kutseõppeasutuste võimekust eri spetsialiseerumiste õpetamiseks.

Eestvedaja: Haridus- ja Teadusministeerium
Koostööpartnerid: Eesti Merekool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Järvamaa Rakenduslik Kolledž, Pärnu Saksa Tehnoloogiakool, Pärnumaa Kutsehariduskeskus, Tallinna Tehnoloogiakolledž, Tartu Rakenduslik Kolledž, Viljandi Kutseõppekeskus, Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit

Valdkonna kõrgkoolid võtavad õppekavade disainimisel ja arendamisel arvesse tööturu nõudlust võimalikult mitmekesise ning laiapindse ettevalmistusega inseneride järele. Selleks leitakse võimalusi luua õppekavadesse juurde tööturul vajaminevaid spetsialiseerumisi (nt taastuvenergeetika, gaasi- ja vesinikusüsteemid, salvestustehnoloogiad, energiasüsteemide lõimimine).

Energeetika valdkonna areng ja mõjutatus tehnoloogilisest arengust ning vajadus mitmekesise energiaportfelli järele on suurendanud uute teadmiste ja oskuste olulisust. Ühelt poolt vajab tähelepanu nii tasemeõppes õpetatavate oskuste ajakohastamine kui ka valdkonnas juba töötavate oskustöötajate ja spetsialistide täiendus-ja ümberõpe. Senisest enam vajavad taseme- ja täiendusõppekavades arendamist IT, küberturvalisuse, ringmajanduse ja roheoskuste, andmeanalüüsi, valdkondlike ohutusstandardite ja seadusandluse, tööohutuse, projektijuhtimise ning eri energialiikidega seotud automaatika- ja energeetikaspetsiifiliste teadmiste ja oskuste õpetamine. Tööjõunappuse olukorras on oluline hoida valdkonnas juba töötavaid hea baasharidusega spetsialiste ja oskustöötajaid ning asjakohase täiendus- ja ümberõppega võimaldada nende liikumist uutele või keerukamatele tööülesannetele. See aitab suurendada tööalast mitmekülgsust, hoida motivatsiooni ning pakkuda karjäärivõimalusi, mis toetavad pikaajalist püsimist valdkonnas.

1. ettepanek: valdkonna kutseõppeasutused ja kõrgkoolid koostöös erialaühendustega pööravad energeetika valdkonna erialade õpetamisel senisest suuremat tähelepanu IT, küberturvalisuse, ringmajanduse ja roheoskuste, andmeanalüüsi, valdkondlike ohutusstandardite ja seadusandluse, tööohutuse, projektijuhtimise ning eri energialiikidega seotud automaatika- ja energeetikaspetsiifiliste teadmiste ning oskuste õpetamisele. Sealjuures pidades silmas, milliseid teadmisi ja oskusi on vajalik õpetada tasemeõppes ning milliste puhul on tööturul ootus paindlikumate õppevormide (nt täiendusõpe või mikrokraadid) järele.

Eestvedajad: Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Maaülikool, Tallinna Tehnikakõrgkool, Eesti Merekool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Järvamaa Rakenduslik Kolledž, Pärnu Saksa Tehnoloogiakool, Pärnumaa Kutsehariduskeskus, Tallinna Tehnoloogiakolledž, Tartu Rakenduslik Kolledž, Viljandi Kutseõppekeskus

Koostööpartnerid: Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit, Eesti Elektroenergeetika Selts

ENMAK 2035 järgi põhineb elektritootmise juhitav võimsus aastal 2035 tõenäoliselt gaasil ning gaasijaamu nähakse ka tulevikus olulise osana Eesti energiaportfellist. Aastaks 2035 peaks Eestis olema juhitavaid elektritootmise võimekusi umbes 2100 MW ulatuses. Selle eesmärgi ja varustuskindluse tagamiseks on vajalik töösse saada uusi lisaelektrijaamu, milleks on praeguse parima teadmise kohaselt kõige soodsam lahendus just gaasijaamad. Valdkonna tööandjate sõnul on juba praegu gaasiala spetsialistidest puudus ning see süveneb järgnevatel aastatel üha enam, sest ka tasemeõppest ei tule gaasispetsiifiliste oskustega lõpetajaid sektorisse piisavalt tööle. Samal ajal laieneb vesiniku tootmise ja kasutamise potentsiaal kaugküttesüsteemides, mistõttu kasvab vajadus ka selleks vajaminevate lisateadmiste ja -oskuste järele (nt segamine, materjalid, ohutus).

1. ettepanek: Tallinna Tehnikaülikool koostöös Eesti Gaasiliiduga leiab võimalusi lisada olemasolevasse energiatehnoloogia ja soojusenergeetika õppekavasse gaasi- ja vesinikualaseid õppeaineid, täiendada olemasolevaid õppeaineid lisateemadega või töötada vajaduse korral välja gaasivaldkonna mikrokraadi.

Eestvedaja: Tallinna Tehnikaülikool
Koostööpartner: Eesti Gaasiliit

Energeetika valdkonna järelkasvu tagamiseks on senisest veelgi olulisem potentsiaalse tulevikutööjõu (sh naised) ja teiste huvilisteni võimalikult varakult jõuda. Ühe lahendusena nähakse siin inseneeria huviringide ja hobitegevuse pakkumist juba lasteaias ja algklassides. See võimaldaks insenerlikku mõtlemist juurutada juba varases ja keskmises lapseeas. Oluline on siin ka kutse- ja kõrgkoolide selge kommunikatsioon seoses pakutavate erialadega, et sisseastujatel oleks selge arusaam sellest, mida õppima asutakse ja millised eeldused selleks vajalikud on. See aitab märkimisväärselt kaasa läbimõeldud ja informeeritud erialavalikute tegemisele.

1. ettepanek: Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit ja Eesti Elektroenergeetika Selts koostöös valdkonna kutse- ja kõrgkoolide, Eesti Elektritööstuse Liidu ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga jätkavad energeetika valdkonda tutvustava teavituse ja koostööalgatustega ning suurendavad neid, et jõuda senisest veelgi enam noorte ja laiema üldsuseni eesmärgiga kasvatada teadlikkust valdkonnast ning selle õppe- ja karjäärivõimalustest.

Eestvedajad: Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liit, Eesti Elektroenergeetika Selts
Koostööpartnerid: Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Maaülikool, Tallinna Tehnikakõrgkool, Eesti Merekool, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, Järvamaa Rakenduslik Kolledž, Pärnu Saksa Tehnoloogiakool, Pärnumaa Kutsehariduskeskus, Tallinna Tehnoloogiakolledž, Tartu Rakenduslik Kolledž, Viljandi Kutseõppekeskus, Eesti Elektritööstuse Liit, Haridus- ja Teadusministeerium

Ka edaspidi on oluline laiendada ja toetada algatusi, nagu Lae End⁴⁴⁴⁴, Positron või Inseneriakadeemia, mis on loodud inseneeria valdkondade üleste probleemide (nt reaalainete õpetajate või üldine inseneride järelkasvu puudus) lahendamisele. Senine positiivne kogemus koostööalgatustega on näidanud, et need aitavad ühelt poolt võimalikult varakult jõuda potentsiaalsete õppuriteni, aga teisalt tugevdada ka võimalike inseneeriast ja tehnikaaladest huvitatute akadeemilisi eeldusi valitud eriala lõpetada ning sellel tööle asuda.

Selleks, et võimalikult paljud noored leiaksid tee inseneri- või tehnikaerialade juurde ning neil oleks selleks valikuks olemas huvi, hoiakud ja ettevalmistus, on vajalik juba lasteaias või algklassides muuta need valdkonnad lastele nähtavaks. Hea võimalus selleks on pakkuda juba alg- ja üldhariduses senisest enam võimalusi inseneeria- ja tehnikaalade huvitegevuseks, et lastel tekiks võimalikult varakult kokkupuude ning positiivne eduelamus mängulise ja elulise vormi kaudu, mida huvitegevus hästi võimaldab.

Energeetika valdkonna kutseõpetajate ja õppejõudude järelkasv ei ole tulevikku vaadates piisav. Ekspertide hinnangul on üks peamine põhjus kutseõpetajate ja õppejõudude töötasu vähene konkurentsivõime võrreldes töömaailma töötasudega. Olulise probleemina toodi välja ka kutseõpetajate ja õppejõudude kõrge keskmine vanus, mistõttu suundub suur osa neist lähiaastatel pensionile. Kutseõppeasutuste puhul on praktikute kaasamise peamiseks takistuseks eelkõige pakutava töötasu vähene atraktiivsus. Kõrghariduses lisandub sellele sageli ka asjaolu, et ülikoolides ei väärtustata valdkondlikku erialast kogemust piisavalt võrreldes teadussaavutustega. Selle tulemusel võib tipp-praktikute ja valdkonnaekspertide kaasamine õppetöösse olla raskendatud, kuna nad ei pruugi vastata kehtivatele akadeemilistele kvalifikatsiooninõuetele. Akadeemilise püsipersonali eelistamine on omakorda seotud ülikoolide rahastuspõhimõtetega, mis ei toeta paindlikke õppevorme (nt lühikursused või üksikud õppeained) ega praktikute laialdasemat kaasamist. Eelnevat arvestades oleks Haridus- ja Teadusministeeriumil vaja leida võimalusi akadeemilise järelkasvu (nt nooremteadurid) ja kutseõpetajate töötasu tõstmiseks. Ülikoolid peaksid aga organisatsioonisiseselt soodustama ülikooliväliste ekspertide ja praktikute kaasamist õppetöösse, et aidata leevendada nii akadeemilise järelkasvu probleemi kui ka aidata kaasa õppe heale kvaliteedile tööelu kogemuse kaudu.

OSKA valdkonnauuringute jaoks on töötatud välja ühtne metoodika, milles on määratud põhialused ja kirjeldatud tulemuste saavutamise teed. Valdkonna eripärade tõttu võivad uuringulahendused üksikasjades siiski erineda. Metoodikaga saab lähemalt tutvuda aadressil https://oska.kutsekoda.ee/oskast/oska-metoodika.

   Uuringu eesmärk ja uurimisküsimused

OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse valdkonnauuringute põhieesmärk on saada prognoositulemusi selle kohta, kuidas muutub lähema kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused, kas praegune valdkonna koolituspakkumine nii taseme- kui ka täiendusõppes on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusega kooskõlas ning millised on muud võimalikud tööjõuvajaduse katmise allikad. Uuringu tulemusena pakutakse nii koolitus- kui ka tööturu osalistele võimalikke lahendusi, et muutuvatele vajadustele paremini vastata.

Valdkonna vajadus uue tööjõu järele hõlmab OSKA prognoosis kahte tegurit: asendusvajadust ning kasvu- või kahanemisvajadust.

• Asendusvajadus hõlmab tööjõudu, mida vajatakse vanuse tõttu tööturult lahkuvate töötajate asendamiseks. Asendusvajaduse hindamisel kasutati OSKA andmemudeli asendusvajadust puudutavaid arvutusi, mis lähtuvad valdkonnas töötajate vanusestruktuurist ja hõivatute tegelikust pensionile jäämise vanusest.
• Kasvu- või kahanemisvajadus lähtub põhikutsealal hõivatute koguhulga prognoositavast suurenemisest või vähenemisest ning modifitseerib asendusvajadusest tulenevat uue tööjõu vajadust (s.t kui põhikutseala kasvab, on vaja igal aastal rohkem uut tööjõudu, kui pensionile siirdub, ning vastupidi). Põhikutsealade tööhõive muutuste ning sellest tuleneva kasvu- või kahanemisvajaduse prognoosimisel lähtuti valdkonna senisest ja prognoositud arengust, tööhõivet mõjutavatest trendidest ning statistikast, mida täpsustati ja täiendati eksperdiintervjuudes ja -aruteludel.

Uue võimaliku tööjõu pakkumise hindamisel prognoosiperioodil võeti aluseks tasemeõppe ja täienduskoolituse analüüs. Uuritavate põhikutsealadega otseselt seotud õppekavade loetelu koostati EHIS-e andmete, õppekavade kirjelduste, õppeasutuste veebilehtede ja haridusasutuste esindajatega tehtud intervjuude põhjal. Koolituspakkumise arvutamise lähtealus on põhikutsealadega seotud õppekavade kolme viimase õppeaasta lõpetajate keskmine hulk. Tööjõuvajadusega võrreldav koolituspakkumine on väiksem kui lõpetajate hulk õppekavadelt. Seda seetõttu, et arvestatud on majandusliku aktiivsuse määra, välditud kõrghariduse puhul üliõpilaste topeltarvestust bakalaureuseõppest magistrisse suundunute seas. Samuti seda, et osal õppekavadel on energeetika põhikutsealad vaid üheks rakendumisvõimaluseks. Energeetika valdkonna põhikutsealad ei ole lõpetajatele ainuke otsene rakendumisvõimalus. Selleks on ka ametikohad avalikus sektoris, akadeemiline karjäär ning energiaturgude tipptasemel spetsialistid. Ka siin on kasutatud lõpetajate mahaarvestust.

Kutseõppe lõpetajate puhul ei asu ka kõik lõpetajad tööturule. Samuti on ka siin üks rakendumisvõimalus nii spetsiifiline automaatika ja elektriga seotud müügiala kui ka vähesel määral avalik sektor. Samuti tulevad kutset omandama need, kes on aastaid valdkonnas töötanud. Nende puhul ei ole nende koolituspakkumisse arvestamine aga asjakohane.

Uuringu eri etappides kogutud järelduste põhjal sõnastati ettepanekud vajalike muutuste esilekutsumiseks, et täita valdkonna tööjõuvajadus ning koolitusvajadus valdkonna taseme- ja täiendusõppe järele aastani 2035. Valdkonna tööhõivet ja oskusi puudutavate kitsaskohtade lahendamiseks tehtud ettepanekutele on lisatud sihtrühmad, kelle pädevusse ettepanekute elluviimine kuulub. Tähelepanekuna tuuakse välja arutelude käigus üles kerkinud võimalikud lahendused kitsaskohtade leevendamiseks, mille kohta konkreetseid tegevusettepanekuid ei sõnastatud ja mida hiljem ka ei seirata. Seire tulemusi hinnatakse koos ekspertidega ning vajaduse korral vaadatakse eksperte kaasates üle tööjõu- ja oskuste vajaduse põhisuunad juhul, kui aja jooksul ilmneb olulisi tegureid ja mõjutajaid, mida uuringu kestel ei olnud võimalik ette näha.

Siinse uuringu peamised andmeallikad olid eksperdiintervjuud, tööturu- ja haridusstatistika, varasemad uuringud ja arengukavad, üleilmsed tulevikutrendide käsitlused ning muud asjakohased dokumendid.

Uuringumeeskonda toetas eksperdihinnangutega haridus- ja töömaailma esindajatest koosnev valdkonna eksperdikogu (VEK, vt lisa 3. VEK-is valideeriti samm-sammult ka uuringu vahetulemusi. Protsess oli kahesuunaline: ühelt poolt vaatasid eksperdid üle ja kooskõlastasid uuringu vahetulemused, teiselt poolt käsitleti VEK-i arutelude tulemusi osana kogutavast empiirilisest materjalist. VEK-i arutelude käigus antud eksperdihinnangud kajastuvad uuringutulemustes.

Uuringu ajakava

AK (ingl ISCO) – ametite klassifikaator. Siinses töös on kasutatud 2008. aasta klassifikaatori uuringuhetkel kehtivat versiooni.

Amet, ametikoht (ingl occupation/job) – tööülesannete kogum, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu. Ameti- ja kutsenimetused võivad kokku langeda (AK-s tähistab seda kaheksakohaline kood).

Ametiala (ingl occupation) – sarnaste ametite kogum.

Ametialagrupp – OSKA andmemudeli ühik, mis koondab ametialad 70 grupiks, kasutades ametite klassifikaatorit ja Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatorit.

Ametirühm (ingl group of occupations) – sarnaste ametialade kogum ametite klassifikaatoris (AK-s tähistab seda neljakohaline kood).

EHIS – Eesti Hariduse Infosüsteem.

EMTAK (ingl NACE) – Eesti majandustegevusalade klassifikaator. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori 2008. aasta versiooni.

Eriala (ingl speciality) – teaduse, tehnika, kunsti vms kitsam, suhteliselt kindlalt piiritletud ala; spetsiaalala. Eriala seostub eelkõige õppimise ja õppekavaga, vahel spetsialiseerumisalaga õppekavas. Eriala nimetusena kasutatakse tegevusala nimetust (mitte tegijanime nagu kutse puhul).

Hariduskvalifikatsioon (ingl educational qualification) – õppeasutuse antud diplom, tunnistus või kraad, millega tõendatakse (või mis kinnitab) õppekavaga kehtestatud õpiväljundite saavutamist. Hariduskvalifikatsioonid jagunevad üld-, kutse- ja kõrghariduskvalifikatsiooniks.

Haridus- ja koolitusvaldkondade liigitus (ingl ISCED-F) – Eesti versioon Euroopas kehtivast ühtsest kutse- ja erialade liigitusest. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori kehtivat versiooni.

Haridusvõti (ingl occupation-education correspondence key) – OSKA andmemudeli osa, mis näitab seost ja seose tugevust omandatud hariduse ja töökoha vahel. Haridusvõti põhineb omandatud hariduse ja ametialade empiirilistel seostel, mida on kohandatud eksperditeadmise baasil.

(Tööga) hõivatu ehk töötaja (ingl employed person) – isik, kes töötas ja sai selle eest tasu palgatöötaja, ettevõtja või vabakutselisena või viibis ajutiselt töölt eemal. OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringutes tuginetakse tööhõive määratlemisel üldjuhul Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmetele. Arvesse võetakse isiku põhitöökohta (s.t töökohta, kus isik töötas uuritaval aastal kõige pikemat aega).

Kompetents (ingl competency) – tegevuses väljenduv teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum, mis on eelduseks teatava tööosa täitmisel.

Kompetentsus (ingl competence) – edukaks kutsetegevuseks vajalike kompetentside kogum (asjatundlikkus).

Koolituspakkumine (ingl new labour supply from education system) – prognoositud tasemeõppe lõpetajate hulk järgmise kümne aasta jooksul.

Kutseala (ingl profession) – samalaadset kompetentsust eeldav tegevusvaldkond kutsesüsteemis või sarnastel tegevustel põhinev eri tasemel kompetentse eeldavate kutsete kogum. (Näide 1: kutseala – toitlustus-ja majutusteenindus; kutsed – abikokk, kokk, meisterkokk. Näide 2: kutseala – müürsepatöö; kutsed – müürsepp, tase 3, müürsepp, tase 4.)

Kutsekvalifikatsioon (ingl occupational qualification) – kvalifikatsioon, mis saadakse kutseeksami sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis.

Kutsestandard (ingl occupational standard) – dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ning kutsealaseid kompetentsusnõudeid.

Kutseõppeasutus ehk kutsekool (ingl vocational educational institution) – kool, kus on võimalik omandada kutseharidus.

Kvalifikatsioon (ingl qualification) – hindamise ametliku tulemusena tunnustatud kompetentsus. Kvalifikatsioonid jagunevad hariduslikeks (ingl educational qualifications) ja kutsekvalifikatsioonideks (ingl occupational qualifications).

Kõrgkool (ingl institution of higher education) – õppeasutus, kus on võimalik omandada kõrgharidus (ülikool, rakenduskõrgkool).

Mikrokvalifikatsiooniõpe (ingl micro-credential studies) – 5–30 ainepunkti mahus (1 AP = 26 tundi) täienduskoolitus, mille käigus omandatakse ja tõendatakse tööturu või ühiskonna vajadustest lähtuvad teadmised ja oskused. Mikrokvalifikatsiooniõpet võivad korraldada kõrg- ja kutsekoolid ning tegevusloa alusel ka muud täienduskoolitusasutused. Kõrgkoolid võivad nimetada mikrokvalifikatsiooni mikrokraadiks, kui kõrgharidustaseme õppeained moodustavad mikrokraadi õppekava mahust vähemalt poole. Mikrokvalifikatsioone on võimalik koguda ja kombineerida, et formaalõppes tõendada kvalifikatsiooni omandamist või kutsetunnistuse saamist.

OSKA (ingl system for monitoring and anticipating labour market training needs) – Eesti tööjõu- ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteem.

OSKA andmemudel (ingl OSKA forecast model) – OSKA tööjõuprognooside koostamiseks loodud andmestik, mis ühendab tööturu-, haridus- ja rahvastikuandmeid eri registrite ja OSKA valdkonnauuringute põhjal.

OSKA valdkond (ingl sector for labour market training needs monitoring and forecasting) – sarnaste majandustegevus- või kutsealade kogum, mille ulatuses koostatakse valdkonna tööturu koolitusvajadus ja tegutseb eksperdikogu.

Oskus (ingl skill) – võime sihipärast tegevust planeerida ja ellu viia.

Oskuste vajadus (ingl skills anticipation) – teave valdkonnas edukaks hakkamasaamiseks vajalikest olulistest kompetentsidest ning nende puudujääkidest töötajatel, kahaneva ja kasvava vajadusega kompetentsidest, tulevikuoskustest ning kompetentsiprofiilide kirjeldamise vajadusest (ka kutsestandardite olemasolust).

(Valdkonna) põhikutseala (PKA; ingl main professions of a sector) – valdkonna toimimiseks määrava tähtsusega valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm.

Tööelu üldoskused (ingl transversal skills) – töömaailma erioskuste kasutamiseks vajalikud eeldusoskused, mis on ülekantavad kõikidele töömaailma valdkondadele.

Tööjõud (ingl labour force) – tööga hõivatud ja töötud. Töötuks loetakse isik, kes ei tööta, otsib aktiivselt tööd ning on valmis töö leidmisel tööle asuma.

Tööjõuvajaduse prognoos (ingl labour demand forecast) – võimalikke tööturu arengusuundi arvestav ja töötajate vajadust kirjeldav arvuline hinnang selle kohta, kui palju võiks olla vaja uusi töötajaid OSKA valdkondades, ametirühmades ning haridustasemetel.

Tööturu koolitusvajadus (ingl labour market training needs and the number of commissioned study places) – tööjõuvajaduse prognoosist ja oskuste vajadusest lähtuv OSKA valdkondade põhine ettepanekute ja soovituste kogum koolituskohtade planeerimiseks ja õppe sisu arendamiseks haridusliikide ja -tasemete ning õppevaldkondade kaupa.

Valdkonna eksperdikogu (VEK; ingl sectoral expert panel) – ekspertidest moodustatud koostöökogu, mille ülesanne on OSKA valdkonnas tööturu koolitusvajaduse väljaselgitamine ja täitmise seire. Valdkonna eksperdikogu võib oma töö paremaks korraldamiseks (nt alavaldkonna koolitusvajaduse väljaselgitamiseks) moodustada töörühmi, kaasates sinna ka liikmeid eksperdikogust väljastpoolt.

Õppekavarühm (ÕKR; ingl detailed field of education) – haridus- ja koolitusvaldkondade liigituse (ISCED-F) kõige detailsem tase.

Intervjueeritavad: valdkonda esindavad eksperdid

Intervjuu kestus: 1‒1,5 tundi

   VALDKONNA ÜLDINE ARENG

• Millisena näete energeetika valdkonna arengut lähikümnenditel? Millisena alavaldkonniti? (Juhitavad võimsused, tuuleenergeetika, päikeseenergia, soojusenergeetika, muud energiatootmisviisid jne.)
• Millised on peamised Eesti, Euroopa ning maailma energia- ja elektritootmise praegused ning tulevikupoliitikad ja -suunad? Kas need võivad muutuda ja mis seda muutust võiks mõjutada?
• Kas arengu puhul saab rääkida eri stsenaariumitest?
• Kuivõrd saame rääkida soovide ja võimaluste lõhest (nt tuumajaama või meretuulepargi puhul)?
• Millised on Eesti energeetika (nii elektri- kui ka soojusenergeetika) peamised kitsaskohad ja võimalused?
• Milliseid muutusi on valdkonnas kavandatud?
• Kas ja mis võiks olla n-ö mängumuutja energeetikas (nt salvestus, uued tehnoloogiad)?
• Millised tegurid mõjutavad valdkonna tööjõuvajadust ja hõivet (nt tehnoloogia, poliitika, majandusareng, energeetika kui strateegiline valdkond, elektritootmise maht ja hind, investeeringute vajadus)?
• Milles mõju seisneb? Kas see toob kaasa kasvu või kahanemise? Kas mõju erineb ametialati?

   PEAMISED AMETID, PROGNOOS, TÖÖJÕUVAJADUS

• Milliste ametite järele tulevikus tööjõuvajadus kasvab ja miks?
• Milliste ametite järele vajadus väheneb? Mille tõttu?
• Keda on vaja just Eestis ja kelle tööpõld jääb väljapoole?
• Millised on praegu valdkonnas põhiametid?
• Millised on valdkonna tulevikuametid (olulisuse kasv, võimaldavad suuremat lisandväärtust luua vms)?
• Kas ja kuivõrd on tuuleparkide, päikeseenergia ja juhitavate elektritootmise võimaluste puhul tegu samade inimeste või ametitega? Kas ja kuivõrd erinevad nende tööjõu- ja oskuste vajadus?
• Kas elektri- ja soojusenergia tootjad konkureerivad samale tööjõule? Millise tööjõu ja ametite puhul see nii on?
• Kas eri liiki elektrienergia tootjad konkureerivad samale tööjõule? Millise tööjõu ja ametite puhul see nii on?
• Millised ametialad eeldavad sarnast ja millised erinevat ettevalmistust?
• Millise taustaga töötajad on? Kas voolavus on probleem?
• Millise haridusega inimesed on eriti oodatud ja millise haridusliku tausta puhul võiks öelda, et miinimumnõuded on täidetud?

   OSKUSED

• Milliseid oskusi praegustel töötajatel napib? Milliseid on 5–10 aasta jooksul üha enam vaja?
• Millised on teie viimase aja kogemused värskete koolilõpetajatega?
• Millised oskused ja teadmised koolilõpetajatel olema peaks?
• Millised oskused on teie arvates koolilõpetajatel heal tasemel?
• Millised oskused võiksid koolilõpetajatel olla paremad?
• Kas sobiva haridusega inimesi on lihtne või raske leida?
• Millised täienduskoolitused, mikrokraadid või missugune tasemeõpe võiks nii otseselt kui ka kaudselt energeetika valdkonna tööjõuvajadust täita? Millised on juba olemas?
• Milliseid (täiendus)koolitusi peab asutus oluliseks pakkuda?
• Milliseid muudatusi on vaja teha haridussüsteemis, et lõpetajate oskused vastaksid tööandjate vajadustele paremini?
• Kas soovite mingit teemat veel täiendada (nt mida seni ei ole käsitlenud, kuid mis on oluline esile tuua)?