Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: rõiva-, tekstiili- ja nahatööstus

OSKA rõiva-, tekstiili- ja nahatööstuse (RTN) valdkonna uuring otsib vastust küsimusele, milline on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadus lähema kümne aasta jooksul, ning esitab ettepanekud, kuidas tööjõu- ja oskuste vajadust täita.

Valdkonna tööhõive on pikka aega kahanenud. Kui 2000. aastate alguses andis sektor tööd enam kui 23 000 inimesele, siis nüüdseks on töötajaid alles jäänud alla 8000. RTN on pika ajalooga tööjõumahukas töötleva tööstuse haru, kus suur osa toodangust valmib allhankena ning ekspordi osakaal on kõrge. 2024. aastal oli RTN-i tegevusaladel 1101 ettevõtet, neist 87% alla kümne töötajaga mikroettevõtted. Viimastel aastatel on konkurentsieelis nõrgenenud eelkõige tööjõu- ja tootmiskulude kasvamise ja tellimuste vähenemise tõttu. Konkurentsivõime sõltub lisandväärtuse loomisest ning paremas olukorras on niši- ja teadmusmahukaid tooteid arendavad ettevõtted, kellel on pikaajalised rahvusvahelised lepingud ja tugev tootearendus.

Uuringu põhikutsealadel töötas 2024. aastal 7370 inimest, kellest 4/5 moodustasid tootmistöötajad. Suurima hõivega põhikutseala on õmblejad (4010 hõivatut), kellele järgnevad muud tootmistöötajad (1200) ja tekstiiliseadmete operaatorid (745). Põhikutsealadel hõivatutest 44% töötab rõiva-, 32% tekstiili-, 6% nahktoodete tootmises ja nahatöötlemises ning 18% muudel tegevusaladel. Regionaalselt koondub hõive Harjumaale, Ida-Virumaale ja Pärnumaale. Valdkonna keskmine töötasu jääb Eesti keskmisest madalamaks (2024. aastal moodustas töötasu tekstiilitootmises 77%, rõivatootmises 60% ja nahktoodete tootmises 65% Eesti keskmisest), mis mõjutab töötajate järelkasvu ja erialast rakendumist.

Valdkonna arengut ning tööjõu- ja oskuste vajadust mõjutavad järgmisel kümnendil peamiselt hinnakonkurents, geopoliitiline olukord, keskkonnasäästlikkus, ringmajandus, muutused rahvastikus ja tehnoloogia areng.

• Hinnakonkurents ja geopoliitiline olukord. Valdkonna laiem ökosüsteemi väärtusahel on tänapäeval üks globaliseeritumaid. Sektor sõltub rahvusvahelistest tellimustest ja ekspordist ning peab toime tulema tugeva rahvusvahelise hinnakonkurentsiga. Samal ajal laieneb rahvusvaheline e-kaubandus ning tuleb konkureerida madalama hinnaga masstootmise ja kõrgema hinnaga vastutustundliku tootmise vahel. Konkurentsis püsimiseks on vaja luua kõrgemat lisandväärtust ja suurendada tootlikkust. Tarneahelate ebakindlus ja geopoliitilised riskid on loonud Eestile uue võimaluse – kasvab vajadus sihtturu lähedase paindliku väikeseeria tootmise järele. See annab Eesti ettevõtetele võimaluse siseneda kõrgema lisandväärtusega niššidesse, näiteks meditsiini- ja funktsionaalsete rõivaste turule.

• Keskkonnasäästlikkus ja ringmajandus. RTN on üks suurima keskkonnajäljega valdkondi. Euroopa Liidu regulatsioonid, nagu ökodisaini määrus, digitaalne tootepass ja laiendatud tootjavastutus, sunnivad ettevõtteid kogu väärtusahelat ringmajanduse põhimõtete alusel ümber mõtestama. Oluliseks muutuvad ringdisaini rakendamine, materjalide ringluskõlblikkus, tekstiilide käitlemine ja ringlussevõtu korraldamine. Samuti tuleb rakendada ESG-põhimõtteid.

• Muutused rahvastikus. RTN-i töötajate vanus on kõrgem Eesti tööjõu keskmisest. Seal on palju pensionieelses eas töötajaid, mistõttu ootab lähiaastatel ees põlvkonnavahetus ja sellest tulenevalt süveneb tööjõupuudus. Kriitiliseks saab valdkonda noorte kaasamine ja neile vajalike oskuste tagamine.

• Tehnoloogia areng. Digitaliseerimine ja automatiseerimine muudavad tootmisprotsesse kogu väärtusahelas. Kuigi õmblemine jääb oma spetsiifika (pehmete ja venivate materjalide) tõttu ka lähitulevikus suuresti tööjõumahukaks, automatiseeritakse üha enam lihtsamaid tööetappe, nagu lõikamine, komplekteerimine ja pakkimine. Samal ajal muudavad digitaalsed lahendused – näiteks 3D-disain, ERP-süsteemid, digitrükk, andmeanalüütika – spetsialistide ja juhtide tööd. Tulevik ei seisne inimeste täielikus asendamises, vaid tööstuse 5.0 (Industry 5.0) kontseptsioonis – masinate ja inimeste koostöös, kus tehnoloogia toetab inimest.

OSKA prognoosi kohaselt väheneb RTN-i põhikutsealadel hõivatute arv järgmisel kümnendil ligikaudu 2000 töötaja võrra (umbes –27%). Vananeva tööjõu tõttu püsib aga asendusvajadus kõrge ning kümne aasta vaates vajatakse põhikutsealadel kokku ligi 1000 uut töötajat. Valdkonnas töötab palju vanemaealisi – koguni 41% põhikutsealade töötajatest on 55-aastased või vanemad, 9% on juba praegu pensionieas. Tehnikute ja mehaanikute seas on pensioniealisi lausa 18%, õmblejatest on 43% 55-aastased või vanemad. Eksperdid tunnevad muret, et pensionile siirduva põlvkonnaga võib Eestist kaduda kogu õmblemise kompetents ja aastakümnetega kogunenud oskusteave. See võib ohustada riigi tööstuslikku autonoomsust ja võimekust toota vajaduse korral kriitilise tähtsusega tekstiiltooteid ja rõivaid.

Prognoosi kohaselt jääb tööstusinseneride, disainerite ja rätsepate hõive stabiilseks. Kõikide teiste RTN-i põhikutsealade (tehnikute ja mehaanikute, juhtide, tööjuhtide, konstruktorite, tehnoloogide, õmblejate, tekstiilseadmete operaatorite ja muude tootmistöötajate) hõive kahaneb. Prognoosi järgi ei pea kogu uus tööjõud tulema tasemeõppest. Hinnanguliselt üle kolmandiku tööjõust võib tulla täiendus- ja ümberõppe kaudu.

Tööandjad tunnetavad teravalt puudust kõrgema oskustasemega õmblejatest, koolituspakkumine on ebapiisav ja noorte huvi õppe vastu väike. Õmblejate kättesaadavus tööturul ei ole eelmise OSKA uuringuga võrreldes leevenenud. Kuigi õmblejate kutseala hõiveprognoos näitab kahanemist, on asendusvajadus vananeva tööjõu tõttu endiselt suur. Lisaks vähesele huvile on kitsaskoht lõpetajate madal erialane rakendumine ja vähene tasemeõppe koolituspakkumine, mille puhul tuleks arvestada regionaalset tööjõuvajadust. RTN-i tootmistegevuses moodustavad õmblejad ka lähitulevikus endiselt olulise osa hõivatutest.

Rätsepaid koolitatakse arvukalt, kuid nende erialane rakendumine on madal. Õpe on olnud populaarne täiskasvanute seas hobi- või enesetäiendamise eesmärgil. Tootmisettevõtted vajavad väga heade õmblusoskusega töötajaid, kes on võimelised teostama keerukamaid töid ja väikeseeria tooteid. Osaliselt katavad rätsepaõppe lõpetajad õmblejate tööjõuvajadust, mistõttu tuleks selles õppes arvestada ka tootmisettevõtete vajadusega.

Tööstusinseneride koolituspakkumine on väiksem tööjõuvajadusest. Kuid selleks, et luua ja arendada kõrgema lisandväärtusega keerukamaid tooteid ja teenuseid ning tõsta tööjõutootlikkust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet, on vaja senisest enam suuremat lisandväärtust loovaid spetsialiste.

Tööandjatel on suuri raskusi värvata tehnikuid ja mehaanikuid ning nende järelkasv on ebapiisav. Tehniliste baasteadmiste ja -oskustega töötajate vajadus on tööstusvaldkondade ülene ja seda on välja toodud teisteski OSKA tööstuseuuringutes. Värbamine on raske, töötajaskond eakas ja samade oskustega tööjõule konkureerivad teised tööstusharud. Puudujääki süvendab täiendavalt piirkondlik koolituspakkumise kättesaadavus – näiteks puudub Pärnumaal mehhatroonikuõppe võimalus, hoolimata sealsete tööstusettevõtete vajadusest.

Konstruktoreid ja tehnolooge koolitatakse arvuliselt tööjõuvajadusest enam, kuid vaatamata sellele tunnetavad tööandjad tööjõupuudust. Lõpetajad rakenduvad erialasel tööl vähe. Need on väikesearvulised, kuid kõrgemat oskustaset eeldavad põhikutsealad, mis on valdkonna jaoks võtmetähtsusega.

Valdkonna arenguks on lisaks hariduspakkumise muutustele vaja RTN-i ettevõtetel leida viise, kuidas suurendada lisandväärtust, et võimaldada maksta töötajatele kõrgemat palka ning parandada valdkonna mainet potentsiaalse tööjõu seas. Haridusasutuste ja ettevõtete koostöös tuleb senisest enam keskenduda õppe regionaalsele kättesaadavusele.

• Kestlikkus ja ringmajandus, sh öko- ja ringdisaini rakendamine, tekstiilide käitlemine ja ringlusse võtmine ning ESG-põhimõtete, laiendatud tootjavastutuse ja digitaalse tootepassi (Digital Product Passport (DPP)) nõuete järgimine, muutuvad keskseks kogu toote eluringi vältel.

• Materjalitundmine ja materjalitehnoloogia muutuvad üha olulisemaks. Uued materjalid ja targad tekstiilid eeldavad oskusi, et materjale katsetada, prototüüpida, testida ja nende vastavust hinnata. Kestlikkuse vaates on tähtis toote eluiga pikendada ja jalajälge vähendada. Samuti on fookuses toodete parandatavus ja ümbertöödeldavus.

• Andmepõhise tootmisega seotud oskused on möödapääsmatud, et tõhustada planeerimist ja ressursikasutust, vähendada praaki ja seisakuid, prognoosida nõudlust ning kujundada hinnad ja eluringikulud läbipaistvalt.

• Olulised on tootearendusega seotud oskused, sh 3D-disain ja digitaalne prototüüpimine, toote eluringi hindamine ning regulatiivsete nõuetega arvestamine. Loovus ja tekstiilialased baasteadmised tuleb osata siduda automatiseeritud tootmise, digitaalse tootearenduse ja ringmajanduse põhimõtetega.

• Praktilised tootmisoskused ja käeline meisterlikkus koos valdkonnaspetsiifilise tarkvara kasutamisega on vajalikud nii seadmete ennetavaks hoolduseks kui ka tootmisprotsesside parendamiseks, et vähendada seisakuid, kiirendada üleminekut lühikestele seeriatele ja tõsta tõhusust.

• Globaalsetel turgudel konkurentsis püsimiseks on vajalik tarneahela juhtimise oskus, et tellimuspõhises ja kiiresti muutuvas majandusolukorras vähendada tarneriske ning teha põhjendatud valikuid tootmise korraldamisel, et teada, mida toota ettevõttes ja mida hankida väljast.

• Tähtsad on koostöö- ja suhtlemisoskus, sest tootearendus ja tootmine on üha enam meeskonna- ja partneripõhine ning tehnoloogiad ja nõuded uuenevad kiiresti. Selge suhtlus ning inglise keele kasutus tehnilises töös ja rahvusvahelises koostöös toetavad sujuvat üleminekut uutele tööviisidele ja vähendavad vigadest tulenevaid kulusid.

OSKA valdkonnauuringute eesmärk on prognoosida, kuidas muutub lähema kuni kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive ning tööjõu- ja oskuste vajadus, ning analüüsida, kas praegune koolituspakkumine on valdkonna tööjõuvajadusega kooskõlas. Uuringu tulemusena pakutakse nii koolitus- kui ka tööturu osalistele võimalikke lahendusi, et muutuvatele vajadustele paremini vastata.

Siin uuringuaruandes esitatakse OSKA rõiva-, tekstiili- ja nahatööstuse valdkonna rakendusuuringu tulemused. See on teine OSKA rõiva-, tekstiili- ja nahatööstuse uuring. Esimene RTN-i uuring tehti 2018. aastal (Ungro ja Leoma, 2018) (vt ka lisa 5). Uuringus on eesmärgi saavutamiseks kasutatud kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Andmeallikad on valdkonna ja haridusstatistika, OSKA alusandmestik¹¹, valdkonna strateegilised dokumendid ja arengukavad, intervjuud valdkonna ekspertidega jm. Uuringu metoodika detailsem kirjeldus on toodud lisas 1.

Rakendusuuringus toetas uurimismeeskonda valdkonna eksperdikogu (VEK)²², kelle ülesanne oli uuringumeeskonna analüütilist tulemust valideerida. Valdkonna tööjõuprognoos, koolituspakkumine, lahendamist vajavad kitsaskohad ning formuleeritud soovitused arutati läbi ja kooskõlastati valdkonna ekspertidega (vt lisa 3).

Kutsekoda tänab suure panuse eest valdkonna eksperdikogu liikmeid, intervjueerituid jt valdkonna esindajaid, kes uuringu valmimisele kaasa aitasid.

Rõiva-, tekstiili- ja nahatööstuse valdkond on osa Eesti töötlevast tööstusest. Uuring käsitleb tegevusalasid³³ C13 „Tekstiilitootmine“, C14 „Rõivatootmine“ (sh rätsepatöö) ning C15 „Nahatöötlemine ja nahktoodete tootmine“. Lisaks hõlmab uuring tegevusalalt M741 „Disainerite tegevus“ tekstiili-, rõiva- ja jalatsidisaini osa.

OSKA uuringutes on keskne analüüsiühik põhikutseala. Põhikutseala on valdkonna toimimiseks olulise tähtsusega sarnaseid valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Ühte põhikutsealasse koondatakse ametialad, mis eeldavad väljaõpet üldjuhul samal haridustasemel ja sarnastel erialadel ning kus ka töö sisu ja tööülesannete täitmiseks vajalikud oskused on sarnased⁴⁴. Põhikutsealadesse on hõlmatud kõik põhitöökohal töötajad, sh ilma kutsetunnistuseta.

Valdkonna põhikutsealadel töötas 2024. aastal 7370 töötajat. Tabelis 1 on esitatud OSKA RTN-i uuringu VEK-iga kokkulepitud põhikutsealad ja hõivatute arv põhitöökohal 2024. aastal Maksu- ja Tolliameti töötamise registri (TÖR) andmetel. Peatükis 1.2 on toodud põhikutsealade kirjeldused ning lisas 6 põhikutsealade seos ametite klassifikaatoriga (AK) ja hõlmatus tegevusaladelt.

⁵

Põhikutsealade nimistu on eelmise OSKA RTN-i uuringuga (Ungro ja Leoma, 2018) suuresti sarnane. Lisandunud on tööjuhi ja tootmiskorraldaja põhikutsealad ning enam ei käsitleta uuringus müügi- ja ostuspetsialiste. Täiendatud on põhikutsealade nimetusi. Võrreldes varasemaga on siinses uuringus alusandmed täpsemad: hõiveandmete alus on TÖR, kus lisaks ametite klassifikaatori (AK) 4. tasemele on detailsem 5. tase, samuti võimaldavad OSKA andmestikus olevad taustaandmed põhikutsealasid senisest täpsemalt määratleda⁶⁶.

RTN-i põhikutsealade hulka ei hõlmatud ametialasid, mille põhikompetentsid ei ole piisaval määral valdkonnaga seotud või mida analüüsitakse teistes OSKA valdkonnauuringutes (nt ei käsitleta siin uuringus raamatupidajaid, laotöötajaid ega IKT-ametialasid). Üle majanduse on uuringusse hõlmatud ametialad, mille ülesanded on tugevalt seotud RTN-iga, kuid töötajad võivad tegutseda teisteski sektorites (nt õmblejad töötavad ka mööblitootmises, teatrites ja kaubanduses).

Disainer-tootearendajate ja rätsepate hõive on TÖR-is alahinnatud, sest sageli töötatakse ka ettevõtjana (sh FIE-na), mis ei pruugi TÖR-is kajastuda. Lisaks on disainerite andmetest keeruline eristada konstruktoreid, sest nad liigituvad osaliselt samade ametialakoodide alla ning eraldi kood konstruktoritele lisati klassifikaatorisse alles uuringu ajal. Samuti on keeruline eristada tootmisdisainereid disainerite tegevusalal, st määrata, mis valdkonna disaineriga on tegemist. Ka loomemajanduse uuringus (Varblane et al., 2025) toodi välja raskused disainerite hõive hindamisel, sest disaini tegevusala piiritlemine on kohati keeruline ettevõtjatele endilegi (nt kas moekunstnik toodab disaini, kunsti, käsitööd või tekstiiltooteid). Seepärast on siinses uuringus kasutatud disainer-tootearendajate, konstruktorite ja rätsepate hinnangulist hõivet.⁷⁷

Põhikutsealadel hõivatutest 44% töötab rõiva-, 32% tekstiili-, 6% nahktoodete tootmises ja nahatöötlemises ning 18% muudel tegevusaladel, st väljaspool RTN-i (seal töötavad sagedamini rätsepad). Arvuliselt töötab RTN-i tegevusaladest väljaspool aga rohkem õmblejaid, sest tegemist on suurearvulise põhikutsealaga. Põhikutsealadel hõivatute jagunemine tegevusaladel on toodud joonisel 1.

Valdkonna põhikutsealade kirjeldused tuginevad eelmisele OSKA RTN-i uuringule (Ungro ja Leoma, 2018), mida on täiendatud eksperditeadmistega ja kutsestandarditest (Kutsekoda) saadud sisendiga.

Juhid vastutavad ettevõtte strateegilise juhtimise, süsteemide ja protsesside arendamise ning koordineerimise, eelarvestamise, juriidiliste küsimuste, turundustegevuse, analüüsi, tootmise ja personali planeerimise ning meeskonna juhtimise eest. Juhid planeerivad pikemas perspektiivis ettevõtte arenguks vajalikke muudatusi ja kujundavad visiooni. Juhtide põhikutsealasse kuuluvad näiteks tootmis-, tehnika-, tehase-, kvaliteedi-, arendus-, kestlikkuse, teenuste ja osakonnajuhid. Olenevalt ettevõtte suurusest võivad juhid täita eri rolle. Väiksemates ettevõtetes on tavapärane, et ettevõtte juht vastutab lisaks üldjuhtimisele müügi, arenduse, turunduse, kvaliteedi või tootmise juhtimise eest.

Tegevjuhid tegelevad ettevõtte strateegilise juhtimisega. Nad juhivad tõhusalt ja tulemuslikult meeskonda, täidavad eelarvet, viivad ellu strateegiat ning arendavad üldiselt tööprotsesse. Tegevjuhid tagavad ettevõtte tulemuslikkuse ja konkurentsvõime.

Tootmis- ja arendusjuhid korraldavad ja arendavad igapäevast tootmistööd ja lahendavad jooksvaid probleeme. Tootmisjuhid planeerivad ja kujundavad lühi- ja pikemaajalisi tootmisprotsesse ja tehnoloogiaid. Nende ülesanne on planeerida ressursse nii tööjõu ja kulutõhususe kui ka näiteks materjalivarude optimeerimise puhul. Sõltuvalt ettevõttest võib tootmisjuht täita ka arendusjuhi rolli ning võib tööülesannetena parendada tootmise tehnoloogiaid, juurutada uusi seadmeid ja arendada töötajate oskusi. Tootmisjuht tunneb oma valdkonna toodete tehnoloogilisi protsesse, tehnoloogiaid, materjale, tootmisvahendeid, seadmeid ja masinaid ning tööstusettevõtte tootmisprotsessi tervikuna.

Kvaliteedijuht vastutab kvaliteedipoliitika ja -eesmärkide seadmise, toimimise ja pideva parendamise eest. Ta loob ja haldab protsessi- ja kontrolldokumente, korraldab ja juhib toote nõuete ja tehniliste kirjelduste koostamist ja kooskõlastamist eri osapoolte vahel, juhib riskihindamist ja protsessikontrolle tootmises (mõõtmisi ja proovipartiide hindamist) ning jälgib vastavust õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sh jätkusuutlikkuse tagamist ja tooteohutust.

Kestlikkusejuht kujundab ja viib ellu ettevõtte ESG-strateegiat (sh CO₂-jalajälge, ressursitõhusust, ringlust) ning tagab vastavuse õigusaktidele ja standarditele.

Osakondade (näiteks tootearendus-, planeerimis-, kvaliteedi-, tehnilise jm osakonna) juhid vastutavad ettevõtte konkreetse valdkonna käekäigu eest. Paljudel keskmise suurusega ja väikeettevõtetel osakonnad puuduvad – sel juhul arendavad valdkonnajuhid, nagu turundus- või kvaliteedijuhid, oma valdkonda üksinda või mõne alluva abil.

Juhtide rolli ja tööülesannete järgi on neil kas RTN-i valdkondlik, tehnika- või inseneeriaalane kõrgharidus, samuti juhtimis-, majandusalane või muu kõrgharidus. Juhtide seas on ka kutseharidusega töötajaid, kes on kasvanud valdkonnast ja juhivad näiteks osakonna tööd või väiksemaid ettevõtteid.

Disainer-tootearendajate ametinimetused võivad veel olla tootedisainer ja disainer-tehnoloog. Disainerid-tootearendajad osalevad tootmisprotsessi tootearenduse etapis.

Disainer loob või kujundab ümber tooteid, esemeid, objekte või lahendusi. Tema tööülesanded on arendada tootmisprotsessi, sh luua kontseptsioon ja kollektsioon, hinnata prototüüpe ja proove ning juhtida muudatusi. Disainer teeb tihedat koostööd turundusmeeskonna, inseneride, konstruktorite, tehnoloogide, ostuspetsialistide ja teiste spetsialistidega, kes aitavad idee osaliselt või täielikult ellu viia. Koostöös leitakse sobivad materjalid, nende töötlemise võimalused ja lahendused, et tagada toote vastupidavus, ohutus ja esteetilised omadused. Disainer peab tundma turgude toimimist, oskama ette näha trende, neid interpreteerida ja toodete disainis rakendada. Disainer võib olla ettevõtte palgaline töötaja, aga ettevõte võib selle teenuse ka sisse osta.

RTN-i disainerid on tihti spetsialiseerunud kindlale sihtrühmale (nt naistele, meestele), toodetele (nt rõivastele, jalanõudele, kottidele) või materjalile (nt tekstiilile, nahale, polümeerile). Disaineri töö võib olla nii masstoodang kui ta võib valmistada ka eritellimusel üksikmudeleid.

Disaineril on soovitavalt kõrgharidus, eelistatult magistrikraad. Kasuks tulevad õmblusoskus ja valdkonnaspetsiifilised käelised oskused, eelise annab moedisaini või rätsepa eriala haridus.

Konstruktori põhikutseala ametinimetused on lisaks konstruktor-tehniline disainer, konstruktor- disainer ja rõivaste konstrueerija. Olenevalt ettevõttest võib olla ka tehnilise disaineri ja konstruktor- tehnoloogi ametikohti, sest sageli on need rollid ettevõtetes kombineeritud.

Konstruktor vastutab tootearendusprotsessis, et toode oleks tehnoloogiliselt sobiv tootmiseks ning vastaks esteetiliste ja funktsionaalsete omadustega disaineri/tellija/ettevõtte ootustele. Konstruktor töötab eelkõige ettevõtetes, kus toodete jaoks valmistatakse tehnilisi jooniseid ja nende põhjal tootmislekaale⁸⁸. Ta peab tootejoonise põhjal tegema toote konstruktsiooni, koostama tööjoonised ja lekaalid, tootemõõtude tabelid ja tootesõlmede tehnilised joonised ning oskama selleks kasutada 3D- visualiseerimise võimekusega konstrueerimise programme. Konstrueeritakse ka tehnilise tekstiili tooteid (nt telke, sõidukite istmeid, polstreid, spetsrakmeid, mööblit, militaartooteid). Konstruktor korraldab tootearenduse katsetusi, hindab toodete vastavust, teeb koos disaineriga istuvusproove, juhendab oskustöötajaid prototüüpide valmistamisel, koostab tootmiseks vajaliku dokumentatsiooni ning teeb vajaduse korral koostööd tehnoloogi ja teiste spetsialistidega (nt graafilise disaineri, digiprindi- või materjalidisaineriga).

Konstruktorilt eeldatakse vähemalt rakenduskõrgharidust. Magistrikraad, näiteks materjalitehnoloogias, loob karjääriteel veelgi paremad võimalused. Kasuks tuleb õmblusoskus, konstrueerimisprogrammide tundmine või rätsepa eriala haridus.

Eristatakse kahte tüüpi tehnolooge: tootearendus- ja tootmistehnolooge. Tootearendustehnoloog keskendub tootearenduse protsessile ja tootmistehnoloog valmistamise protsessile ehk tootmisprotsessi arendusele. Tehnoloogi põhikutseala ametinimetused on ka insener-tehnoloog, tekstiilitehnoloog, arendustehnoloog, liinitehnoloog, materjalispetsialist, meister-tehnoloog, kvaliteedispetsialist ja kestlikkuse spetsialist.

Tehnoloog teeb tihedat koostööd disaineriga. Disainer loob toote ideekavandi ja tehnoloog teeb kavandi tootmiskõlbulikuks vastavalt ettevõtte tehnoloogilisele võimekusele. Ta valib tehnoloogia ja materjali, korraldab proovipartii tootmise, arvutab tootmishinna ja suhtleb kliendiga. Tehnoloogid haldavad suuri andmemahte, mistõttu on hädavajalikud digioskused.

Tootmise arenduses teeb tehnoloog tihedat koostööd tootmisinseneriga. Tehnoloog selgitab kõigile osapooltele toote tehnilisi jooniseid ja tootmise eri lõike ning tööstusinsener modifitseerib või valib seadmed selliselt, et toodet võimalikult optimaalselt valmistada. Tehnoloogid koostavad jooniseid, suhtlevad tootmistöötajatega ja jälgivad töö kvaliteeti. Sageli on tootearendus- ja tootmistehnoloog ettevõttes üks ametikoht.

Tehnoloogilt eeldatakse rakenduskõrgharidust. Magistrikraad, näiteks materjalitehnoloogias või muul tehnilisel alal (nt mehaanikas, kvaliteedijuhtimises), tuleb karjääris kasuks.

Tootmiskorraldaja põhikutseala ametinimetuse hulka kuuluvad veel tootmisplaneerija, töökorralduse spetsialist, tellimuste koordinaator, tootmisjuhi assistent ning eelarvestaja.

Tootmiskorraldaja planeerib ja ajastab tootmise terviklikult (koormused, tellimuste järjestuse), prognoosib nõudlust, koostab tootmisplaani, tagab materjalide kättesaadavuse ja varude olemasolu ning juhib tootmistsüklit vahetuste ja liinide lõikes. Vajaduse korral koordineerib ta ümberseadistusi, korraldab protsessikvaliteedi kontrolli, järgib tarnetähtaegu ja õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Tootmiskorraldaja teeb tihedat koostööd ostu-, disaini- ja müügiosakondadega. Tootmisplaneerija korraldab tootmistööd n-ö tootmispõrandal – ta võtab tellimused, teeb tootmisplaani ja jagab tööülesanded.

Tootmiskorraldajate puhul eelistatakse rakenduskõrgharidust või bakalaureusekraadi tootmiskorralduses, tööstusinseneerias, tekstiilitehnoloogias, logistikas või ärinduses.

Tööstusinsenerid on tööstuseülene kutseala. Nende ametinimetus võib lisaks olla tootmistehnoloog, insener-tehnoloog, seadmete tehnoloog, materjalitehnoloog, kvaliteediinsener, CAD/CAM-insener, automaatikainsener ja protsessijuht.

RTN-i valdkonna insenerid kavandavad, korraldavad ja juhivad tööstusliku tootmise süsteemide ja paigaldiste ehitust, käitamist ja hooldust. Nad tagavad protsesside jälgitavuse, seadistavad ja programmeerivad seadmeid ning koordineerivad tootmistegevust, hinnates kulutõhusust ja ohutust. Kuna tootmine on valdkonnas energiamahukas, on inseneride roll tõhususe tõstmisel keskne.

Toote-, tootmis- ja arendusinsenerid arendavad uusi tooteid, juurutavad nende tootmisprotsesse ning optimeerivad olemasolevaid protsesse. Oma töös teevad nad tootmise tehnoloogilist ettevalmistust, koostavad tootearenduse projektdokumentatsiooni, kirjeldavad uusi tooteid ja modifikatsioone, määratlevad tehnoloogilise protsessi ning koostavad tööjoonised ja -juhendid. Vajaduse korral hangivad nad uued tehnoloogilised lahendused ja seadmed ning pakuvad insenertehnilist tuge alates prototüübist kuni seeriatootmiseni.

Olenevalt ettevõttest võib tööstusinseneri ametinimetus olla kvaliteediinsener, kelle ülesanne on parendada tootmisprotsesse, minimaliseerides praaki ja eksitusi. Kvaliteediinsener haldab kvaliteedinõudeid ja -tingimusi ning vastutab, et toode ja selle liikumine oleks kontrollitud kvaliteedinõuete alusel. Vajaduse korral teeb ta kontrollmõõtmisi.

Inseneril peab olema kõrgharidus, eelistatult magistrikraad. RTN-i valdkonda sobib näiteks mehaanika, elektroonika, tootearenduse, automaatika või mehhatroonika valdkonna inseneriettevalmistus.

Tööjuhid (ametinimetusega ka tootmismeister, vahetuse vanem, õmblusmeister, tiimijuht ja töödejuhataja) planeerivad, juhivad ja koordineerivad tootmisprotsessi igapäevatööd, koostavad tööplaane, järgivad töövooge ning vahendavad infot ettevõtte eri tasandite vahel. Nad haldavad tööalast dokumentatsiooni, koostavad tööjoonised ja -juhised tootmistöötajatele, juhendavad tootmistöötajaid, korraldavad vajalike materjalide ja töövahendite tellimist, kontrollivad toodete kvaliteeti, jälgivad tööohutust ning tootmisjuhenditest ja tähtaegadest kinnipidamist. Sõltuvalt ettevõtte tööjaotusest võivad tööjuhid koostada ka arveid ja hinnapakkumisi ning tellida varuosi või materjale.

Tööjuhid kasvavad sageli ettevõtte seest, neil on töökogemus ja soovitavalt RTN-i erialane ettevalmistus. Olulised on juhtimiseks vajalikud oskused ja isikuomadused.

Tehnikud ja mehaanikud (ametinimetusega ka tootmismasinate mehaanik, lukksepp, automaatik, õmblusmasinate mehaanik ja CAD/CAM-seadmete tehnik) tagavad mehhatrooniliste süsteemide toimivuse ning tootmise tõrgeteta töö. Nad hooldavad, häälestavad ja remondivad tööstusmasinaid ja -seadmeid, planeerivad remondi- ja hooldustöid, selgitavad välja tööks vajalike varuosade vajaduse ning paigaldavad masinatele osi. Nad võivad töös kutsespetsiifilistele tegevuste kõrval juhendada meeskonda, nõustada kasutajaid (operaatoreid), jaotada ressursse, delegeerida töid ning teha koostööd sidusvaldkondade spetsialistidega. Olenevalt spetsiifilisest valdkonnast on ettevõtetes tehnikute asemel tööl ka elektrikud, automaatikud, tehnoloogid, IT-spetsialistid jt.

Tehnikud ja mehaanikud on tavaliselt tehnilise kutseharidusega – lõpetanud mehhatrooniku, automaatiku või elektroonikaseadmete tehniku eriala. Samuti võidakse kutseoskused omandada töö käigus, kursustel või jätkuõppes. Kasuks tuleb varasem sarnasel ametikohal töötamise kogemus. Töö eeldab interdistsiplinaarseid oskusi ja baasteadmisi automaatikast, mehaanikast, elektroonikast, hüdraulikast ja elektrist.

Rätsepad töötavad ateljees või mudeliõmblejana masstootmises. Nad võtavad osa nii toote ja tootmisprotsesside arendusest kui ka käitamisest. Rätsepad valmistavad keerukaid rõivakonstruktsioone (näiteks kerg-, üle-, pidulikke rõivaid), mõistavad rõivaste valmimise protsessi tervikuna ning valdavad õmblemise eri etappidel vajaminevaid tehnikaid, sh toote prooviks ettevalmistamist, õmblemist ja proovijärgset paranduste tegemist.

Ateljeerätsepa töö algab kliendiga kohtumisest – ta võtab kliendilt mõõdud ning koos valitakse materjal ja tegumood. Seejärel konstrueerib rätsep lõiked, lõikab rõivaeseme detailid välja ning traageldab ja/või õmbleb need kokku. Rätsepa tööülesanded on sageli sarnased disaineriga.

Rõivatööstuses õmblevad rätsepad tavaliselt tootenäidiseid või väikestes kogustes tooteprototüüpe. Rätsep õmbleb tootenäidiseid, arvestades konstruktorilt või tehniliselt disainerilt ja tehnoloogilt saadud instruktsioone ja tehnoloogilisi kirjeldusi. Ta annab saadud juhistele esmase tagasiside näidistoote tootmissobilikkuse kohta.

Rätsepad saavad tööd ka teenindussektoris, kus neil on muu hulgas ettevõtjana võimalik avada rätsepatöökoda või pakkuda rätsep-stilisti teenust. Rätsepa ettevalmistus on kasulik mitmel teiselgi RTN-i põhikutsealal (näiteks konstruktorid, tehnoloogid, disainerid).

Õmblejad valmistavad eri liiki rõivaid, kodutekstiili ja muid tooteid (nt jalanõusid). Nende ülesanne on detailid omavahel ühendada, kasutades selleks õmbluseks jm ühendliikideks tarvilikke masinaid ja seadmeid. Õmblejad töötavad enamasti tekstiili- ja rõivatööstustes ning ateljeedes. Nad peavad tundma tootmist, õmblusmasinaid ja -seadmeid, materjale ning oskama neid säästlikult ja õigete töövahendite ja -võtetega kasutada. Moeateljees töötades on õmbleja ülesanded mitmekesisemad. Põhiülesanded on traageldada ja õmmelda kokku detaile, lõigata välja väikeseid lisadetaile ja ühendada need põhidetailidega ning teha lihtsamad pressimis- ja parandustöid.

Paljud õmblejad on saanud ettevalmistuse töökohal, aga ka kutseõppes (õmblejaks saab õppida alates kuuest kuust) või täienduskoolitustel. Sõltuvalt tehtavate operatsioonide hulgast ja keerukusest võib õpe töökohal kesta kuni 12 kuud (väljaõppe pikkust mõjutab õmblusoperatsioonide kiiruse arendamine). Nii saab oskustöötajaid ette valmistada, lähtudes ettevõtte spetsiifilistest vajadustest.

Juhul kui õmbleja on hea ruumilise tajuga ja omandanud spetsiifilised õmblusoskused, võib ta leida tööd ka lekaalide paigutaja või juurdelõikajana. Jalatseidki valmistavad ettevõtted kutsuvad jalatsite koostajaid sageli õmblejateks või jalatsi juurdelõikajateks. Kuigi jalatsitööstuse õmblejale tuleb eelnev õmblejaõpe kasuks, toimub õpe peamiselt töökohal.

RTN-i operaatorid võib klassifitseerida kahte rühma: tööstusseadmete ja -masinate seadistajad (vastavalt ettevõtte ja seadme spetsiifikale võib seda rolli täita ka tehnik) ning nende masinate operaatorid. Masinaoperaatorite ametinäited on veel juurdelõikaja, lõikus-, teppimismasina operaator, ladestaja, rõivatööstuse trükimasina operaator, pressioperaator ja tekstiilipurustusmasina operaator (tekstiilijäätmete liinioperaator). Tootmisprotsessis levinud operaatori ametinimetused on protsessioperaator ja tootmisoperaator.

Tööstusseadmete ja -masinate operaatorite töö eesmärk on jälgida, et toodete valmistamiseks, viimistlemiseks ja pakendamiseks kasutatavad seadmed teeksid kogu tootmisprotsessi ajal ettenähtud tööd. Nad vastutavad tehnoloogilise protsessi järjepidevuse ja toodangu kvaliteedi eest ning kontrollivad defektide esinemist ja vastavust spetsifikatsioonidele. Sõltuvalt ettevõttest seadistab operaator programme uute toodete jaoks või üksnes jälgib pingi tööd ja kontrollib toote kvaliteeti.

Seadistaja töö eesmärk on seadistada seade või masin ühelt tootelt teisele. Samal ajal tuleb jälgida ja tagada, et seadistamise tulemusena valmiks kvaliteedinõuetele vastav toode või detail. Seadistaja spetsialiseerumise valdkonnad on näiteks juurdelõikus (ladestamine), teppimine, (ultraheli)äärestamine, kiu hakkimine, sildistamine, pakkimine, liimimine, trükkimine, tekkide lappamine, kanga pingutamine ning vaibatööstuses ka nõeltöötlus ja tafting.

Ootus operaatorite ja seadistajate hariduslikule ettevalmistusele ja oskustele sõltub ülesannete jaotusest ettevõttes – operaatori tööülesanded võivad sisaldada lihtsamaid seadistustöid, kuid leidub ettevõtteid, kus operaator on programmide koostamise oskusega spetsialist. Lihtsamate masinate ja seadmete operaatoreid koolitatakse ettevõttes kohapeal, kuid eelistatakse töötajaid, kellel on kutseharidus. Hea ettevalmistus operaatorile on tehniline kutseharidus. Operaatori ametikohalt võib täiendus- või tasemeõppe läbinuna liikuda näiteks meistriks/töödejuhatajaks/liinijuhiks ja sealt edasi tootmis-, kvaliteedi- või osakonnajuhiks.

Muude tootmistöötajatena käsitletakse näiteks järgmisi ameteid: juurdelõikusseadme abitööline, lõigete komplekteerija, jalatsivalmistaja, tekstiiltoodete valmistaja, kvaliteedikontrollija, kvaliteedi inspektor ja kontrolör. Kvaliteedikontrollijad kontrollivad kanga kvaliteeti, kasutades selleks spektromeetrit⁹⁹. Kui toode on valmis, kontrollivad nad toote kvaliteeti (nt etaloni järgi).

Ringmajandusele üleminek võib kaasa tuua uued ametid või lisaülesanded olemasolevatesse rollidesse. Valdkonna uute ametikohtade näidetena mainisid eksperdid uuringu tegemise ajal järgmisi:

• ringlussevõtu juht, kes korraldab korduskasutuse ja ringlusse võetavate materjalide voogusid ja koostööd partneritega;
• ringdisaini ekspert, kes juurutab ettevõttes erinevaid ringdisainimeetodeid, leiab toimivaid lahendusi tootearenduses ning täpsustab materjalide koostise- ja värvikategooriad turunõudluse alusel, et ringlussevõtt oleks majanduslikult ja tehniliselt toimiv;
• materjalitehnoloog/-disainer, kes arendab biopõhiseid tekstiile ja ringlussevõetavaid materjale.

Tuleviku tööjõu- ja oskuste vajaduse prognoosimisel on sisendina kasutatud varasemaid valdkonnaga seotud uuringuid, valdkonna arengut mõjutavaid riiklikke ja Euroopa-siseseid arengudokumente ja õigusakte, trendiülevaateid, ekspertide hinnanguid jt asjakohaseid dokumente (vt ptk 2.4). Materjalide valikul lähtuti valdkonnaga seotusest ja tulevikuarengute seostamisest tööjõu- ja oskuste vajadusega. Uuringumeeskonna koondatud trende täpsustati ja täiendati ekspertide kaasabil.

RTN on laia haardega majandusharu. Lisaks rõivatööstusele kasutatakse tekstiilmaterjale auto-, mööbli- ja toiduainetööstuses, lennunduses, sõjanduses, ehituses jm (Mägi, 2024). RTN-i arengut suunavad peamiselt keskkonnasäästlikkus, ringmajandus, tehnoloogia areng ja geopoliitiline olukord. Tekstiilitööstuse trendiraporti (Adarsh, 2025) järgi kujundavad lähiaastate suundumusi jätkusuutlikud, funktsionaalsed ning nutikad ja tehnilised tekstiilid, tekstiilide ringlussevõtu laienemine, personaliseerimine, tehisintellekti (TI) ja andmeanalüütika kasutamine, tootmise automatiseerimine ning tarneahela läbipaistvuse tagamine. Eesti RTN-is mõjutavad tuleviku tööjõu- ja oskuste vajadust eelkõige majanduskeskkond (sh tootmiskulud), rahvusvaheline konkurents, keskkonnanõuded ja tehnoloogilised muutused. RTN-is on tootmismahud vähenenud ning palga- ja maksukulude kasv pidurdavad investeeringuid. Kõrged energiakulud, sisendhindade tõus ning geopoliitiline ebastabiilsus on vähendanud tellimusi ja piiravad tootmisvõimekust. Müük on suuresti kahanenud ning mitmed ettevõtted on oma tegevuse lõpetanud.

Edasine konkurentsivõime sõltub lisandväärtuse loomisest. Paremas positsioonis on niši- ja teadmusmahukaid tooteid arendavad ettevõtted ning need, kellel on pikaajalised rahvusvahelised lepingud ja tugev tootearendus. Edu saavutavad ettevõtted, kes pakuvad jätkusuutlikke ja uuenduslikke lahendusi, suudavad kombineerida kvaliteetset tootmist, tootearendust ja tõhusat juhtimist, kohandudes samal ajal muutuvate turutingimustega (Tööstusuudised, 2023).

Tekstiilivaldkonna ökosüsteemi väärtusahel on tänapäeval üks globaliseeritumaid (Euroopa Komisjon, 2021) ja rahvusvaheline konkurents väga tugev. Maailma suurimad tekstiili ja rõivaste eksportijad on Hiina ja EL, rõivaekspordis järgnevad Bangladesh ja Vietnam ning tekstiiliekspordis India, Türgi, USA ja Vietnam (WTO, 2025). Üle 70% EL-i turul tarbitavatest moetoodetest on imporditud. Peamised EL- i tekstiili- ja rõivatootjad on koondunud Saksamaale, Hispaaniasse, Prantsusmaale, Itaaliasse ja Portugali (Euroopa Komisjon, 2021).

Geopoliitiliste riskidega seoses, kus tarneahelad on haavatavad ja keskkonnanõuded karmistuvad, võib kasvada lokaalne tootmine, seda tuuakse sihtturule lähemale (EL-i, sh Eestisse), eelistatakse väikeseeriaid ning väärtustatakse kohalikku päritolu tooteid, käsitööd ja kultuuripärandit. See avab Eestis võimalusi väiksematele tootmisüksustele, eriti kõrgema lisandväärtusega niššides, nagu meditsiini- ja kaitserõivad, muud funktsionaalsed rõivad ning madala keskkonnajalajäljega tooted. Ekspertide hinnangul suureneb hinnakonkurents madalama hinnaga masstootmise ja kõrgema hinnaga vastutustundliku tootmise vahel, mis sunnib ka ettevõtteid oma turupositsiooni selgemalt määratlema.

Eestis sõltub RTN tugevalt rahvusvahelistest tellimustest ja ekspordist. Kohalik tootmine on sageli osa laiemast tarneahelast ja märkimisväärne osa toodangust valmistatakse välisriikide klientide tellimusel. Viimastel aastatel on sihtturud nõrgenenud, mistõttu on mitmed ettevõtted Eestis tegevuse lõpetanud või olnud sunnitud seda ümber korraldama, kohandades nii tootmismahte kui ka -struktuuri. Osa ettevõtteid on suutnud kriisidele paremini vastu pidada, eelkõige need, kes on liikunud kõrgema lisandväärtusega toodete ja tootearenduse suunas, aga ka rahvusvaheliste kontsernide üksused, kellel on Eestis selge roll ja kindlad lepingulised tellimused. Eestis tootmise eelised on geograafiline lähedus Põhjamaadele, paindlikkus ja kiire tarne. Eesti ettevõtted võtavad aga omakorda õmblusteenust allhankena näiteks Lätist, Leedust ja Poolast, kus on madalamad tootmiskulud ja suurem õmblusvõimekus.

Maailma Majandusfoorumi tulevikutööde aruandes tuuakse välja, et pingelisemaks muutunud geopoliitiline olukord toob kaasa suurema killustatuse, kaubandus- ja investeerimispiirangud, karmimad konkurentsireeglid ja järelevalve turuosaliste üle (World Economic Forum, 2025). Tootmiskeskkond Euroopas muutub järjest nõudlikumaks, ettevõtetelt oodatakse rahvusvahelisi sertifikaate, mis tõendavad toote ohutust, tootmise keskkonnasäästlikkust, sotsiaalset vastutust jms, eriti välisturgudel toimetamiseks. Põhjamaadest tulevate tellimuste puhul nõutakse sageli keskkonnasertifikaatide olemasolu, mille taotlemine on pikaajaline ja kulukas protsess. Väiksematele ettevõtetele võib sertifikaatide soetamise kõrge hind saada aga takistuseks, et oma tooteid ekspordiks pakkuda. Lisaks kehtestavad Euroopa-sisesed regulatsioonid, näiteks ökodisaini raamistik tekstiilidele ja digitaalne tootepass, nõuded toodete vastupidavusele, parandatavusele, ümbertöödeldavusele ja andmete läbipaistvusele.

Geopoliitiliste pingete taustal on rohkem tähelepanu ka innovatiivsete ja funktsionaalsete eriotstarbeliste tekstiilide tootmisel, näiteks militaarseadmete kandmiseks ja katmiseks mõeldud toodetel. Tooted võivad sisaldada elektromagnetkiirguse ja soojusjälje juhtimise lahendusi. Vormirõivaste järele on vajadus alati olemas (nt töörõivad tervishoius, kaitsetööstuses, politseis ja päästes, matka- ja militaartelgid, spetsiaalvarustus armeele, PVC-tooted) – nende puhul puudub sesoonsus, nagu moetööstuses.

Eesti kaitseinvesteeringute tegevuskava 2025–2029 järgi on ühed olulisemad hanked militaarrõivaste tootmine ja arendamine, sh eri julgeolekuasutuste eriüksustele mõeldud kõrgjõudlusega rõivad ja spetsiifiline varustus; seal lähtutakse lõpptarbija vajadustest (Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, 2025) . Militaarvaldkonna turg on tugev ja nõudlus nende rõivaste järele suur, näiteks on kasvanud nõudlus uuendusliku soojusjälje vähendamisega tekstiilide järele (Kald, 2025). Nahatööstuse ettevõtted Eestis on keskendunud näiteks töö- ja kaitsejalatsite tootmisele (Jõgi, 2025).

Tootmises edu saavutamisel on määravad paindlikkus ja kohanemine muutuvate turutingimustega. Tuleb hinnata tarneahelaid ning vajaduse korral laiendada toodete sortimenti, tõsta lisandväärtust ja pakkuda niši- või teadmusmahukaid tooteid. Seejuures on Eesti avaliku sektori (nt politsei- ja piirivalveameti, kaitseväe, päästeameti) riigihangete puhul kitsaskoht odavaima pakkumise eelistamine, mis ei taga alati parimat lahendust ega kvaliteeti. Hankemenetluses on sageli määravaks madalaim hind ja kiireim tarne, mistõttu eelistatakse odavaid, sageli väljaspool Eestit toodetud lahendusi, mis piirab aga kestlikel ja lisandväärtusega toodetel turule pääseda. Muutused peavad algama hanke ettevalmistusest, et kestlikud lahendused jõuaksid hangetesse ja ringmajandust takistavad valikud oleksid ennetatud juba dokumentide koostamise etapis. Riik saab olla targa tellijana eeskujuks, kui näitab tõhusamate hangete korraldamise praktikat, kehtestades riigihankes reeglid, mis toetavad säästlikku majandamist. Juhend „Kvalitatiivsed hindamise kriteeriumid. Juhend hankijale“ (Fels et al., 2024) suunab riigihangete korraldajaid arvestama nii senisest enam kvaliteedile tuginevaid väärtusi (mitte lähtuma üksnes maksumusest), kasutama öko- ja õiglase kaubanduse märgisega ning taaskasutatavast toorainest valmistatud tooteid.

Maailma Majandusfoorumi tulevikutööde aruande (World Economic Forum, 2025) järgi toob kõige enam muutusi digitaliseerimine ja tehnoloogia areng; kusjuures 60% tööandjatest eeldab, et see muudab nende äritegevust 2030. aastaks. McKinsey Instituut (McKinsey Global Institute, 2025) toob üle maailma tööstust mõjutavate peamiste trendidena välja liikumise automatiseerituma, andmepõhisema ja kestlikuma tootmise suunas, mis tõstab tõhusust ning muudab tarneahelaid ja töökorraldust. Automatiseeritud tehased (ööpäev läbi iseoptimeeruvad¹⁰¹⁰), kiire analüüs (uued materjalid, reaalajas otsustamine, ennetav hooldus), personaliseerimine ja ringtootmine muudavad tootmise paindlikumaks ja vähendavad keskkonnajalajälge (Morrison, 2025).

RTN-is esineb automatiseerimist rohkem tekstiili- ja vähem rõivatööstuses. Tavapäraselt on automatiseeritud juurdelõikesüsteemid (vähendades kangajäätmeid) ning laohalduses komplekteerimine ja sorteerimine. Tulevikus asendatakse suurem osa lihtsamaid manuaalseid tööetappe (nt pakkimine) pool- või täisautomaatikaga, kuid teatud tekstiili töötlemise ja õmblemise protsesse on tootmise spetsiifikast tingituna raske automatiseerida. Tekstiilid on pehmed, venivad ja deformeeruvad (nihkuvad, kortsuvad), mistõttu on nende haaramine, positsioneerimine ja õmblusjoone täpne juhtimine robotite ja automaatseadmete jaoks tehniliselt oluliselt keerukam kui jäikade detailidega tootmises (Suh, 2024). Õmblemine jääb ka lähitulevikus tööjõumahukaks protsessiks, mida ei saa täielikult automatiseerida. Samuti seab liikumine keerukate nišilahenduste suunas piirangud täisautomaatika kasutusele. Seetõttu on kasutusele võetud poolautomaatsed liinid, võimaldades tõhusamalt täita väikese mahuga ja erilahenduste tellimusi. Tööstus 5.0 rõhutab masinate ja inimeste koostööd, kus tehnoloogia toetab inimest, mitte ei asenda teda täielikult. Automatiseerimine, digitaliseerimine ja robootika võivad mõnes osas vähendada RTN-i inimtööjõuvajadust, kuid suurendavad samas nõudlust kõrgema tehnilise oskustasemega töötajate järele ning kasvatavad vajadust osata seadistada ja hooldada masinaid.

Tootmises kasutatakse järjest enam digitaalseid lahendusi, eelkõige tootearenduses, tootmise planeerimisel, tarneahela juhtimises, turundustegevustes ja laohalduses. Uute digilahenduste kasutamine võimaldab masstootmises senisest enam personaliseerimist, sidudes disaini, tootmise ja turunduse. Digitrüki tehnoloogiate laiem kasutuselevõtt avardab tootmis- ja disainivõimalusi, võimaldades kiiret ja paindlikku tootmist väikeste partiidena ning toetades keskkonnasäästlikumaid lahendusi (Global Textile Times, 2025). Digitehnoloogia abil saab toote prototüüpi enne seeriatootmist hinnata ning muuta tarneahela läbipaistvamaks, jälgides toote teekonda alates tooraine hankimisest kuni lõpptarbijani jõudmiseni (Polygiene.com, 2025). Digitaalsed lahendused avardavad oluliselt tootmisprotsesse ja disainilahendusi, võimaldades personaalseid tooteid toota keskkonnasõbralikult, kiiresti, paindlikult ja väikeste partiide kaupa (Global Textile Times, 2025). Digitehnoloogiate kasutuselevõtt nõuab aga uusi teadmisi, mõjutab tööprofiile ja koolitusvajadust. Tänapäevased õmblusmasinadki töötavad digiprogrammide toel, mis suurendab nõudlust nii baasdigioskuste kui ka tehniliste oskuste järele.

Tootearenduses pööratakse rohkem tähelepanu täiustatud tekstiilmaterjalide väljatöötamisele, mis on keskkonnasõbralikumad ja millel on lisafunktsioonid. Kasvab nutikangaste ehk tehnoloogilisi lahendusi sisaldavate kangaste kasutamine. Kangastesse lõimitud sensorid ja digitaalsed lahendused võimaldavad mõõta kehatemperatuuri või jälgida liikumist. Funktsionaalsed tekstiilmaterjalid suurendavad rõivaste praktilisust ja kandmismugavust. Nanotehnoloogia võimaldab arendada uusi materjale, mis on kergemad, vastupidavamad ja paremate omadustega (Global Textile Times, 2025). Nutikangaste tehnoloogilisi lahendusi kasutatakse praegu tervishoiu- ja spordirõivastes, mis võimaldavad jälgida tervisenäitajaid ja parandada sooritusvõimet (Gherzi Organisation, 2025). Tervise jälgimiseks mõeldud toodete järele nõudlus tulevikus tõenäoliselt kasvab, sest täiustatud materjalid võimaldavad biosignaalide pikaajalist, mugavat ja kaasaskantavat seiret (Chen et al., 2023).

Kiibistatud tekstiilid aitavad jälgida digitaalselt hooldusteekonda, mis võimaldab täpsemalt juhtida tarnet ja hooldust ning vähendab ületellimusi. Selline korraldus toetab kestlikkust, vähendab kliimamõju ja optimeerib varude kasutust. Tallinna Regionaalhaigla kogemusel annab haiglatekstiilide digitaalne ringluse jälgimine ressursside kokkuhoiu ning muudab teenuse andmepõhiseks ja läbipaistvaks (Lindström OÜ, 2025).

Tootmises kogutakse üha rohkem andmeid masinate töö, tarneahela tõhususe, klientide tagasiside, materjalide kasutuse jms kohta, et tootmist optimeerida ja nõudlust prognoosida. Samuti kasutatakse TI abi, et tõhustada tootmise planeerimist ja korraldust (nt ERP-süsteemides¹¹¹¹), optimeerida kangakasutust, vähendada jäätmeid ja luua nõudluspõhist personaliseeritud tootmist. TI kasutus ulatub kogu väärtusahelasse, alates disainimisest kuni turunduse ja müügini. Tootearenduses kasutatakse TI-d näiteks selleks, et luua nutikaid tekstiile ja keerukaid struktuure (D’Auria ja Balchandani, 2025). McKinsey (Chui et al., 2023) generatiivse TI mõju ja väärtuspotentsiaali analüüs näitab, et ligi 75% potentsiaalist koondub nelja ärifunktsiooni – klienditeeninduse, tarkvaraarenduse, turunduse ja müügi (sh hinnakujunduse) ning teadus- ja arendustegevuse (nt ideede, simulatsioonide, prototüüpimise) – ümber. Eesti ettevõtetes on generatiivsete TI lahenduste kasutus seni liikunud eelkõige turundus- ja müügitegevustesse. OSKA AI uuringust aga selgub, et TI- põhiseid lahendusi (nt hooldusvajaduse ennustamist, toodete klassifitseerimist või defektide tuvastamist, autonoomseid laoroboteid) kasutatakse tootmises üsna vähe (Eestis 3,5% ja liiderriikides 4,9%). RTN-is kasutatakse TI-d veel oluliselt vähem kui ettevõtetes keskmiselt (Leemet ja Mets, 2025). Selle kasutamise ja igapäevaellu lõimimisega kaasnevad omad katsumused, nagu andmekvaliteedi probleemid (valed andmed, vigane sisend), kõrged investeerimiskulud ning lisaks võib see kaasa tuua inimliku aspekti kadumise tööstusest (TIWC, 2025). Sageli on lisatakistuseks kasutuses olevate digilahenduste ja -süsteemide erinevus ning omavaheline ühildamatus.

Tulevikutootmine liigub kestlikkuse ja ringmajanduse suunas. Keskkonnasäästlikkuse nõuded, kasvav keskkonnateadlikkus ja ringmajandus kujundavad lähitulevikus RTN-i arengut. Teadlikkus jätkusuutlikkusest kasvab – oluline on, millised on tootmistingimused ja tootmise mõju keskkonnale, kas on järgitud õiglase kaubanduse põhimõtteid ja kas tegemist on vastutustundliku ettevõttega. RTN- i mõjutavad tugevalt Euroopa rohepöörde regulatsioonid: ökodisaini määrus ja digitaalne tootepass, laiendatud tootjavastutus ning ringmajanduse eesmärkidest tulenevad piirangud.

RTN on üks suuremaid üleilmse veereostuse põhjustajaid, peamiselt sünteetiliste värvainete ja ohtlike kemikaalide heitmete tõttu veekogudesse. 2025. aastal toodeti kogu maailmas 140 mln tonni tekstiilkiudu, millest sünteetilist kiudu 69% (enamik polüester, polüamiid/nailon, muu sünteetika), tehistsellulooskiudu ligi 9% (puidumassist tehtud viskoos, lüotsell, modaal) ja looduslikku kiudu 24% (puuvill, vill, siid, muud loomsed materjalid). Kümne aastaga on tekstiilkiu tootmine kasvanud 30%, seejuures on kasvanud sünteetilise kiu maht, looduslikku kiudu kasutatakse varasemaga võrreldes umbes sama palju. 2025. aastal toodeti maailmas inimese kohta keskmiselt 17 kg tekstiilkiude.¹²¹²

RTN-is pööratakse juba praegu suurt tähelepanu keskkonnasõbralikele materjalidele, nutikatele tekstiilidele ja kestlikule tootmisele (Global Textile Times, 2025). Näiteks kasutatakse senisest rohkem taimse päritoluga tekstiile, uusi värvimistehnoloogiaid, ringlussevõttu (upcycling) ja ümbertöötlust (recycling) (Polygiene.com, 2025). Kestlikkuse fookusest tulenevalt nihkub materjaliarendus rohkem biopõhistele ja kohalikele kiududele (villale, linale, kanepile) ning uutele biomaterjalidele (nt tselluloosi, bambuse ja vetikapõhistele kiududele), mida saab kergemini ringlusse võtta. Materjalide innovatsioon, nagu biomaterjalide, tehniliste tekstiilide ja nutikangaste kasutamine, puudutab ka Eesti tekstiilitööstust. Ühest küljest tuleneb see regulatsioonidest, teisalt tarbijate ootustest, kes eelistavad järjest enam vastutustundlikult toodetud tekstiil- ja rõivatooteid.

Suur koorem keskkonnale on ületarbimine ja kiirmood. McKinsey Instituudi aruande järgi tekib Euroopas igal aastal üle 15 kg tekstiilijäätmeid inimese kohta, millest 85% pärineb tarbijate ära visatud rõivastest ja kodutekstiilist. Praegu suudetakse sellest taaskasutada alla 1%. Samas tuuakse välja, et kui investeerida kogumisse, sorteerimisse ja uutesse tehnoloogiatesse, on 2030. aastaks võimalik taaskasutada 18–26% tekstiilijäätmetest ning luua kasumlik ringmajanduse süsteem, mis looks töökohti ja vähendaks CO₂-heidet (McKinsey Global Institute, 2022a; 2022b), . Rahvusvahelised allikad kirjeldavad samuti globaalse tekstiiliringluse madalat taset (Materials Market Report, 2024). Tekstiili ringlussevõtu keskkonnamõjusid EL-is aastaks 2035 käsitlenud uuringus analüüsiti, kui tõenäoliselt vähendab tekstiilide ringlussevõtt kliima- ja veenappuse mõju. Tulemused näitasid, et tekstiili ringlussevõtu tõstmisel 10%-ni väheneks kliimamõju EL-is ligi 0,5% ja veenappuse mõju veidi üle 3%, võrreldes ELi praeguse tekstiilitarbimise hinnangulise mõjuga. (Sandin et al., 2025)

Kasutatud tekstiiltoodete ja rõivaste ringlussevõtmine eeldab investeeringuid kogumis- ja sorteerimissüsteemidesse, mille järel saab otsustada, kas suunata tooted korduskasutusse, ümbertöötlemisse või taaskasutusse (Plamus et al., 2021). Eriti keerulises olukorras on väikesed tootjad, kelle jäätmete kogused on väikesed, kuid kellelt oodatakse samasugust vastutust kui suurtootjatelt. Seetõttu ei pruugi väiksemad tootjad, kes ei suuda sertifikaate hankida, konkurentsis püsida. Eestis puudub praegu tekstiiljäätmete ringlusse võtmise võimekus. Tekstiili ringlussevõtu tehnoloogiate analüüsi (Moora et al., 2024) kohaselt jõuavad Eestis isegi liigiti kogutud tekstiiljäätmed praegu prügilasse või põletamisse. Uuringu järgi on üks lahendus selleks, et tekstiili ringlussevõttu parandada, tootjavastutussüsteem, kus tekstiiltoodete tootjad, importijad ja turustajad rahastaksid kasutatud toodete kogumist, korduskasutust ja ringlussevõttu. Selle eeldus on, et luuakse rõiva- ja tekstiilijäätmete sortimisvõimekus (Moora et al., 2024). Toodete ringkasutusse võtmiseks peavad need olema kestlikumad, et pikeneks eluiga, ning neid peab saama taaskasutada, parandada ja ümber töödelda.

Eesti ettevõtted peavad tegema ettevalmistusi, et oma tekstiiljäätmeid ise kokku koguda, aga ka neid väärindada. Tekstiilijäätmete puhul on vaja eraldi vaadelda juurdelõikusest jäävaid jääke (tootmisjäätmeid) ja tooteid, millele rakendub tootjavastutus. Toodete puhul, mis on suunatud ekspordile, on mõistlik ühineda EL-i tootjavastutuse võrgustikuga, mida alles luuakse. Ekspertide hinnangul võiks Eesti üks arenguvõimalus olla, kui kujunetaks korduskasutuseks ettevalmistamise ja väärindamise piirkonnaks (nt tekstiili pesemisel, hooldamisel, ümbertöötlemisel), mis toetab uusi ringseid ärimudeleid ja konkurentsivõimet. Biopõhiste materjalide (villa, lina, kanepi jm) väärindamine võiks olla Eesti tulevik, kasutades rohkem bio- ja kohalikku materjali, mis muidu oleksid jäätmed (nt must vill, nahad), et luua uusi materjale ja tooteid (nt heinast kangast) (Kers, J. et al., 2020). Eestisse planeeritakse rajada tekstiiljäätmete kogumise, sorteerimise ja purustamise keskus, mille sorteerimisprotsessis suunatakse väärtuslikumad materjalid taaskasutusse ning madalama kvaliteedi ja suure sünteetiliste kiudude sisaldusega osa tootmisse, kus tekstiilikiudu kasutatakse näiteks ehituspaneelide tootmisel (Kinnisvarauudised, 2025), (Err.ee, 2025).

Ekspertide hinnangul on tekstiili ringlussevõtu süsteemi arendus hoogustumas, sh tekstiili sorteerimine, kiudude ümbertöötlemine, korduskasutus, rendi-, tagasivõtu-, parandus- ja ümberdisainiteenused, tööriiete ja haiglatekstiili korduvkasutus. Mitmed EL-i regulatsioonid on loodud selleks, et muuta rõiva- ja tekstiilitootmine jätkusuutlikuks. Ringse majandusmudeli poole liikumine RTN-i valdkonnas nõuab süsteemseid muutusi, innovatiivseid tootmismeetodeid, uute ärimudelite kasutuselevõttu, rohkem jätkusuutlikku lähenemist ning toetavaid meetmeid kõigis väärtusahela etappides. Ettevõtete konkurentsivõime sõltub järjest enam suutlikkusest arendada materjalide taaskasutust toetavaid ja ümbertöödeldavaid lahendusi.

RTN-i valdkonna töötajate oskuste ja teadmiste arendamist suunavad mitmed EL-i regulatsioonid ja arengustrateegiad. Lähiaastatel lisandub mitmeid uusi õigusakte, mida tuleb valdkonnas töötamisel järgida. Järgnevalt on välja toodud RTN-i valdkonda mõjutavad olulisemad strateegiad ja regulatsioonid:

1. Euroopa Tööstusstrateegia (Euroopa Komisjon, 2020) eesmärk on muuta tööstusharud maailmas konkurentsivõimelisemaks, toetada tööstuse rohepööret ning edendada kestlikumat, vastupidavamat ja digiteeritumat majandust. ELi tööstusel on keskne roll rohe- ja digiüleminekus, mis peaks kaasa aitama uute tehnoloogiate, toodete, teenuste, turgude ja ärimudelite arendamisele, kujundades ümber töökohti, milleks on vaja uusi oskusi. Sealhulgas rõhutatakse vajadust muudatusteks tekstiilisektoris. EL on tunnustanud RTN-i valdkonda strateegilise ökosüsteemina, mis on osa uuest EL-i tööstusstrateegiast. (Euroopa Komisjon, 2024)
2. Euroopa Liidu tekstiilistrateegia 2030 (Euroopa Komisjon, 2024) eesmärk on vähendada kiirmoodi, edendada pikaealisi ja taaskasutatavaid tekstiile ning soodustada jätkusuutlikke ärimudeleid (nt rendi-, parandusteenuseid).
3. Ökodisaini määrus (Euroopa Komisjon, 2024) kehtestab 2030 kliimaeesmärkide saavutamiseks nõuded toote parandatavusele, kestlikkusele, ringlussevõetavusele ja materjalikoostise läbipaistvusele. Esmalt kehtib määrus teatud keskkonnakahjulikele toodetele (sh tekstiilidele, värvidele ja kemikaalidele). Edaspidi peab tekstiiltoodete disaini ja tootearenduse etapis arvestama juba parandamise, taaskasutuse ja ümbertöötlemise võimaldamisega, et vähendada negatiivset keskkonnamõju. Ökodisaini määruse laiem eesmärk on tagada õiglane konkurents Euroopas.
4. Laiendatud tootjavastutuse (EPR) (Kliimaministeerium, 2025) põhimõtetest lähtudes peavad liikmesriigid kehtestama tekstiilile (Waste Framework Directive (EWFD)) laiendatud tootjavastutuse süsteemid, kus tootjad vastutavad oma toodete kogumise ja ringlussevõtu eest. Laiendatud tootjavastutus rakendub hiljemalt 2028. aastal. Peamine eesmärk on panna tootjad vastutama tekstiiltoodete kogu olelusringi eest, mis hõlmab ka kasutatud tekstiilide nõuetekohast käitlemist. Seejuures peavad tootjad edaspidi rahastama tootjavastutuse hulka kuuluvate tekstiiltoodete kogumist, korduskasutust, ümbertöötlemist ja kõrvaldamist. Ekspertide hinnangul on loomisel digitaalne tooteinfo platvorm, kuhu tootjad saavad hakata oma tooteinfot salvestama.
5. Digitaalse tootepassi (DPP) (Kliimaministeerium, 2025) kohaselt peab iga tekstiiltoode sisaldama tulevikus digitaalselt kättesaadavat teavet kogu tarneahela, sh materjalide koostise, parandamise, taaskasutusvõimaluste ja keskkonnamõjude kohta. See suurendab tootjavastutust ja mõjutab otseselt tootedisaini, materjalivalikuid ja tootmisprotsesse. Laiendatud tootjavastutus rakendub tekstiiltoodetele alates 2028. aastast.
6. EL-i ringmajanduse tegevuskava (Euroopa Komisjon, 2020) eesmärk on muu hulgas võtta tekstiilid ringlusse, säilitada toodete ja materjalide väärtust võimalikult kaua ning kasutada neid uue väärtuse loomiseks, kuni toode jõuab oma olelusringi lõppu. Soovitakse soodustada materjalide ringlussevõttu ja jäätmetekke vähendamist. Ringmajandust puudutavad ettepanekud hõlmavad muu seas ökodisaini määruse kohaldamisala laiendamist, tarbijate mõjuvõimu suurendamist rohepöördes ja säästvate tekstiilide strateegiat.
7. Kemikaalide registreerimise määrus (REACH regulatsioon) (Euroopa Komisjon, 2006) käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist. Määrust rakendatakse nii tööstuslikes protsessides kasutatavate ainete kui ka meie igapäevaelus (nt riietes) kasutatavate ainete puhul.
8. Pakendijäätmeseadus (PPWR) (Euroopa Komisjon, 2025), ¹³¹³ kehtestab nõuded pakendite taaskasutatavusele ja ringlusseminekule disaini tasandil. Eestis reguleerivad jäätmete käitlemist ja pakendite ringlussevõttu jäätmeseadus (Riigi Teataja, 2025) ja pakendiseadus (Riigi Teataja, 2025), mille kohaselt peavad tootjad vastutama oma toodete ja pakendite jäätmekäitluse eest kogu nende elutsükli vältel. Ringmajanduse eesmärkide ja jäätmeseaduse alusel peavad Eesti kohalikud omavalitsused korraldama alates 2025. aasta 1. jaanuarist tekstiilijäätmete liigiti kogumist (Kliimaministeerium).
9. Euroopa Liidu süsiniku piirimaksu mehhanismi (CBAM) (Keskkonnaamet), ¹⁴¹⁴ eesmärk on vähendada teatud kaupade tootmisjälge ning suunata tootjaid heitkoguseid vähendama.

McKinsey Instituudi moetööstuse ülevaates tõdetakse, et moetööstust ootab ees keeruline ja ebakindel aeg, mida mõjutavad majanduslangus, tarbijate hinnatundlikkuse kasv ja muutused rahvusvahelises kaubanduses. Kasvu saavutamiseks peavad ettevõtted kohandama strateegiaid ja pakkuma tarbijale selget väärtust nii toodetes kui ka ostukogemuses. (McKinsey Global Institute, 2024) Madala omahinnaga tootmiselt liigutakse keskkonna- ja sotsiaalse vastutusega tootmise ja kõrgema kvaliteedi poole. See tähendab vajadust investeerida ringmajanduslikesse lahendustesse, muuta tootmisprotsesse läbipaistvamaks, pakkuda klientidele vastupidavaid ja unikaalseid tooteid ning luua töötajatele motiveeriv töökeskkond.

Masstootmise ja universaalsete lahenduste kõrvale lisandub üha enam lahendusi, näiteks väikeseeriate, nõudluspõhine ja personaliseeritud tootmine (Gherzi Organisation, 2025). Digitaalsed lahendused võimaldavad tulevikus ka masstootmises senisest enam personaliseerida (valida disain ja mõõdud 3D-kehaskanneri abil), mille abil saab toota sobivas suuruses rõivaid. Katsumus on muuta masspersonaliseerimine kulutõhusaks (Alvela, 2023). Samas on lõpptarbija keerulistes majandusoludes hinnatundlik ja eelistab soetada odavaid tooteid välismaa veebipoodidest. Kolmandatest riikidest pärit madala kvaliteedi ja lühikese elueaga tootel on aga suur jalajälg ja taaskasutus peaaegu olematu (Martis, 2025).

Tarbijate teadlikkus tekstiiltoodete kvaliteedist, nende elukaare lõpuväärtusest ning oma rollist ringmajanduses on madal. Teadlikkust toodete kasutamisest tuleks tõsta, et väärtustataks enam kvaliteetseid, ümbertöödeldavast kiust jätkusuutlikke tooteid. Riiklikud organisatsioonid ja ettevõtted peaksid looma ühtse infokeskkonna ja selged juhised, mis suunaksid tarbijaid eelistama kvaliteetseid tooteid, et vähendada tekstiiljäätmete teket. Parandusteenuste kasv on kindlasti tulevikutrend. Samas on laienenud tekstiiltoodete järelturg erinevatel veebiplatvormidel, mis annab võimaluse kiirelt ja mugavalt tooted ringlusesse anda.

RTN-i kriitiline kitsaskoht on vananev tööjõud ning noorte valdkonda kaasamine ja neile vajalike oskuste tagamine (EURATEX, 2024a). Tekstiili- ja rõivatööstuses on EL-s üle 50-aastaste töötajate osakaal järjest suurenenud: kui 2012. aastal oli neid ligi 28%, siis 2022. aastal juba peaaegu 42% (EURATEX, 2024b). Eesti elanikkonnas suureneb vanemaealiste ning tööjõus väheneb nooremate ja keskealiste osakaal. Valdkonnas on palju pensionieelses eas töötajaid, mistõttu on lähiaastatel oodata põlvkonnavahetust ja sellest tulenevalt süveneb tööjõupuudus. Juba eelmises RTN-i uuringus oli välja toodud, et tööjõud vananeb ning pensionile siirdudes kaovad RTN-i valdkonnale olulised kompetentsid, nagu õmblusoskus või kergetööstuse seadmete hooldamise ja parandamise oskus (Ungro ja Leoma, 2018). Vanemaealiste töötajate puhul on takistus tehnoloogiliste muutustega kohanemine, kuid samas on vanemad töötajad lojaalsed ja valmis töötama pikka aega samas ettevõttes. Noored vahetavad töökohta sagedamini, ent lühiajalised tööperioodid raskendavad pikaajalisel oskusteabel koguneda. Ekspertide hinnangul tekitab muret, et pensionile siirdujatega võib kaduda nii ettevõtte tasandilt kui ka Eestist õmblemise kompetents ja oskusteave.

Kogumikus „Töö ja oskused 2035“ (Pärna, 2025) tuuakse välja, et noored eelistavad tähenduslikku, arendavat ja paindlikku tööd. Töötajad peavad üha tähtsamaks ettevõtte tegevuse sotsiaalset ja keskkonnamõju. Eriti nooremad töötajad seavad töökeskkonnale ja -tingimustele kõrgemad ootused, mistõttu kasvab nõudlus tänapäevasema töökeskkonna ja suurema kaasatuse järele. Vastutustundlikult ja nüüdisaegselt tegutsev tööandja suudab töötajaid paremini motiveerida ja hoida, toetades ka nende arengut ja ümberõpet.

Peatükis antakse ülevaade valdkonna ettevõtete üldistest majandusnäitajatest ja tööhõivest, mis on lähiaastate tööjõuvajaduse hindamise üks eeldusi. Analüüsis on tuginetud peamiselt Statistikaameti ja TÖR-i andmetele.

Tekstiilmaterjale kasutavad lisaks rõivatööstusele erinevad sektorid: nt mööbli-, auto- ja kaitsetööstus, ehitus, tervishoid, kinnisvarahaldus, turism, lennundus, põllumajandus ja elektroonika (Euroopa Komisjon, 2024). Eestis toodetakse tooteid, nagu kodutekstiili (nt patju, tekke), vaipasid, kaitse-, töö- ja spordirõivaid, militaartooteid, jalanõusid, filtreid ning tehnilisi ja tööstuslikke tekstiile (nt autotooteid). Enamasti pakuvad ettevõtted allhanke teenust EL-i brändidele ja ettevõtetele nende kaubamärgi all (sh omamärgitooteid; ingl k private label) ning suurem osa toodetust eksporditakse. Üha enam pööratakse tähelepanu lisandväärtuse suurendamisele, tootlikkuse kasvatamisele ning tootmise automatiseerimisele. (Moora et al., 2024)

Tekstiiltoodete masstootmine on Euroopast liikunud odavamate tootmiskuludega eelkõige Aasia riikidesse. Peamised importijad Euroopasse olid 2023. aastal Hiina ja Bangladesh (World Bank, 2023). Erinevalt mitmetest teistest Euroopa riikidest on Eestis säilinud tootmine RTN-i valdkonnas, erinevad tekstiiliala spetsialistid ja oskusteave. Uuringus osalenud eksperdid tõid välja, et Eesti RTN-i valdkonna tugevuseks võib pidada häid teadmisi tekstiilitehnoloogiast, toodete kõrget kvaliteeti, lühikesi tootmis- ja tarneaegu ning lähedust sihtturgudele võrreldes Aasia riikidega, kes on peamised tekstiili- ja rõivatootjad maailmas. Eesti ettevõtetele on viimastel aastatel katsumuseks olnud inflatsioon, kõrged tööjõu- ja energiahinnad ning koroona mõjud, mistõttu ilmestab sektorit pigem töötajate koondamine ja ettevõtete sulgemine.

RTN-i valdkond on Eestis pika ajalooga tööstusharu ja siin on tegutsenud tuhandete töötajatega ettevõtteid. Väga suuri tekstiilitööstuse ettevõtteid Eestis praeguseks enam ei ole ning valdkonna osatähtsus Eesti majanduses on oluliselt kahanenud. Statistikaameti andmetel oli 2024. aastal RTN-i tegevusaladel 1101 ettevõtet (tekstiilitootmises 367, rõivatootmises 648 ja nahatöötlemises 86), neist 87% olid alla kümne töötajaga mikroettevõtted.

2000. aastate alguses töötas RTN-i tegevusaladel üle 23 000 inimese. Järsemalt langes hõivatute arv 2000. aastate esimese kümnendi lõpu majanduskriisi ajal. Seejärel püsis hõive 2012.–2017. aastal 11 500 hõivatu ringis ning on edaspidi järk-järgult kahanenud (vt joonis 2). Viimase viie aasta jooksul on nahktoodete tootmises hõive kahanenud ligi poole ning tekstiili- ja rõivatootmises veerandi võrra. Viimaste aastate veelgi keerulisem majandusolukord kajastub ka uuemate andmetega kvartalistatistikas. Võrreldes 2025. aasta kolme esimese kvartali keskmist hõivatute arvu 2024. aasta hõivega, on nende arv vähenenud 14%, seejuures nahatöötlemise ja nahktoodete tootmises koguni kolmandiku võrra.

RTN-i müügitulu (2024. aastal ligi 530 mln eurot) moodustab 0,6% kogu Eesti majanduse ja 3,1% töötleva tööstuse müügitulust. Kuigi hõivatuid on tekstiilitootmises vähem kui rõivatootmises, on müügitulu osakaal tekstiilitootmises suurem, moodustades RTN-i müügitulust 58%. Rõivatootmise müügitulu on 36% ja nahktoodete tootmine 6% RTN-i müügitulust. Müügitulu kasv on olnud Eesti keskmisest oluliselt väiksem (viie aasta jooksul RTN-i tegevusaladel 3% ja majanduses keskmiselt 39%), mis viitab valdkonna keerulisele olukorrale. Investeeringute maht on RTN-is kasvanud kümne aasta võrdluses töötleva tööstuse keskmisega tagasihoidlikumalt (vastavalt 28% ja 52%).

Eksport moodustab RTN-i ettevõtete käibest olulise osa, olles viimase viie aasta keskmisena tekstiilitootmises 77%, rõivatootmises 66% ja nahktoodete tootmises 64%. Ekspordi osakaal on aastate jooksul langenud mõne protsendipunkti võrra tekstiili- ja nahktoodete tootmises, rõivatootmises aga samaks jäänud. 2023. aastal olid tekstiili- ja rõivatootmise peamised sihtturud Rootsi, Soome, Läti, Norra ja Leedu (World Bank, 2023).

Tööviljakus hõivatu kohta lisandväärtuse alusel moodustas 2024. aastal Eesti töötleva tööstuse keskmisest tekstiilitootmises 62%, rõivatootmises 45% ja nahktoodete tootmises 51%. Tekstiilitootmises on tööviljakus aastatega pigem kahanenud – võrreldes viie aasta keskmisi (2015– 2019 ja 2020–2024), on see langenud kümne protsendipunkti võrra, teistel RTN-i tegevusaladel vähem. Teisteski Euroopa riikides on tööjõu tootlikkus RTN-i tegevusaladel tööstuse keskmisest madalam. 2022. aastal moodustas rõivatootmine 37% ja nahktoodete tootmine 60% tööstuse keskmisest¹⁵¹⁵ (Eurostat, 2022), mis viitab sektori tööjõumahukusele ja automatiseerimise keerukusele.

Keskmine palk moodustas 2024. aastal tekstiilitootmises 77%, rõivatootmises 60% ning nahatöötlemise ja nahktoodete tootmises 65% Eesti keskmisest¹⁶¹⁶. Palgakasv on viimasel kümnendil olnud sarnane Eesti keskmisega – mõnevõrra suurem tekstiilitootmises ja madalam nahktoodete tootmises. Samas on tööjõukulud Eestis tervikuna kasvanud kiiremini kui EL-is keskmiselt. Eurostati andmete järgi oli Eesti 2022.–2023. aastal euroala riikide seas tööjõukulude kasvu poolest esirinnas (Eurostat, 2024). See on vähendanud Eesti varasemate aastate konkurentsieelist toota soodsamalt. RTN-i valdkonna keskmisest madalam töötasu teeb uue tööjõu värbamise, eriti noorte seas, raskemaks. Valdkonna eesmärk peaks olema jõuda Eesti töötleva tööstuse keskmiste palkade tasemeni. Selleks, et püsida teiste valdkondadega tööjõu pärast konkurentsis, tuleb leida viise töötasusid tõsta, näiteks investeerida tootmisprotsesside arendusse ning toota kõrgema lisandväärtusega tooteid.

Lühiülevaade RTN-i põhikutsealadel põhitöökohaga töötajate sotsiaaldemograafilistest näitajatest põhineb TÖR-i andmetel. Arvestada tuleb, et disainer-tootearendajate, konstruktorite ja rätsepate hõivena on kasutatud hinnangulist hõivet (vt ptk 1.1). Seetõttu võivad nende põhikutsealade sotsiaaldemograafilised näitajad olla erinevad siin peatükis toodutest.

RTN-i põhikutsealade töötajatest moodustavad valdava osa naised (vt joonis 3). Õmblejatest on koguni 99% naised, samas kui tehnikute ja mehaanikute hulgas on naisi kõigest 3%.

RTN-i töötajate vanus on kõrgem Eesti tööjõu keskmisest – seda toodi välja juba eelmises OSKA uuringus (Ungro ja Leoma, 2018). Praeguseks on töötajate seas noori veelgi vähem ja vanemaealisi rohkem. Vanusejaotuse poolest on Eesti keskmisega sarnasemad disainerid ja konstruktorid, tootmiskorraldajad ja tekstiiliseademete operaatorid (vt joonis 4). Ülejäänud RTN-i põhikutsealad on keskmisest märgatavalt vanemaealisemad. Kõikidest RTN-i põhikutsealal töötajatest 9% on 65- aastased või vanemad. Kõige rohkem, koguni 18%, on pensioniealisi tehnikute ja mehaanikute seas. See kinnitab ka intervjuudes väljatoodut, et ettevõtetel on väga keeruline tehnikuid ja mehaanikuid leida ning sageli töötatakse pensionieas selleks, et tööandjale vastu tulla. Tööandjad tõid probleemina välja ka õmblejate kõrge vanuse (keskmine vanus umbes 50 aastat, 55-aastased või vanemad on 43% töötajatest) ja noorte vähese huvi eriala vastu. Vanemaealiste suur osakaal ja vähene noorte arv paistab samuti silma rätsepate hulgas – koguni 86% töötajatest on 45-aastased või vanemad.

Vananev töötajaskond ja probleemid järelkasvuga võivad lähikümnendil saada valdkonnale senisest suuremaks takistuseks ja seda kogu Euroopas. Ka Euroopa Komisjoni oskuste paktis tuuakse välja, et RTN-i valdkonnas on kitsaskoht vananev töötajaskond ja sektori madal atraktiivsus noorte silmis. See omakorda suurendab allesjäänud töötajate ebakindlust ning takistab teadmiste ülekannet ja pensionile siirduvate töötajate asendamist. Kui kõik osapooled (tööandjad, haridusasutused, avalik sektor) ei panusta probleemi lahendamisse, süveneb oskusteabe kadu, mis võib viia ettevõtete sulgemise ja tootmise väljaviimiseni. (Euroopa Komisjon, 2024).

Hõivatute haridusjaotus viitab, millise haridusega töötajad praegu ametikohti täidavad. See ei pruugi aga peegeldada tööandjate ootusi töötajate teadmistele ja oskustele, sest eriti kutsehariduse tasemel kvalifitseeritud tööjõust ei piisa ning tegelikkuses toimub väljaõpe sageli töökohal. Samuti võib haridustaust viidata turutõrgetele ja oskuste lõhele (nt aegunud oskuste puhul töötamine õpitud erialast madalamat kvalifikatsiooni nõudval tööl, ülekoolitamisel erialase töö leidmise raskused vms).

Uuringu andmestiku põhjal on teada töötajate omandatud haridustase, kuid täpsem teave omandatud eriala kohta on vaid neil töötajatel, kes lõpetasid aastatel 2006–2024 tasemeõppe Eestis. RTN-i töötajaskond on keskmisest vanem, koguni 75% on 45-aastased või vanemad, mistõttu on täpsemad haridusandmed kättesaadavad vaid üsna väheste töötajate kohta.

Eesti keskmisega võrreldes on RTN-i põhikutsealadel enam kutse- ja vähem kõrgharidusega töötajaid (vt joonis 5). Kõrgharidusega töötajate osakaal on ootuspäraselt suurem juhtide ja spetsialistide seas. Samas leidub ka tootmistöötajate hulgas kõrgharidusega töötajaid, kuigi see tööks vajalik ei ole. Näiteks on 27% õmblejatest kõrgharidusega ning neist, kelle omandatud eriala on teada, on pooltel rõiva- ja tekstiilialane kõrgharidus (nt rõivaala korralduse, moetööstuse, rõiva- ja tekstiiliala ressursikorralduse, moedisaini õppekavalt).¹⁷¹⁷ Tekstiiliseadmete operaatorite ja muude tootmistöötajate seas seondub kõrgharidus sageli valdkonnaga (nt tekstiili, rõivaste, jalatsite valmistamise ja nahatöötlemise õppekavarühmaga (ÕKR)).

Kutseharidusega õmblejatest, kelle kohta on täpsem haridusteave olemas, on pooled omandanud valdkondliku, peamiselt õmbleja, rätsepa või tekstiilkäsitöö eriala. Viimastel aastatel on koolilõpetajatest õmblejaks tuldud rohkem rätsepa erialalt, mille põhjus võib olla vähene õmblejaõpe. Rätsepatest koguni 47% on kõrgharidusega, peamiselt valdkondliku rakenduskõrgharidusega. Kutseharidusega rätsepatest on 61% õppinud rätsepa ja viiendik mõnel muul valdkondlikul erialal.

Andmetes ei ole võimalik eristada disainereid ja konstruktoreid, kuid selle grupi kõrgharidusega töötajatest on umbes 65% õppinud mõnel valdkondlikul disaini ja 35% muul moetööstuse või tekstiilivaldkonna õppekaval. Kõrgharidusega tehnoloogidest 70% on erialase haridusega. Ka inseneride ja tehnikute omandatud erialad on tugevalt ametiga seotud.

Lisaks valdkondlikele erialadele sobivad juhtidele ja tootmiskorraldajatele tööülesannetest lähtudes näiteks juhtimise ja halduse, ärinduse, majandusarvestuse ja maksunduse ÕKR-ide ning erinevate tehniliste alade õpe. Tööjuhtidel peavad olema head üld- ja juhtimisalased oskused. Seda kinnitab tööjuhtide seas tootmistöötajatest oluliselt madalam üldharidusega töötajate osakaal, mis sarnaneb pigem spetsialistidega. Kutse- või kõrgharidusega tööjuhtidest üle poole on RTN-i haridustaustaga.

Kokkuvõttes on valdkondliku haridusega töötajaid nii juhtide, spetsialistide kui ka tootmistöötajate seas, kuid ametiala ei vasta alati õpitud erialale. Valdkondliku kõrgharidusega töötajaid on ka madalamat kvalifikatsiooni eeldavatel töökohtadel, mis võib viidata, et kahaneva valdkonna töötajatel on raske leida uut erialast töökohta.

RTN-i valdkonna keskmine töötasu on Eesti keskmisest madalam. Võrreldes rõiva- ja tekstiilitootmise tegevusaladel põhikutsealade esindajate palkasid (vt joonis 6), on palgatase kõrgem tekstiilitootmises, v.a disainer-tootearendajate ja konstruktorite¹⁸¹⁸ puhul, kes saavad kõrgemat töötasu rõivatootmises. Vähese töötajate arvu tõttu ei ole palgavõrdlust välja toodud nahktoodete tootmises, inseneridel rõivatööstuses ja rätsepatel tekstiilitööstuses. Ekspertide sõnul on töötajaid lihtsam leida ettevõtetel, kes maksavad kõrgemat palka.

Õppevõimalused ei vasta kõikjal regionaalsetele vajadustele. Regionaalses vaates töötab kolmandik RTN tegevusaladel hõivatutest Harjumaal, millele järgnevad Ida-Virumaa (18%), Pärnumaa (15%) ja Tartumaa (7%) (vt joonis 7). Ettevõtete regionaalne paiknemine ja erialase õppe võimalused piirkonnas ei ole aga alati vastavuses. Pärnumaa tööandjad on suure kitsakohana välja toonud, et piirkonnas puudub RTN-i valdkondlik õpe (vt ka ptk 5.1.2). Kohaliku tööandjana on RTN kõige suurema osatähtsusega just Pärnumaal (sellel tegevusalal töötas 2,5% kogu maakonna töötajaskonnast¹⁹¹⁹) ning Lääne-Eestis töötas viiendik RTN töötajatest.

Tööjõu voolavus põhikutsealadel on väga väike. Aastate 2023 ja 2024 võrdluses töötas eelneval aastal samal põhikutsealal koguni 92% inimestest²⁰²⁰. Voolavust mõõdetakse ühe põhikutseala piires, st see ei hõlma olukordi, kui inimene asus tööle täpselt samale positsioonile mõnes teises ettevõttes. Seega võib tööandjate tunnetatud voolavus suurem olla. Arvestades valdkonna madalat keskmist töötasu, mis võiks anda eelise teistele valdkondadele, võib püsiv töötajaskond viidata väiksematele võimalustele töökohta vahetada (nt vanuse või sobivate vabade töökohtade puudumise tõttu piirkonnas). Peamised OSKA ametialagrupid²¹²¹, kust on RTN-i põhikutsealadele tööle tuldud, olid korrashoiu- ja puhastustöötajad (6%), masinate ja seadmete tehnikud (6%), müüjad (5%) ning tootmise ja kaubanduse lihttöötajad (5%); eelneval aastal ei töötanud 36% ning ametiala oli TÖR-is täpsustamata 6%-l. Põhikutsealadest on tööle mindud järgmistesse ametialagruppidesse: korrashoiu ja puhastustöötajad (16%), tootmise ja kaubanduse lihttöötajad (9%) ning müüja (7%); ametiala oli TÖR- is täpsustamata 8%-l. Tegevusalade vaates mindi tööle järgmistele aladele: puhastustegevusse, rõivatootmisse, jaemüüki spetsialiseerimata kauplustesse, vanurite ja puuetega inimeste hoolekandeasutustesse, restoranidesse ja liikuvatesse toitlustuskohtadesse, muusse tekstiilitootmisse jne.

Töötajate seas on vähe neid, kes samal ajal töötamisega õpivad tasemeõppes. Õppijaid on osakaalult rohkem tehnikute, tehnoloogide, disainerite ja konstruktorite seas (3,4–3,8% põhikutsealal hõivatutest).

Peatükis käsitletakse tööjõuvajadust RTN-i põhikutsealadel aastani 2035. Uuringu käigus koostati hõivatute arvu, tööjõuvajaduse ja tasemeõppest koolitusvajaduse prognoos²²²².

Tööjõuvajaduse prognoosi põhjal saab hinnanguliselt öelda, kui palju on prognoosiperioodi jooksul valdkonna põhikutsealadele uut tööjõudu vaja. Hõivatute arvu muutust mõjutab lisaks majanduskonjunktuurile trendide ja suundumuste kombinatsioon (vt ptk 2). Trendi mõju võib tööhõivet suurendada, vähendada või ka eri suunaga mõjude korral tasakaalustada. Samuti võib trendi mõju avalduda pigem töö sisus ja oskuste vajaduses, mitte niivõrd hõivatute arvu muutuses.

Nagu prognoose üldiselt, tuleb siinsetki tõlgendada kui oodatavate tööturumuutuste suunanäitajat. OSKA uuringud vaatavad pikemaajalisi muutusi tööturul ning äärmuslikke kriisiolukordi ei ole võimalik ette näha. Üleilmsete suundumuste tugevat mõju kõigile majandussektoritele on näidanud COVID-19 pandeemiast põhjustatud ülemaailmne kriis, käimasolev Vene-Ukraina sõda ning Ameerika Ühendriikide kaubanduspoliitika. Sellise ulatusliku ebakindluse korral tuleb siinse tööjõuvajaduse prognoosi puhul arvestada tavapärasest suurema määramatusega.

Tööhõiveprognoos rajaneb järgmistel üldistel eeldustel:

• Eesti rahvastik vananeb (Statistikaamet, 2024). Tööealise elanikkonna osakaal langeb, kuid vanemas eas jäädakse tööturule pikemalt. Osaletakse rohkem ümber- ja täiendusõppes, mis võimaldab tööturul kiiremini ümber orienteeruda.
• Kasvab nõudlus vaba, sh rahvusvahelise tööjõu järele. Osa Ukraina sõjapõgenikke seob oma tuleviku Eestiga.
• Digitaliseerimine ja automatiseerimine jätkuvad tõenäoliselt kiirenevas tempos.
• Suureneb hinnakonkurents ja laieneb rahvusvaheline e-kaubandus. On konkurents odavamatest riikidest pärit toodete ja kõrgema hinnaga vastutustundlikult toodetud toodete vahel.
• Geopoliitiline ebakindlus ja protektsionism kasvab. Vähendatakse sõltuvust Aasiast. EL-i eesmärk on tõsta Euroopa tööstuse konkurentsivõimet maailmas, sh tekstiilisektoris (Euroopa Komisjon, 2020).
• Kasvab tähelepanu keskkonnasäästlikkusele. EL-i eesmärk on vähendada kiirmoodi ja edendada jätkusuutlikke ärimudeleid (Euroopa Komisjon, 2022). Kasvab järelturu, rentimise ja parandusteenuste osakaal. Karmistuvad nõuded tootjavastutusele, toodetele, kestlikkusele ja tarneahelatele. (Euroopa Komisjon, 2024; Kliimaministeerium, 2025),.
• Rahvusvahelise konkurentsi tõttu liigutakse kõrgema lisandväärtuse ja tootlikkuse suunas.
• Eesti majandusanalüüsid prognoosivad majanduslangusest taastumist, kuid majanduskasv on aeglane²³²³. Kasvanud tööjõu- ja tootmiskulude tõttu on Eesti tekstiili- ja rõivatööstuse konkurentsieelis viimastel aastatel nõrgenenud.

OSKA prognoosi kohaselt väheneb järgneva kümne aasta jooksul hõivatute arv RTN-i põhikutsealadel tervikuna umbes 2000 töötaja võrra (–27%) (vt tabel 2). Vaatamata kahanevale hõivele vajatakse olemasolevate töötajate asendamiseks RTN-i põhikutsealadele kümne aasta jooksul kokku ligi 1000 uut töötajat. Koondlangus tuleneb peamiselt masstootmisele suunatud tootmise vähenemisest, kuid tootearendusele, nišitoodetele ja tehnilistele tekstiiltoodetele keskendunud ettevõtetele prognoositakse stabiilsust.

Vajadus uue tööjõu järele sõltub peamiselt kahest tegurist: põhikutsealadel hõivatute arvu kasvust või kahanemisest tingitud kasvu- või kahanemisvajadusest ning vanuse tõttu tööturult lahkuvate töötajate asendusvajadusest²⁴²⁴. Kui hõive kasvab, on lisaks pensionile siirduvate töötajate asendamisele vaja juurde täiendavat tööjõudu. Kui hõive kahaneb, ei ole kõiki pensionile siirdujaid vaja uute töötajatega asendada ehk uue tööjõu vajadus on selle võrra väiksem. Asendusvajadus on RTN-i põhikutsealadel keskmisest kõrgem, sest töötajaskond on vanemaealine (vt ka ptk 3.2).

Kvalifitseeritud tööjõud kiirendaks innovatsiooni ja toetaks tõhusamat tootmist. Siiski ei ole kõiki töötajaid vaja tingimata õpetada tasemeõppes – uuest tööjõust võiks hinnanguliselt üle kolmandiku tulla täiendus- ja ümberõppe kaudu. Tasemeõppe lõpetajatest viiendik vajatakse kõrgharidusest ning ülejäänud kutseharidusest. Kutsehariduse tasemeõpe hõlmab ka töökohapõhist õpet, mis sobib teatud tootmistöötajatele, näiteks õmblejatele.

Rahvusvaheline hinnakonkurents RTN-i valdkonnas on tugev. Kõrged tööjõu- ja tootmiskulud ning geopoliitiline ebakindlus on vähendanud tellimusi. Prognoosi kohaselt väheneb Eestis järgmisel kümnendil RTN-i valdkonna tootmise osakaal veelgi. Seetõttu kahaneb hõivatute arv eelkõige otseselt tootmisega seotud põhikutsealadel: tootmiskorraldajate, tehnikute ja mehaanikute, tööjuhtide, õmblejate, tekstiiliseadmete operaatorite ning teiste tootmistöötajate seas. Tootmismahtude langus vähendab teistegi põhikutsealade hõivet, kuid väiksemas ulatuses ning disainer- tootearendajate, tööstusinseneride ja rätsepate hõive jääb samaks.

Ekspertide hinnangul säilib Eestis ka edaspidi väikeseeria tootmine, keerukam tootearendus ja kõrgetasemeline õmblustöö. Teatud niššides (nt militaar- ja eriotstarbeliste, tehniliste ja personaliseeritud toodete hulgas) püsib nõudlus stabiilsena või isegi kasvab. Seetõttu püsib vajadus kvalifitseeritud tööjõu järele nii juhtide ja spetsialistide kui ka tootmistöötajate seas.

Eesti RTN-i valdkonna ettevõtete tugevused on paindlikkus, kõrge kvaliteet, geograafiline lähedus sihtturgudele (nt Skandinaaviale), tõhus tootmise planeerimine, väga head teadmised disainist, konstrueerimisest ja tekstiilitehnoloogiast ning õmblusoskusega töötajate olemasolu. Need tegurid on seni toetanud tellimuste jõudmist Eestisse ja loovad eeldused, et hõive võiks liikuda ka positiivsemas suunas, kui muud tegurid seda võimaldavad. Oluline konkurentsieelis on lisaks asjaolu, et mitmes lähiriigis on vastavad kompetentsid vähenenud. See võimaldab pakkuda kõrgema lisandväärtusega tooteid ning tootedisaini ja -arendust. Tootearendusteenuse osutamist nähakse perspektiivse suunana ka juhul, kui tootmine Eestis väheneb. Tootearendust ja tehnilist nõustamist saab muu hulgas teha kaugtööna ning teatud tootmisprotsesse saab distantsilt jälgida ja juhtida.

Juhtide, konstruktorite ja tehnoloogide hõive väheneb, kuid vähem kui tootmistöötajate puhul. Nende töö seotus toote- ja tootmisprotsesside arenduse, kvaliteedinõuete ja regulatsioonidest tulenevate nõuete täitmisega püsib ja osaliselt kasvab. Suureneb nõudlus vastupidavate ja parandatavate toodete ning ringdisaini põhimõtete rakendamise järele – see puudutab eelkõige disainer- tootearendajaid, kuid ka erinevaid juhte ja spetsialiste. Kasvab vajadus toodete „tõendamise“ (nt materjalide omaduste, koostise, päritolu, hooldusinfo) järele. Keerukamate ja spetsiifilisemate toodete puhul suureneb regulatsioonide järgimise töömaht.

Märkimisväärselt kasvab töömaht toote andmetega, mis on tingitud ökodisaini raamistiku ja digitaalse tootepassi nõuetest. Valdkonna reguleeritus, sh EL-i ülene, kasvab ning suureneb aruandluskohustus ja surve eri sertifitseerimiste järele. See võib suurendada töömahtu juhtide ja spetsialistide põhikutsealadel. Väiksematel ettevõtetel on nõuetega keerulisem kohaneda ning osa neist võib tegevuse lõpetada.

Tekstiili- ja rõivatootmises on automatiseerimine ja protsesside tõhustamine materjali eripärade tõttu keskmisest keerukam ning võimalik piiratud ulatuses. Ekspertide hinnangul on Eesti ettevõtted kasutanud automatiseerimise ja digitaliseerimise võimalusi arvestades tootmismahtusid ja -võimekust ning investeeringute tasuvust. Töövoogusid saab automatiseerida ja hallata ka distantsilt, mistõttu püsib inseneride vajadus isegi juhul, kui tootmine Eestist välja viidaks. Samas tehnikud ja mehaanikud ei saa distantsilt töötada ning seadistatavate ja hooldatavate masinate arvu vähenemine toob kaasa väiksema tööjõuvajaduse.

Automatiseerimine vähendab pigem lihtsamate tööde tööjõuvajadust, mistõttu väheneb tootmise lihttöötajate osakaal (neid uuringus põhikutsealana ei käsitleta).

Õmblustöö jääb edaspidigi käsitöömahukaks, sest seda ei saa täielikult automatiseerida. Keerukamate toodete puhul eeldatakse õmblejatelt kõrgetasemelist õmblusoskust. Hoolimata RTN-i valdkonna üldisest vähenemisest on nõudlus õmblejate järele endiselt suur, sest see on suurearvuline ja suure vanemaealiste osakaaluga põhikutseala. Õmblejate töö on tulevikus mitmekesisem. Lisaks õmblemisele kasutatakse rohkem eri seadmeid ja tehnoloogiaid (nt teipimist, lamineerimist).

Rätsepate hõive jääb samaks. Vajadus individuaalõmbluse järele võib väheneda teenuse kallima hinna tõttu, võrreldes valmistoodetega. Samas parandusteenuste puhul võiks oodata mõningast kasvu, arvestades keskkonnasäästlikkuse trende ja nõudeid ning osade tarbijate suuremaid ootusi toodetele, mis on keskkonnasäästlikumad ja kõrgema kvaliteediga, kuid sageli kallimad. Parandusteenused võimaldavad kallimate toodete kasutusiga pikendada.

Peatükis antakse ülevaade valdkonna põhikutsealadega seotud taseme- ja täiendusõppest ning koolituspakkumisest. Tasemeõppe lõpetajate piisavuse hindamiseks tööjõuvajaduse katmisel analüüsiti koolituspakkumist prognoosiperioodil. Analüüs hõlmab õppekavu, mille lõpetajad võiksid ühe peamise tööalase väljundina asuda tööle valdkonna põhikutsealadele, ehk nn valdkonnaga otseselt seotud õppekavu (vt lisa 7). Lisaks otseselt seotud õppekavade lõpetanutele töötab valdkonnas inimesi, kes on õppinud ameti- või kutsealaga seotud lähedasel õppekaval. RTN-i põhikutsealad on nende õppekavade lõpetajatele üks, kuid mitte peamine rakendusvõimalus.

Õppekavade loetelu²⁵²⁵ koostati Eesti Hariduse Infosüsteemi (EHIS) ja TÖR-i andmete, õppekavade kirjelduste, õppeasutuste veebilehtede ning tööandjate ja õppeasutuste esindajate sisendi põhjal. Tasemeõppe ülevaade on koostatud EHIS-e andmete alusel 2024/25. õppeaasta seisuga, millele lisaks kasutati EHIS-e kinnitamata andmeid 2025. aasta oktoobrist, et saada lõpetajatest ja vastuvõetutest ajakohasem ülevaade.

Kõrgharidusõpe on ettevalmistuse tingimus disainer-tootearendajatele, konstruktoritele, tehnoloogidele, tööstusinseneridele ja RTN-i valdkonna eri tööülesannete juhtidele (nt tootmis-, kvaliteedi-, tootearendusjuhtidele), mistõttu on nende haridustaust mitmekesisem. Juhtide hulgas on otsesemalt rõiva- ja tekstiiliala kõrgharidusega töötajaid, aga ka näiteks neid, kellel on tootearenduse, materjalitehnoloogia või tootmisjuhtimise alane haridus. Olenevalt ettevõtte vajadustest peab tehnoloogi haridus olema lisaks kvaliteediinseneril ning konstruktori väljaõpe tootearendusinseneril. Tööstusinseneridel on kõrgharidus näiteks mehaanika, elektroonika, automaatika või mehhatroonika erialal.

RTN-i valdkonnas töötamiseks sobivaid õppekavu on palju (vt lisa 7), kuid nende lõpetajad rakenduvad valdkonnas harva²⁶²⁶. Eriti vähe asutakse RTN-i põhikutsealadele tööle tööstuseülestelt õppekavadelt, mis on ootuspärane: need õppekavad on suunatud mitmele tööstussektorile ning RTN-i tööjõuvajadus on arvuliselt väike.

Rõiva- ja tekstiiliala spetsiifilisemat õpet pakub Tallinna Tehnikakõrgkool (TTK), kus on aastaid koolitatud konstruktoreid ja tehnolooge. 2025/26. õppeaastast avati TTK-s uus kestliku tekstiilitehnoloogia õppekava, mis asendab senist moetööstuse rakenduskõrgharidusõppe õppekava. Eelmise OSKA uuringuga võrreldes on TTK-s vastuvõtt lõppenud rõiva- ja tekstiiliala ressursikorralduse õppekavale, kus on veel viimased õppijad. Tallinna Tehnikaülikoolis (TalTech) õpetatakse magistriõppes puidu-, plasti- ja tekstiilitehnoloogiat ning kooli sõnul on õppekaval populaarsem just tekstiilitehnoloogiale spetsialiseerumine. Materjaliteadust saab õppida nii TalTechis kui ka Tartu Ülikoolis.

Eesti Kunstiakadeemias (EKA) on mitmed disaini õppekavad, mille lõpetajad võivad tööle asuda ka RTN- i põhikutsealadel, näiteks disaineri ja tootearendajana. Otsesem seos on moe-, tekstiili- ja aksessuaaridisaini bakalaureuseõppe õppekaval ning disaini ja innovatsiooni õppekaval moedisaini korralduse suunal (BA). Varem on RTN-i põhikutsealadele tööle asutud ka disaini ja rakenduskunsti magistriõppe õppekavalt, millele enam vastuvõttu ei toimu, sest asemel on uued magistriõppe õppekavad (nt ringdisain, taidestuudium). EKA õppe suund on rohkem looval disainil ning lõpetajad rakenduvad erialaselt eri valdkondades (nt teater, filmindus, sisekujundus, loomemajandus, välisriikide moemajad).

Võrreldes rõiva- ja tekstiilialaga otsesemalt seonduvate ÕKR-ide õppekavade vastuvõetuid ja lõpetajaid (vt joonis 8), on vastuvõtt arvuliselt suurem moe-, sise- ja tööstusdisaini ÕKR-i õppekavadele. Sellest väiksema osa moodustab Kõrgem Kunstikool Pallas, kus vastuvõtt on toimunud stabiilselt paarkümnele inimesele. Tekstiili, rõivaste, jalatsite valmistamise ning naha töötlemise (TRJN) ÕKR-i 2024/25. õppeaastal vastuvõttu ei toimunud²⁷²⁷, sest õppekava uuendati.

²⁸

Kutsehariduses toimub valdkondlik õpe tekstiili, rõivaste, jalatsite valmistamise ning naha töötlemise (TRJN) ÕKR-is. Lähedasem õpe toimub ka erinevatel käsitöö ÕKR-i õppekavadel ning materjalide töötlemise (klaas, paber, plast ja puit) ÕKR-is (pehme mööbli valmistaja õppekava). Teatud tööülesannetes on lähedane kujundaja eriala (audiovisuaalsete tehnikate ja meedia tootmise ÕKR) ja erinevad tootmisala ÕKR-id (nt mehhaanika ja metallitöö, elektroonika ja automaatika, elektrienergia ja energeetika ÕKR).

Järgnevate aastate kutsehariduse andmist mõjutab oluliselt 2025. aasta 1. septembrist jõustunud ulatuslik kutsehariduse reform (Haridus- ja Teadusministeerium), mille eesmärk on tõsta kutsehariduse kvaliteeti, muuta õpe paindlikumaks ja viia vastavusse tööturu vajadustega. 2025/26. õppeaastast avati esimesed uued nelja-aastased laiapõhjalised kutsekeskhariduse õppekavad, mis annavad parema ettevalmistuse tööturul edaspidi rakenduda või edasi õppida. Üks neist on tekstiiltoodete disaini ja -tehnoloogia õppekava, milles on kolm suunavalikut: 1) rõivaste disain ja - tehnoloogia (seotud kergete rõivaste rätsepa ja õmbleja erialadega); 2) interjööri kujundamine (seotud erialaga „Sisekujundaja assistent tekstiilialal“); 3) tekstiili disain ja -tehnoloogia (lähedane tekstiilkäsitöö õppele)²⁹²⁹. Õpe avati Tartu Rakenduslikus Kolledžis (VOCO) ning tõenäoliselt avatakse see 2026. aastast ka Tallinna Tööstushariduskeskuses (TTHK)³⁰³⁰ ja Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses (Ida-Virumaa KHK). Neis kolmes koolis rahastatakse RTN-i valdkonna õpet edaspidi riigieelarvest. Teised koolid saavad õpet korraldada endiselt ÕKR-is, pakkuda seda tasulisena või töökohapõhise õppena, näiteks PRÕM+³¹³¹ vahenditest. Esimesed õppurid uutelt nelja-aastastelt õppekavadelt lõpetavad mõne aasta pärast.

Koos kutsehariduse reformiga muudeti õppekohtade rahastamispõhimõtteid. Riigi tugi on suunatud eelkõige noortele mõeldud kutsekeskhariduse õppele. Võõrkeelne õpe ning osa täiskasvanute kutseõppest (nt sama taseme kutseõppe korduv omandamine lähiaastatel või õppimine hiljuti omandatud kõrghariduse järel) on õppijale edaspidi tasuline ning samal ajal ei saa tasuta kutse- ja kõrgharidust omandada. Reformi mõju vastuvõetute ja lõpetajate arvule on veel raske hinnata, kuid esimene vastuvõtt 2025. aasta sügisel näitas, et vastuvõetute arv vähenes TRJN ÕKR-is väga palju (vt tabel 3). Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) tellitud ja 2025. aastal Statistikaameti koostatud täiskasvanute kutsehariduse tasemeõppes ja elukestvas õppes osalemise analüüs (Haridus- ja Teadusministeerium) näitas, et TRJN ÕKR-is on keskmisest enam neid, kes ei kvalifitseeruks tasuta õppele (ligi pooled 20-aastastest ja vanematest õppijatest). Venekeelse õppe osakaal oli suurem Ida- Virumaal ning on veel raske hinnata, millises mahus ja millistel erialadel seal õpe jätkub.

2025/26. õppeaastal³²³² vähenes vastuvõtt TRJN ÕKR-is (sh rätsepa, õmbleja) kutseõppes eelneva aastaga võrreldes 40% võrra.

2025/26. õppeaastal võeti õmbleja tasemeõppesse õppijaid vastu ainult VOCO-s (kuuekuulisesse 3. taseme õppesse). Pärnumaa tööandjad on probleemina välja toonud, et maakonnas ei ole õmblejaid aastaid koolitatud (viimati oli lõpetajaid 2016/17. õppeaastal), kuid samas on RTN piirkonnas keskmisest olulisem tööandja (vt ptk 3.2). Tööjõud ei ole aga piisavalt mobiilne ning mujal õppinud Pärnumaale tööle ei tule.

Rätsep-stilisti õppesse ei olnud 2025/26. õppeaastal ühtegi vastuvõetut. Varasematel aastatel on selle eriala spetsialiseerumiste vastuvõtu intervall olnud tavaliselt üle ühe aasta. Meeste rõivaste valmistamisele ei ole viimasel paaril aastal vastuvõetuid olnud ning juba praegu on meesterätsepaid keeruline leida. Ühel inimesel võib olla mitu rätsep-stilisti spetsialiseerumist, et pakkuda lisateenuseid. Kutsehariduse reformi vaates on rätsep-stilisti õpperühmade täitumine lahtine, kui enamik õppijatest peaksid selle eest ise tasuma.

Joonisel 9 on toodud andmed viimaste aastate vastuvõetute ja lõpetajate kohta kutseõppes TRJN ÕKR- is. Rätsepa õppes vähenes vastuvõtt 2025/26. õppeaastal varasema aastaga võrreldes poole võrra (196-lt 92-le), eelkõige täiskasvanud õppijate seas, ja noori on proportsionaalselt rohkem. Kui viimastel aastatel on rätsepa õppesse vastuvõetutest olnud natuke üle poole (52%) 25-aastased või vanemad, siis 2025/26. õppeaastal oli neid ligi veerand (23%).

Koolide esindajate hinnangul rakendub õmbleja ja rätsepa eriala lõpetanutest tööturul vaid väike osa. OSKA madala erialase rakendumise uuringus (Krusell ja Pihl, 2023) on samuti välja toodud, et kutsehariduses on kõige madalama erialasel tööl rakendumisega³³³³ ÕKR käsitöö (16% lõpetajatest) ning TRJN ÕKR on rakendumise poolest kolmandal kohal (21% lõpetajatest). Erialasel tööl rakendumise määr oli õmbleja erialal 10%, lisaks kõrvaltööl 3% ning rätsepa erialal 16% ja kõrvaltööl lisaks 5% (Krusell ja Pihl, 2023). Viimaste aastate rätsepaõppe lõpetajatest on valdkonda tööle läinud pigem vanemaealised (keskmise vanusega 40 aastat), mitte noored. Lisaks on arvuliselt rohkem mindud õmblejaks kui rätsepaks – seejuures peab silmas pidama, et kõik ettevõtjana töötajad TÖR-is ei kajastu. Õmblejana töötamise põhjused võivad olla, et ka tootmises vajatakse kõrgema õmblusoskusega töötajaid ning et rätsepaõpe kompenseerib õmblejate väga väikest lõpetajate arvu. Samuti läbivad mõned disainerid rätsepaõppe, et omandada õmblusoskused.

Tehnikute ja mehaanikute ametikohtadele sobivad mehhatroonika, automaatika, elektroonika, robotitehnika ja elektriku õppekavade lõpetanud. Õppeaastate 2021/2022 ja 2025/2026 võrdluses on mehhatrooniku õppesse vastuvõtt vähenenud 18% (250-lt 204-le). Mehhatroonik-tehniku 5. taseme jätkuõppes on viimastel aastatel olnud üksikud lõpetajad. Ka automaatiku õppekavadele vastuvõtt vähenes, koguni 26% võrra (146-lt 108-le). Erinevatel elektriku õppekavadel jäi vastuvõtt samaks (492- lt 512-le; muutus 4%). Ekspertide hinnangul on tehnikute ja mehaanikutegi järelkasv ebapiisav, kutsekoolide lõpetajaid on vähe ning lõpetajad ei jõua RTN-i ettevõtetesse. OSKA 2018. aasta RTN-i uuringus oli juba kitsaskohana välja toodud mehhatroonikute õppe puudus Pärnumaal, kus asub arvestatav osa RTN-i ettevõtteid, kes saaksid pakkuda nii praktikakohta kui selle kaudu ka endale tulevasi töötajaid kasvatada. Olemasolev õpe keskendub rohkem tööstusrobootikale, mitte kergetööstuse seadmetele. Pärnumaa Kutsehariduskeskuses (Pärnumaa KHK) ei koolitata mehhaanikuid ja automaatikuid, keda vajaksid teisedki tööstusettevõtted.

Lõpetajate piisavuse hindamiseks tööjõuvajaduse alusel on oluline teada, kui palju võiks valdkonnaga seotud tasemeõppe lõpetanuid erialasele tööle potentsiaalselt asuda ehk milline on valdkonna koolituspakkumine³⁴³⁴. Uue tööjõu pakkumise hindamisel prognoosiperioodil võeti aluseks tasemeõppe koolituspakkumise analüüs. Analüüs puudutas õppekavu, mille lõpetajad võiksid ühe peamise tööalase väljundina asuda tööle valdkonna põhikutseala(de)le, ehk nn valdkonnaga otseselt seotud õppekavu³⁵³⁵ (vt lisa 7). Reaalne koolituspakkumine valdkonna töökohtadele on väiksem, kui valdkonnale sobivate õppekavade lõpetajate koguarv. Analüüsis on püütud arvestada, et õppekaval võib olla seos mitme põhikutsealaga või teiste valdkondade kutsealadega, kuhu võib rakenduda põhiosa lõpetajatest. Lõpetajate arvust on lisaks maha arvatud võimalikust edasiõppimistest tulenev topeltarvestuse osa ning seejärel on lõpetajate arvu korrigeeritud tööjõus osalemise määraga³⁶³⁶, sest tööealine rahvastik ei ole kunagi täielikult tööhõives. Arvestada tuleb, et koolituspakkumise prognoos ei kattu õppekavale või erialale esitatava koolitustellimusega (st mitu õppijat aastas vastu võetakse), sest koolitustellimuse puhul peab arvestama võimalike katkestajatega ja nende osaga õppijatest, kes asuvad tõenäoliselt teistele ametialadele.

Kutsehariduse reformi muudatuste tõttu vähenes 2025/26. õppeaastal oluliselt TRJN ÕKR-is kutseõppesse vastuvõetute arv. Seepärast on koolituspakkumise arvutamisel arvestatud, et tõenäoliselt on lähiaastatel lõpetajate arv väiksem kui varasematel õppeaastatel. Lisaks peab silmas pidama, et kutsehariduses on uuringu tegemise ajal palju teadmatust, millises mahus ja millistes koolides õpe jätkub, mistõttu on tavapärasest keerulisem lähiaastate lõpetajate arvu prognoosida. Samuti on keeruline hinnata, milline mõju on järgnevate aastate lõpetajate hulgale eesti keelele üleminekul kutsehariduses. Tõenäoliselt toovad lähiaastad rohkem selgust, misjärel võiks kaaluda teatud põhikutsealadel koolituspakkumist uuesti hinnata.

Lisaks RTN-iga otseselt seotud õppekavade lõpetajatele lisandub valdkonda tööle teiste lähedaste õppekavade lõpetajaid, keda on siiski vähe. Üks põhjus on, et valdkonna tööjõuvajadus ongi väike, teisalt püsib konkurents tööjõu pärast teiste sektoritega. Kutsehariduses on lähedased ÕKR-id näiteks materjalide töötlemine (klaas, paber, plast ja puit), elektrienergia ja energeetika, elektroonika ja automaatika ning mehaanika ja metallitöö, kõrghariduses aga informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia (interdistsiplinaarne ÕKR), juhtimine ja haldus, keskkonnakaitsetehnoloogia, tehnikaalad, mujal liigitamata, tarkvara ja rakenduste arendus ning analüüs.

Tabelis 4 on esitatud valdkonnaga seotud õppekavade lõpetajate ja koolituspakkumise prognoos RTN- i põhikutsealadele järgneva kümne aasta jooksul. Lähiaastate lõpetajate prognoos põhineb praegusel infol, näidates tulevaste lõpetajate arvu. Kui vastuvõetute arv või katkestamiste osakaal muutub, mõjutab see ka lõpetajate arvu. Kuna õppekavad võivad sobida erinevate kutsealade töötajate ettevalmistuseks, on tabeli kahes esimeses veerus toodud peamised seosed põhikutsealade ja õppega.

Uus nelja-aastane kutsekeskhariduse õppekava „Tekstiiltoodete disain ja tehnoloogia“ on sõltuvalt suunavalikust seotud ka rätsepa ja õmbleja erialaga (vt ptk 5.1.2). Seejuures on uute kutsekeskhariduse õppekavade üks eesmärk toetada edasiõppimist kõrghariduses. Seetõttu ei pea kõik lõpetajad suunduma kohe tööturule, vaid osad saavad jätkata õpinguid kõrghariduses. Kõrghariduses rõivadisaini või muude tekstiilitehnoloogia eriala huvilistel tasub kutsekeskhariduses õppida rõivaste disaini ja tehnoloogia suunal, sest sel juhul omandatakse ka vajalikud õmblemise baasoskused, mida kõrgharidusõppes eraldi ei õpetata.

Juhtide põhikutsealal töötajatele sobivad väljaõppeks erinevad õppekavad, sh need, mis on tabelis 4 seostatud inseneeria, disaini, tekstiili- ja materjalitehnoloogiaga ning kutseharidusega juhtide puhul rätsepa erialaga. Rätsepaõpe sobib karjääri alguseks ka näiteks tööjuhtidele.

Järgnevalt esitatakse uuringu käigus esile tõstetud tähelepanekud RTN-i valdkonna kutse- ja kõrghariduse ning täienduskoolituse kohta. Samuti antakse soovitused arendamist vajavate valdkondade ning oskuste arendamise kohta, mis on tulevikus tööülesannete edukaks täitmiseks vajalikud.

Ametiprofiilid muutuvad tööturul kiiresti, tootmist kujundavad ümber digitehnoloogia areng ja keskkonnanõuded, mistõttu on vaja arendada ajakohaseid oskusi nii tasemeõppest uutel tulijatel kui ka paindlikke elukestva õppe võimalusi juba töötavatele. Asjakohaste oskuste arendamine eeldab järjepidevat valmisolekut täiendus- ja ümberõppeks. Euroopa Komisjoni ühises tööhõivearuandes (Euroopa Komisjon, 2025) rõhutatakse, et täiendus-, ümber- ja elukestev õpe ning kaasav osalus on olulised, et saavutada nii rohe- ja digipöörde eesmärke kui ka leevendada rahvastiku vananemisest tulenevaid katsumusi.

Ekspertide hinnangul on RTN-i valdkonda kõrgharidusega spetsialiste ettevalmistavaid õppekavasid palju – näiteks materjali- ja tekstiilitehnoloogia, erinevad disaini õppekavad –, kuid lõpetajad võivad suunduda teistessegi sektoritesse või töötada ettevõtjana, mistõttu jõuab spetsialiste valdkonda vähe. Osa õppekavu on seotud pigem käsitöö ja loomemajandusega, mitte tööstuse vajadustega. Ettevõtted ootavad laiapõhjalisemat ja praktilisemat ettevalmistust, sest valdkond vajab tootearendajaid, et luua ja arendada kõrgema lisandväärtusega keerukamaid tooteid ning tõsta tööjõu tootlikkust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Kõrgkoolide õppekavadesse, mis valmistavad ette RTN-i valdkonna kõrgharidusega spetsialiste, on kestlikkuse, ring- ja ökodisaini põhimõtted juba lõimitud ning nende teemade käsitlust on viimastel aastatel süsteemselt ajakohastatud. See mõjutab nii tootearenduse kui ka tootmise korraldust.

TTK avas uuendatud õppekava „Kestlik tekstiilitehnoloogia“, milles kombineeritakse uuenduslikud digilahendused ja keskkonnateadlik mõtteviis tootearenduses, et luua paremaid rõivaid ja tekstiiltooteid tulevikuks. Eksperdid tunnevad aga muret konstruktorite järelkasvu pärast, sest TTK õppekavas on konstrueerimise õppe mahtu vähendatud ning ilma täiendava õppeta lõpetaja konstruktoriks ei saa. Konstruktorite tööjõuvajadus on küll väike, kuid valdkonna jaoks on tähtis tagada järelkasv. Konstruktori eriala omandamiseks tuleks pakkuda täiendavaid õppevõimalusi (nt lisamoodulina või mikrokraadiga).

Uuringus osalenud eksperdid soovitavad tähelepanu pöörata järgmiste oskuste ja teadmiste omandamisele.

• Tehnoloogide ja konstruktorite õppes:
  • digi- ja konstrueerimise praktilistele oskustele;
  • materjaliteaduse ja tekstiilitehnoloogia õppe suuremale süvendamisele (kiustruktuur, mehaanilised ja funktsionaalsed omadused, kestlikkus, materjalide valik ja töötlus), ringluse ja kestlikkuse tähtsusele, ringdisainile;
  • tootmisprotsesside terviklikku mõistmise arendamisele (protsesside modelleerimine, kvaliteedijuhtimine, tootmislogistika).
• Disaineri õppes:
  • ettevõtluse, turunduse ja rahvusvahelise ärikeskkonna toimimisele (ärimudelid, hinnastamine, ekspordivalmidus, Euroopa turu eripärad, turu- ja tarbijauuringud). Tööturule siirdudes peab disainer Eesti väiksuse juures olema võimeline turundama oma tooteid väljapoole riiki;
  • andmepõhise disainijuhtimise baasteadmistele;
  • stiiliõpetusele – visuaalile, värviteooriale ja proportsioonidele, kehatüüpide käsitlusele (vormi rõhutamine või minimeerimine funktsiooni ja kasutajaprofiili alusel);
  • kasuks tuleb tekstiiliajaloo tundmine ja kultuuriline kontekst – näiteks kultuuripärandil põhinev innovatsioon ja brändiloome.
• Tootmiskorralduse õppesse lisada hankekorralduse protsessid (hankestrateegiad, tarnijate hindamine, riskijuhtimine, kestlikud hanked).

Lisaks soovitatakse teha rohkem koostööd kutse- ja kõrgkoolide vahel (nt disainerid ja õmblejad võiksid teha ühise lõputöö) või rakendada vastastikku täiendavalt TTK tootmise- ja rõivatööstusealast spetsiifilist kompetentsi ja TalTechi tugevusi materjaliteaduse, ringmajanduse ja digitaliseerimise valdkonnas, lõimides teadmisi mikrokraadide ja teiste ühiste õppevormide kaudu.

RTN-i valdkonna koolituspakkumine ei kata piisavalt ettevõtete tegelikku oskusvajadust. Rätsepa- ja õmblejaõpet on pakutud pikka aega, kuid suur osa lõpetajatest ei rakendu oma erialal, vaid läheb teistesse valdkondadesse.

Õmblejaõpe on mitmes koolis suletud, õppekavasid on vähe ja vastuvõtt väike, mida saab seostada ameti madala maine ja palgatasemega. Samas kujunevad kutseoskused aeganõudvalt ja lühikoolitused ei taga vajalikku taset. RTN-i tootmistegevuses on ka lähiaastatel oluline osa hõivatutest õmblejad ning õmbluskompetentsi säilimine Eestis on tähtis nii väiksemate kõrgema lisandväärtusega tootmisettevõtete toimimiseks kui ka parandusteenuste pakkumiseks. Tootmisõmbleja töö eeldab erinevate seadmete valdamist ning väiksemates ettevõtetes oodatakse, et õmblejad oskavad teha keerukamaid töid. Eksperdid soovitavad tasemeõppe õppekavades selgemalt eristada tootmissuunda, laiendada töökohapõhise õppe võimalusi ning ajakohastada õppekavade nimetusi, et need oleksid noortele atraktiivsemad. Noortele peetakse sobivaks kutsekeskhariduse pikemat õpet, kuid vaja on lahendusi, mis suunaksid neid valima õmbleja eriala. Praegu õpetatakse õmblejad välja valdavalt ettevõtte sees ja suurim vajadus on masinõmblejate järele. Täiskasvanutele peetakse sobivaks lühiajalist (kuuekuulist) klassikalise masinõmblemise kutseõpet, mis sisaldab rohkem praktikat ja kus karjääriõpet oleks minimaalselt, sest see ei ole täiskasvanud õppijate puhul esmane vajadus. Õmblusoskusi sobib omandada ka õpiampsude ja mikrokvalifikatsioonide kaudu.

Praegune rätsepaõpe keskendub pigem individuaalõmblemisele ja on laiapõhjalisem kui õmblejaõpe. See hõlmab lisaks õmblemisele lõigete ja tootearendusega seotud oskuste omandamist, materjalitundmist ning digitaalset lõike- ja konstrueerimisõpet, mis toetab disainereid ja tootearendajaid. Rätsep tegutseb järjest enam ka oma ettevõtte kaudu väikepartiide tootjana ja tööandjana. Ta võib olla vajalik koostööpartner disainerile ja tootearendajale. Digitaalse lõike- ja konstrueerimisõppe lisandumine loob rätsepale võimaluse töötada konstruktori või tootmistehnoloogina. Õppekavadesse on juba lõimitud uudsed tehnoloogiad ja ringmajanduse põhimõtted, kuid see ei kata tootmisettevõtete vajadust heade õmblemis- ja konstrueerimisoskusega töötajate järele. Rätsepaõpe peaks sisaldama väikeseeria tootmise jaoks vajalike oskuste õpetamist. Tähelepanu tuleks pöörata, et õppe läbinu omandaks piisavad oskused, et arendada rõiva või tekstiiltoote prototüüpi ning koostada (seeria)tootmiseks vajalikku dokumentatsiooni. Lisaks peaks õppes tutvustama tootmisettevõtete rolli – seal ei valmistata ainult kindla operatsiooni kaupa masstoodangut, vaid keerukamaid ja väiksemaid seeriaid.

Praktikakorralduse puhul tõid tööandjad esile, et juhendamiseks aega napib ning takistuseks on keerulised praktikajuhendid ja praktikajuhendajate mittetasustamine. Praktikasüsteem toimib, kuid bürokraatia ja formaalsed nõuded võivad osasid ettevõtteid heidutada. Eksperdid soovitavad riiklikult pakkuda praktikajuhendaja toetust ning muuta juhendajakoolitus lühemaks ja erialapõhiseks.

RTN-i erialade kutsehariduse õppes soovitavad eksperdid pöörata tähelepanu järgmistele teemadele.

• Tootmisprotsessi terviklikule mõistmisele – tööoperatsioonide paiknemisele tootmissüsteemis ning nende mõjule tootmistsüklile kui tervikule.
• Materjaliõpetusele ja tekstiilitehnoloogiale, sh klassikaliste ja tänapäevaste tekstiilide struktuurile, mehaanilistele ja funktsionaalsetele omadustele, tekstiilide käitumisele töötlemisel ja kasutamisel, hooldustehnoloogiatele, elutsükli pikendamisele.
• Keskkonnasäästlikkusele ja ringmajandusele – jäätmetekke vähendamise, sortimise ja taaskasutuse põhimõtetele, ringmajanduse mudelitele rõiva- ja tekstiilitööstuses (taaskasutus, ümbertöötlemine, materjalivoogude jälgitavus).
• Käelistele oskustele ja praktilisele meisterlikkusele – väga oluline on harjutada tehnoloogilisi töövõtteid ning oskus kvaliteeti hinnata ja vigu tuvastada.
• Teooria suuremale sidumisele praktikaga, et õppijal tekiks erialase tööga suurem seos. Lisada õppesse ülesanded, mis on seotud tootmise reaalsete tööprotsessidega, tehes koostööd ettevõtetega (praktikaprojektid).
• Baasdigioskuste õpetamisele (sh Exceli kasutamisele) ja digivahendite kasutamise oskusele. Kuna masinad ja seadmed on arvutist juhitavad, peab oskama kasutada arvutipõhiseid tootmisseadmeid, digitaalset töökorraldust ning lugeda andmeid ja sisestada neid masinate juhtsüsteemidesse.
• Töötervishoiule ja tööohutusele, sh riskianalüüsile, ergonoomilistele töövõtetele, isikukaitsevahenditele (nt müra puhul), ohutusjuhenditele ja nende rakendamisele igapäevatöös.
• Mehhatrooniku õppes ettevõtlusele, sest üha enam pakuvad mehhatroonikud oma teenust väikeettevõtjana.
• Rätsepaõppesse lisada:
  • tööstusliku tootmise tehnoloogiad;
  • tootmismasinate ja -seadmete kasutamine;
  • tootmiskorralduse alused rõivatööstuses ja seeriatootmise põhimõtted;
  • kvaliteedikontroll jm ning praktika tootmisettevõtetes, et lõpetajad omandaksid õmblus- ja konstrueerimisoskuse, mis on vajalik, et tootmisettevõtetes töötada.

Kitsaskohad on süvenev õmblusoskuse vähenemine ja erialade madal maine. Noored eelistavad disainitööd ega soovi õmblejana tööstusesse tööle asuda. Tööandjate hinnangul ei soovita tehasesse tööle minna madala palgataseme tõttu ning seetõttu, et selle kuvand seostub kehvade töötingimuste ja vähese ühiskondliku mõjuga. RTN-i maine parandamiseks on vaja sihistatud tegevusi, et hoiakuid muuta ning tõhustada karjäärinõustamist, töökohtade tutvustust ja noortele suunatud tegevusi. Õppekavades tuleks enam keskenduda digitehnoloogiatele, tootmissüsteemide terviklikule mõistmisele ja kestlikkusele. Lahendusena nähakse paindlikumaid õppevorme ning kutse- ja kõrgkoolide ja ettevõtete tihedamat koostööd, et õppijate oskused oleksid tööandjate vajadustega paremini kooskõlas.

Täiendusõpe on valdkonnas pidev. Kuna tööprotsessid ja tehnoloogia arenevad kiiresti, nõuab see uusi oskusi ja uute protsessidega kohanemist. Täiskasvanute täiendusõpe võimaldab täiendada erialaseid teadmisi, arendada oskusi või omandada uus elukutse. Maailma Majandusfoorumi tulevikutöö aruande hinnangul vajab aastaks 2030 töötajate olemasolevatest oskustest uuendamist 39% – see tähendab, et pidev täiendus- ja ümberõpe on vältimatu (World Economic Forum, 2025).

Euroopa RTN-i valdkonna oskuste strateegia osutab tõsiasjale, et tekstiilitootmise ja õmblemise oskused on väheneva koolituspakkumise tõttu hääbumisohus (Sulisz, 2022). Sama on esile tõstnud siinses uuringus osalenud eksperdid – õmblusoskus on vaikselt kadumas ning vähene tasemeõppe maht teravdab probleemi veelgi. Selleks, et oskused säilitada ja arendada uusi, on vaja paremat juurdepääsu õppele.

Peamised täiendusõppe pakkujad on valdkonna erialasid õpetavad kutse- ja kõrgkoolid, aga ka huvikoolid ja erakoolitajad. Valdkonna oskustöötajaid koolitavad ettevõtted enamasti ise. Samuti kasutatakse seadmete maaletoojate ja müügiesindajate koolitusi, näiteks õmblusmasinate hoolduse tootjapoolsed koolitusi, mille läbimise eeldus on alusteadmised mehaanikast.

HTM pakub õppijale tasuta täienduskoolitusi meetmete „Täiskasvanuhariduse arendamine ja mitteformaalsete õppimisvõimaluste pakkumine“ (VÕTI), „Roheoskused ettevõtete rohepöörde toetamiseks“ ja õiglase ülemineku fondi tegevusest „Ida-Viru täiendkoolituse mahu suurendamine ning uute tasemeõppe õppekavade arendamine ja käivitamine kutse- ja kõrghariduses“ raames. VÕTI programm keskendub täiskasvanuharidusele ja mitteformaalsete õppimisvõimaluste pakkumisele, mis on mõeldud täiskasvanutele, et end tööalaselt täiendada ja tööturul konkurentsivõimet tõsta. VÕTI meetme raames on pakutud näiteks konstrueerimise koolitust ja tikkimisseadme käsitamise algkursust. Õiglase ülemineku fondi fookuses on luua uued tulevikukindlad töökohad Ida-Virumaal, millega on toetatud masinõmbleja koolitust. (Haridus- ja Teadusministeerium)

Roheoskuste meetmest toetatakse ettevõtete rohepöördeks vajalike oskuste arendamist. Roheoskuste programm (Haridus- ja Noorteamet) keskendub kõrg- ja kutsehariduse õppesisu ajakohastamisele ning täiend- ja ümberõppe pakkumisele, et valmistada ette tööjõudu, kellel on rohemajandust puudutavad teadmised ja oskused, et kasutusele võtta uued tehnoloogiad ja lähenemisviisid. Valitud valdkondades (ÕKR-ides), kus rohepööre avaldab kõige suuremat mõju, on ka RTN. Roheoskuste programmi raames pakutakse täiendkoolitusi nii oskustöötajatele kui ka (tipp)spetsialistidele ning kavandatakse mikrokvalifikatsiooniõppe võimalusi. Seni on TRJN ÕKR-is pakutud näiteks järgmisi täiendkoolitusi:

• ringmajanduse rakendamine tekstiili- ja rõivavaldkonnas, TalTech-is; ringsed ja innovatiivsed materjalid ja tehnoloogiad tekstiili- ja rõivavaldkonnas (2026) (TalTech);
• jätkusuutlik ostu- ja hankejuhtimine tekstiili- ja rõivasektoris, TTHK-s;
• tekstiili taaskasutamise ja ringmajanduse kontseptsiooni rakendamine tekstiili- ja rõivatööstuses (vene keeles), Ida-Virumaa KHK-s;
• Gerber programmiga AccuMark Explorer keskkonnas konstrueerimine, Pärnumaa KHK-s.

Töötukassa vahendusel õpiti 2024. aastal enim rõivaste disaini, konstrueerimist ja modelleerimist, kuid osaleti ka õmblemise täiskursusel ja õpiti nahast tooteid valmistama (Töötukassa). Töötukassa on eelmise OSKA uuringu alusel varem toetanud inseneride, tehnikute, konstruktorite ja tehnoloogide põhikutsealade, kuid mitte õmblejate koolitusi (Töötukassa). Vaatamata, et õmbleja kutseala on kahaneva vajadusega, siis oskusvajadus ei kao. Eksperdid leiavad, et ümber- ja täiendusõpet tuleks endiselt toetada nende jaoks, kes soovivad valdkonda tööle tulla. Oskuste vajadus liigub kõrgema taseme kompetentside suunas, eelkõige digi- ja roheoskuste ning materjalitundmise poole, et toetada kõrgema lisandväärtusega toodete loomist. See eeldab õpivõimaluste olemasolu, et oskuste pakkumise oleks kooskõlas tööturu vajadustega.

Tööjuhid kasvavad sageli valdkonna ärksamatest õmblejatest ja teistest tootmistöötajatest. Tootmisest välja kasvanud tööjuhtide puhul tuntakse enim puudust juhtimisalastest kompetentsidest, mille omandamiseks tuleks leida võimalus pakkuda sobivat õpet. Selleks, et vajalikud oskused kiiremini omandada, võiks ekspertide hinnangul kaaluda käivitada sihipärased täienduskoolitused ning luua universaalse profiiliga tööstusvaldkondade ülene tööjuhi kompetentsiprofiil / oskuste kirjeldus, mis oleks ühtlasi õppe pakkumise (nt valikmooduli või mikrokvalifikatsiooni) alus. Kompetentside kirjeldamine aitab tagada, et tööjuhtidel on lisaks erialastele oskustele süsteemne ettevalmistus meeskonnajuhtimises, tööohutuses, kvaliteedi- ja andmepõhises juhtimises ning digilahenduste kasutamises. See loob selge karjääriredeli, parandab tööjõu liikuvust eri tööstusharude vahel ja võimaldab ettevõtetel paremini planeerida tööjõuvajadust ja koolitusmahte.

RTN-is on oskuste nappus, mille peamised põhjused on vananev tööjõud ja koolituspakkumise nõrk vastavus tööstuse vajadustele. Lisaks kannatab sektor maineprobleemi all ja töötasu on tööstuse keskmisest madalam, mistõttu on keeruline värvata uusi töötajaid, eriti noori, ning see tekitab märkimisväärset oskuste puudujääki. Ühelt poolt on vanematel ja kogenumatel töötajatel raskusi uusi oskusi omandada, teisalt tunneb paremate digioskustega noorem põlvkond vähem huvi tootmisalaste töökohtade vastu (Euroopa Komisjon, 2025). Samas muutuvad ametiprofiilid kiiresti, digitaliseerimine ning keskkonnasäästlikkuse ja ringmajanduse rakendamine toovad RTN-i valdkonnas kaasa uute oskuste vajaduse.

Euroopa RTN-i oskuste strateegia (Euroopa Komisjon, 2022) järgi kasvab vajadus rohe-, digi-, protsessi- ja tootmisoskuste, sh säästva tootmise (sh ökodisaini) ja innovatsioonijuhtimise teadmiste järele. EL-s nähakse vajadust tõsta rahvusvahelist RTN-i konkurentsivõimet. Sellest lähtudes hinnati näiteks projektis Skill 4 Smart TCLF 2030 (Euroopa Komisjon, 2022) Euroopa tasandi RTN-i valdkonna oskuste vajadust ning projekti partnerid koostasid riiklikud³⁷³⁷ valdkonna oskuste strateegiad. Riiklikud ja EL-i tasandi strateegiad toetavad tööstust praeguste ja tulevaste oskuste vajaduste katmisel, et suurendada RTN-i ettevõtete konkurentsivõimet ja atraktiivsust ning tugevdada nende rolli kvaliteetse tööhõive ja karjäärivõimaluste pakkujana. McKinsey Instituudi tulevikutöö aruanne (McKinsey Global Institute, 2024) rõhutab, et TI ja automatiseerimise kiirema kasutuselevõtu ja töötajate uute oskuste arendamisega saaks oluliselt suurendada Euroopa ettevõtete tootlikkust.

Konkurentsivõime tugineb üha enam tootearendusele, digitaliseerimisele, andmepõhisele juhtimisele ning kestlikkust ja ringmajandust toetavatele lahendustele, mis suurendavad lisandväärtust. Oskusnõudlus nihkub liinitöölt paindliku väikeseeriatootmise ja tellimuspõhiste mudelite suunas, mis eeldavad, et töötajad valdavad mitut tootmisetappi. Käsitöö- ja erioskused tõusevad uuesti keskseks, sest need on eeldus kohandatud tootmisele.

Ekspertide hinnangul on kitsaskoht liialt aeglane tehnoloogiliste arengutega, sh TI tulekuga kaasnev oskuste arendamine. Koos vananeva tööjõu pensionile siirdumisega kaob valdkonnast kriitiliselt tähtis õmblusoskus ning suureneb vajadus digitaalse disaini, masinate seadistamise, andmeanalüüsi ja protsessijuhtimise järele, et teenindada tellimuspõhiseid ärimudeleid. Esiplaanile tõusevad kestlikkus, keskkonnasäästlikkus ja materjaliteadlikkus, sest keskkonnanõuete täitmine on rahvusvahelise koostöö eeldus ning kiire kohanemisvõime annab konkurentsieelise.

Materjalitundmine ja -tehnoloogia (kiudude töötlemine, mõõtmismeetodid, kestlikud viimistlused, vastupidavuse ja standarditele vastavuse hindamine) muutuvad üha olulisemaks. Uued materjalid ja targad tekstiilid eeldavad oskusi, et materjale katsetada, prototüüpida, testida ja nende vastavust hinnata. Kestlikkuse vaates on tähtis toote eluiga pikendada ja jalajälge vähendada (fossiilsed materjalid biopõhiste alternatiivsete materjalidega asendada). Samuti on fookuses parandatavus ja ümbertöödeldavus, et võtta kasutusele ringluspõhised ärimudelid. Materjalitundmine on vältimatu nii disainis, hangetes, kvaliteedijuhtimises kui ka ringmajanduse sihtide täitmises. Ekspertide sõnul on see teadmine tööjõuturu vaates konkurentsieelis.

Kasvab vajadus kõrgema lisandväärtusega toodete ning tootearendusega seotud oskuste – digitaliseerimise, andmekasutuse, jätkusuutlikkuse ja ringmajanduse – järele. Kuigi tavalised käsitöö- ja konstruktsioonioskused on ettevõtetes enamasti olemas, napib võimet siduda loovus ja tekstiilialased baasteadmised automatiseeritud tootmise, digitaalse tootearenduse ja ringmajanduse põhimõtetega. Arendamist vajavad 3D-disain ja digitaalne prototüüpimine, toote elutsükli hindamine ning regulatiivsete nõuetega arvestamine, koostöö eri valdkondade spetsialistidega ja kollektsioonide projektipõhine juhtimine.

EL-i ringmajanduse eesmärgid suunavad ettevõtteid vähendama keskkonnamõju ja tõhustama tervikuna tootmist, mis nõuab roheoskusi. Keskseteks tulevikuoskusteks tõusevad kogu toote elutsükli vältel kestlikkus, öko- ja ringdisaini rakendamine, tekstiilide käitlemine ja ringlussevõtt (materjalide eristamine, kvaliteedi ja sobivuse hindamine korduskasutuseks või ümbertöötluseks). Ka roheoskuste programmis (Haridus- ja Noorteamet, 2025) on valdkonna peamiste roheoskustena välja toodud keskkonnasäästlik tootearendus ja ringmajandus, mis kattuvad enne kirjeldatud oskusvajadusega. Roheoskuste vaates lisandub vajadus orienteeruda õigusruumis ning oskus tõlgendada ja rakendada valdkonna tööd puudutavaid keskkonnaalaseid regulatsioone ja standardeid, sh ESG-põhimõtete kasutamist keskkonnariskide juhtimiseks ning ressursi- ja energiatõhusa tootmise korraldamiseks. Samuti peab aru saama laiendatud tootjavastutusest ja täitma digitaalse tootepassi nõudeid.

Tootmises kasvab andmekasutus planeerimise, optimeerimise ning kvaliteedi jälgimise ja prognoosimise eesmärgil (nt masinate töö, tarneahela tulemuslikkus, klientide tagasiside, materjalikasutus). See eeldab oskust koguda, struktureerida ja puhastada andmeid ning tõlgendada analüüsitulemusi. RTN-i ettevõtetes tähendab see enamasti ERP- ja tootmiskorralduse süsteemide kasutamist, mis koondavad reaalajas teabe (tellimused, laoseis, praak, tööajakulu) ühtsesse vaatesse.

Andmepõhine tootmine nõuab muu hulgas hinnastamisoskusi. Hinnakujunduses tuleb osata kasutada materjali-, töö- ja üldkulude andmeid, sidudes need tarneahela infoga. Ühtlasi on andmeid vaja kasutada digitaalse tootepassi ja eluringipõhise kuluarvestuse jaoks. Maailma Majandusfoorumi tulevikutööde aruande (World Economic Forum, 2025) järgi mõjutavad ettevõtteid 2030. aastaks enim digitaalse juurdepääsu laienemine ning TI, infotöötluse, robootika ja automatiseerimise areng, mis kasvatab nõudlust erialaste tarkvarade (nt CAD/CAM-i, projekteerimis- ja graafikaprogrammide) kasutamise ja andmeanalüüsi oskuste järele. Samuti on baasdigioskused vajalikud, et käidelda masinaid ja süsteeme (nt automaat(juurde)lõikust, elektroonilisi juhttablooga õmblusmasinaid, laohaldust). Tänapäevaste õmblusmasinate puhul oodatakse õmblejatelt elementaarset arvutikasutusoskust, et töötada tootmisspetsifikatsioonide ja juhendmaterjalidega.

Digitaliseerimine ei vähenda vajadust praktiliste tootmisoskuste ja käelise vilumuse järele. Praktilised tehnilised oskused (mehaanikas, mehhatroonikas, elektroonikas, automaatikas) koos valdkonnaspetsiifilise tarkvara kasutamisega on vajalikud nii ennetavaks hoolduseks kui ka protsesside parendamiseks, et vähendada seisakuid, kiirendada üleminekut lühikestele seeriatele ja tõsta tõhusust. Olulised on nii digitaalsete tööriistade kasutamise oskus kui ka käeline meisterlikkus. Lokaalse tootmise ja reshoring’u³⁸³⁸ laienemine loob töökohti nišivaldkondades, kus konkurentsieelised on väikeseeria tootmine, käsitööoskused ja kiire kohanemine.

Selleks, et globaalsetel turgudel konkurentsis püsida, tõid eksperdid lisaks esile tervikliku tarneahela juhtimise ning müügi- ja turunduskompetentside tähtsuse, mis hõlmab planeerimisoskust, logistikakorraldust ning lähitootmise ja allhanke otsuste kaalumist. Oluline on suutlikkus jõuda brändide ja edasimüüjateni väljaspool Eestit, mis eeldab võõrkeeleoskust, sihtturgude tundmist ja oskust turustada tooteid.

Üha enam tuleb arendada pehmeid oskusi, eelkõige koostöö- ja suhtlemisoskust nii tootmismeeskondade töös, tootearenduses kui ka rahvusvahelises koostöös. Inglise keele oskust on vaja, et tootmise tasandil mõista tehnoloogiliste lahenduste juhiseid, seadmejuhendeid, hooldusprotokolle ja ohutusjuhiseid, mis on valdavalt ingliskeelsed. Endiselt kasutatakse RTN-is töökeelena vene keelt, kuid selle osatähtsus on vähenemas. Eesti keele oskus on tootmises ja tugifunktsioonides vältimatu, et mõista ohutusjuhendeid ja tagada töökorraldust.

Samuti tõid eksperdid välja muudatuste juhtimise oskuse vajalikkuse, sest protsessid, seadmed, tehnoloogiad ja tootmist puudutavad nõuded uuenevad kiiresti, mistõttu peavad töötajad suutma ümber orienteeruda. Tootmise parendamiseks on vaja probleemilahendusoskust ja kriitilist mõtlemist, et tuvastada parendusvajadusi, hinnata automatiseerimise tasuvust ja kontrollida TI-põhiste otsuste usaldusväärsust. Planeerimis- ja analüüsioskused on tähtsad, et optimeerida tööjõu ja materjalide kasutust, vähendada raiskamist ja tõsta tööde tõhusust.

Järgnevalt on põhikutsealati välja toodud, millised oskused muutuvad uuringus osalenud ekspertide hinnangul järgneva kümne aasta jooksul tähtsamaks või vajavad arendamist.

Juhitasandil on keskne muudatuste juhtimise oskus, sest turumuutustele tuleb reageerida kiiresti ja paindlikult. Senisest veelgi olulisem on tootmistegevusse lõimida kestlikkust, sest ligipääs turgudele sõltub üha enam ESG-nõuete täitmisest ning täita tuleb nii keskkonna-, sotsiaalseid kui ka juhtimisnõudeid. Digitaalses tootmises on vältimatu ERP- ja MES-süsteemide³⁹³⁹ kasutamise oskus. Juht peab suunama TI kasutuselevõttu, korraldama andmete kasutamist ning hindama kriitiliselt TI genereeritud teavet (Leemet ja Mets, 2025). Tellimuspõhistes ärimudelites on vajalikud projektijuhtimise oskused, sh oskus planeerida aega, teha koostööd ning koordineerida ressursse ja toote elukaare kulusid. Tähtis on mõista ja arendada tööstuslikke ökosüsteeme ning tagada tootmisprotsesside jätkusuutlik juhtimine. Ekspertide hinnangul on juhi rollis üha vajalikum toetada noorte tööellu sisenemist, juhendada neid tööprotsessides, kujundada neis tööharjumused ja anda nende tegevusele tähendus, et suurendada tööle püsimajäämist.

Lisaks loovusele on disainerite tulevikuoskuste keskmes kestlikkuse ja ringmajanduse rakendamine ning toote eluringi mõistmine alates materjalivalikust kuni jäätmekäitluseni (sh kasutus, hooldus, tagastus, ringlussevõtt). Üha vajalikum on materjaliteadlikkus – kiudude, segude ja lisandite mõju ringlusele nii disaini-, tehnoloogia- kui ka keskkonnaalasest vaatenurgast. See tähendab, et ümbertöötlemist takistavad lahendused (nt raskesti ringlusse võetavad materjalid) tuleb ennetada juba disainifaasis, eelistades monomaterjale või kergesti eraldatavaid konstruktsioone. Disainiprotsess nõuab tehnilisi teadmisi materjalide omadustest, konstruktsiooni piirangutest, tootmistehnoloogiate sobivusest ning ohutus- ja kvaliteedistandardite järgimisest. Selged spetsifikatsioonid (mõõdutolerantsid, õmbluslahendused, viimistlusnõuded) on eeldus, et disain on teostatav ja toetab kestlikkuse eesmärke. Kasvab vajadus interdistsiplinaarsete oskuste järele, et siduda loovus ja tekstiilialased baasteadmised digitaalse tootearenduse ja andmekasutusega ning lõimida materjaliteadus, kestlik disain ja ringmajanduse põhimõtted igasse arendusetappi kogu toote elutsükli ulatuses.

Igapäevatöös on vajalikud väga head digioskused, sh 3D-modelleerimise, digitaalse prototüüpimise ja virtuaalse proovimise oskus, samuti peab oskama vallata tehnilist disaini ja konstruktsiooni (täpseid 3D-jooniseid, graafilist kujundust). Disainerid peavad töötama andmetega ja tegema valdkondadeülest koostööd rätsepate, inseneride, tehnoloogide ja turundajatega (Textile Institute, 2025). Esile tõsteti ka pakkumuse koostamise oskust, et prognoosida töömahtu ja tööde ajakulu.

Toodete konstruktsioonijooniste ja tootmisjuhendite koostamisel tuleb arvestada materjalide omadusi, töötlemistehnoloogiat ning tootmisseadmete võimalusi. Juhendid peavad olema üheselt mõistetavad ja võimaldama jälgida tööetappe, tööprotsessi ning tööaja arvestust. Tehnilise tekstiili toodete (nt telkide, sõidukite istmete, polstrite, mööbli, militaartoodete) kavandamisel tuleb arvestada materjalide koormustaluvuse ja ergonoomikaga. Selle eeldus on tugevad tehnilised oskused. Olulised on lekaalide tehnilise paljundamise ning funktsionaalsete rõivaste ergonoomilise lõikekonstruktsiooni ja tootearenduse oskused, sest ametirõivaste puhul tuleb tagada kõigi suuruste sobivus. Samuti peab teadma värvuse, kompositsiooni (materjalide omaduste) ja konstrueerimise kohta. Kasvava vajadusega on oskus tunda tootmistehnoloogiaid ja teada materjalidest, sh kangaste allergiariskidest ning ohutus- ja keskkonnanõuetest.

Toote konstruktsiooni ja tehniliste lahenduste väljatöötamisel on üha vajalikum kasutada 3D- visualiseerimise programme, mis võimaldavad hinnata mahujaotust ja konstruktsiooni toimivust enne, kui luuakse prototüüp. Lõikeid peab korrektselt konstrueerima ja valdama tootmistehnoloogiat, et määrata toote sobivus, materjalikulu ja õmblemise ajanorm. Lisaks digitaalsele modelleerimisele peab endiselt oskama kontrollmõõdistada käsitsi, mis eeldab ruumilist mõtlemist ja aitab avastada vigu, mida tarkvara ei näita. Konstruktor seob disaini, tootmistehnoloogia ja kvaliteedijuhtimise ning vähendab praaki täpsete lõigete kaudu.

Kasvab vajadus inglise keele oskuse järele suhtlustasandil, sest tehakse rahvusvahelist koostööd ja kasutatakse võõrkeelset tarkvara. Soovitatav on täiendada oskusi nii tööks vajalike arvutiprogrammide kui ka tootmistehnoloogia vallas, et hoida tarkvara kasutamise oskused ajakohasena, tõsta protsesside tõhusust ja täpsust ning vähendada materjalikulu ja praaki.

Tehnoloogidelt oodatakse tootmisprotsesside ja õmblustehnoloogiate tundmist, kuid järjest olulisem on materjalide tundmine, mille kõrval kasvab keskkonna- ja vastavusnõuete tundmise osakaal. Tehnoloog peab arvestama taaskasutus- ja ringlusvõimaluste, kemikaalinõuete ja ökodisaini põhimõtetega, alates materjalivalikust kuni hooldusmärkideni. Tehnoloogid vastutavad tootmisprotsessi eest ning peavad oskama koostada tehnilist dokumentatsiooni (lõikeid, tööjuhendeid, normiaegasid), et tagada protsessis jälgitavus. Tootmisprotsesside optimeerimiseks tuleb osata kasutada tänapäevaseid seadmeid, digitaalseid tööriistu ja uusi tehnoloogiaid (nt bonding’ut⁴⁰⁴⁰, ultraheliõmblust⁴¹⁴¹, CAD/CAM-süsteeme). Tehnoloogil peavad olema väga head digioskused, sest ta võib oma töös hallata suuri andmemahtusid ja teha massmuudatusi, mis eeldavad andmeanalüüsioskust. Lisaks peab väga hästi tundma Excelit ja ettevõtte ERP-süsteeme. Andmetest lähtuv planeerimine ja hinnastamine on osa igapäevatööst, kus tuleb koostööd teha ostujuhi ja hankemeeskonnaga, et pakkumised ja riigihanked oleksid põhjendatud. Tehnoloog vastutab tööprotsesside juhendamise ja ohutuse tagamise eest, mistõttu peab tal olema juhendamisoskus.

Tootmiskorraldajatelt oodatakse paremaid tehnoloogilisi oskusi, järjest tähtsamaks saab tootmise andmepõhine juhtimine. Lisandub töö digitaalse tootepassi andmetega. Tehnoloogiline oskuste pagas on sarnane tehnoloogi omaga ning oskused võivad olla ülekantavad lähedasse valdkonda. RTN-is peavad siiski olema spetsiifilised oskused, näiteks oskama põhjalikult tunda materjale. Üha olulisemaks saab analüüsioskus, strateegiline planeerimine, ressursi- ja tööjõu tõhususe tagamine ning materjalide ja laovarude juhtimine, mis eeldab, et vallatakse süsteemselt protsessiloogikat, andmeanalüüsi ja tootmise korraldust.

Tööstusinseneeria teadmised ja oskused on tööstusteülene vajadus. Tulevikus muutub aina vajalikumaks juhtida tootmist andmete põhjal, sh analüüsida reaalajas tootmis- ja kvaliteediandmeid, automatiseerida protsesse ja rakendada digilahendusi (nt tootmisjuhtimissüsteeme (MES) ja ettevõtte ressursiplaneerimist (ERP)). Mõtlema peab ringmajanduse ja elukaarepõhiselt, et kujundada keskkonnasäästlikke tootmisprotsesse ja rakendada rohetehnoloogiaid, mis võimaldavad tulevikus materjale korduskasutada ja ringlusse võtta. Lisaks on vaja osata koostööd teha disainerite, materjaliteadlaste ja IT-spetsialistidega, suutlikkust juhtida muudatusi ning kaasata töötajaid uute tehnoloogiate ja töökorralduse juurutamisse.

Tehnikute ja mehaanikute ametirühmas on edaspidi rohkem vaja interdistsiplinaarseid oskusi ning asjatundlikkust automaatikas, elektrotehnikas ja mehaanikas, mis võimaldab masinaid seadistada ning teha tõrkeotsingut ja elektroonikapõhise tootmistehnika ennetavat hooldust. Samas on need oskused ülekantavad teistessegi tööstussektoritesse. Ekspertide hinnangul peab tehnikutel ja mehaanikutel olema laiem tehniline baas, mitte kitsalt masinapõhine väljaõpe, sest tänapäevased seadmed nõuavad seda. Vajalik on tunda nii elektri (pinged, voolud, skeemilugemine, ohutus) kui ka metallitöö põhialuseid (lõikamine, puurimine, keermestamine, tolerantsid), aga omada ka praktilist kokkupuudet tööstuslike tehniliste süsteemidega, milles on mehhaanika koos elektroonika ja automaatikaga üheks lõimitud. Arvestades tootmises kasutatavat vanemat seadmeparki tuleb endiselt osata lugeda seadme kasutusjuhendit ning selle järgi parendusi ja hooldusi teha.

Tööjuht vahendab teavet tootmis- ja kontoritöötajate vahel, tõlgendades ja edastades töökorralduslikke juhiseid arusaadaval viisil. Tööjuht peab oskama teha tõrkeotsingut, et hoida tootmisliin töökorras ja kvaliteet stabiilne. Vajalik on erinevate tarkvarasüsteemide valdamine, oskus lugeda ja tõlgendada 3D-mudeleid, anda nende põhjal juhiseid meeskonnale ning osata seadistada ja käidelda masinaid ja seadmeid. Tööjuht peab oskama planeerida ja optimeerida ressursse, suhelda ja ennast kehtestada, kiiresti probleeme lahendada ja töötajaid motiveerida. Eksperdid tõid esile, et tööjuhtidel vajavad arendamist juhtimisalased oskused.

Rätsepad peavad oskama arvestada töömahtu ja ajakulu. Järjest rohkem on vaja head suhtlemisoskust, et tellimust eelhinnata, välja selgitada soovid ja täpsustada nõudeid. Rätsep peab oskama õmmelda, lõikeid konstrueerida, mõõdistada ja teha sobivuse analüüsi, sh tuvastada kehaasümmeetriad. Ekspertide hinnangul tuleb kasuks rõivatraditsioonide tundmine, mis loob konteksti ja aitab leida sobivaid lahendusi eri sihtrühmadele. Vajalikud on proportsioonitaju, visuaalanalüüs (heledus- tumedus, aktsentide suunamine) ja stiiliõpetus. Kasvava tähtsusega on materjaliteadlikkus, sh klassikaliste ja tänapäevaste tekstiilide omaduste, käitumise, töötluse ja hoolduse kohta. Kestlikkuse seisukohalt on oluline mõista tekstiilmaterjalide jalajälge, ringluse piiranguid ja parandatavuse võimalusi, rakendades ökonoomset materjalikasutust, lõikekadude vähendamist ja võimaluse korral nullkulu-lähenemist. Ekspertide hinnangul vajab arendamist säästliku tootmise oskus, millele peaks õppes rohkem tähelepanu pöörama. Rätsepatel peavad olema väikeseeria tootmise jaoks vajalikud oskused – näiteks kuidas teha prototüübist lahendus, mida saab hiljem väikeseeriana tootma panna. Prototüübi loomisel tuleb läbi mõelda tööjärjestus, valida tootmislahendused ning anda tootepaketile sisend lõigete sobivuse, õmbluste ja detailide lihtsustamise kohta.

Õmblejate puhul on endiselt kõige tähtsam õmblusoskus – see vajadus lähitulevikus ei kao. Õmbleja peab olema käeliselt täpne, stabiilse töötempoga ja püsiv. Selle ameti tulevikuoskused ei piirdu õmblusmasinatööga, vaid lugeda ja kasutada peab oskama digitaalseid konstrueerimisprogramme ning tunda materjalide omadusi. Kasvab vajadus osata kasutada, käitada ja seadistada erinevaid õmblusmasinaid ning vahetada masinal operatsioone tootmisvajaduse alusel. Tootmisõmbleja töö eeldab erinevate seadmete valdamist (sh pehme mööbli ja tehniliste tekstiilide töötlemisel). Vajalik on ruumiline mõtlemine ja funktsionaalne lugemisoskus (jooniseid ja spetsifikatsioone). Automatiseerimise tõttu nihkub rõhuasetus masinaoperaatori baasoskustele (käitamine, lihtne seadistamine, tõrketuvastus) ja digioskustele. Töökäsud ja tootmise tagasiside edastatakse digitaalselt. Tööturule oodatakse üha enam õmblejaid, kes tunnevad eri materjale ja seadmeid, oskavad modelleerida, teha professionaalset parandust ja optimeerida materjalikulu.

Masinaoperaatoritelt oodatakse tehnilist taiplikkust ja praktilisi oskusi. Toime tuleb tulla tänapäevaste poolautomaatsete seadmetega, osata lugeda tööjuhiseid ja jälgida protsessiandmeid, seadistada ja programmeerida, samal ajal säilitada täpsus ja töökindlus. Vajalikud on baasdigioskused, arusaamine masinatest, tootmisloogikast ja arvutiga ühendatud süsteemidest ning põhiteadmised materjalidest.

Kvaliteedikontrollija töö eeldab võimet teha detailitäpset visuaalset hindamist (õmbluste korrektsuse, mõõdistuse, kaalumise kohta) ning järgida järjekindlalt protseduure. Juurdelõikuse operaatori puhul on vajalikud teadmised kangast ja oskus juhtida ladestusroboteid.

Ekspertide hinnangul jääb püsima vajadus käsitöö- ja õmblusoskuse järele, kuid aina rohkem on vaja digioskusi ja kestlikkuse tagamisega seotud kompetentse. Tootmise puhul nihkub väärtusahelas Eestisse pigem tootearendus ja prototüüpimine, mis eeldab veelgi paremaid oskusi.

Peatükis võrreldakse RTN-i põhikutsealade tööjõuvajadust ja koolituspakkumist. Selleks võrreldakse, kui palju ja millisel haridustasemel uut tööjõudu valdkond 2035. aastaks vajab (vt ptk 4) ning kui palju võimalikke uusi töötajaid lisandub tasemeõppest (vt ptk 5.2).

Vaatamata kahanevale hõivele vajatakse olemasolevate töötajate asendamiseks RTN-i põhikutsealadele kümne aasta jooksul kokku ligi 1000 uut töötajat. Eelduslikult ei pea kõik töötajad omandama erialaseid oskusi tasemeõppest, vaid piisab koolitustest. Tasemeõppest võiks erialase hariduse omandada üle 600 töötaja. RTN-i põhikutsealadega seotud tasemeõppekavadelt võiks prognoosi kohaselt valdkonda kümne aasta jooksul tööle asuda umbes 600 inimest.

Tööandjatel on keeruline leida insenere ning kriitilisel määral on puudu tehnikuid ja mehaanikuid. Samuti on raske leida õmblejaid, eriti kõrgema oskustasemega. Õmblejaid on tasemeõppes koolitatud vähe ning puudujääki süvendab, et erialasele tööle asutakse harva. Valdkonnas on palju pensionieelses ja ka pensionieas töötajaid, mistõttu on lähiaastatel oodata põlvkonnavahetust ja seetõttu tööjõupuuduse süvenemist. Vaatamata piisavale koolituspakkumisele on tööandjatel raske leida kvalifitseeritud tehnolooge ja konstruktoreid. Rätsepategi rakendumine erialasel tööl on vähene, kuigi arvuliselt koolitatakse neid arvukalt.

Õmblusoskustega inimesi on aastate jooksul koolitatud piisavalt ning rätsepa- ja õmblejaõpet koos vaadates isegi üle tööturu vajaduse. Sellest hoolimata on tööandjate mure mõlema kutseala järelkasvu pärast suur. Seetõttu tuleb lisaks õppe tagamisele tegeleda sellega, et lõpetajad jõuaksid valdkonda tööle – näiteks tõsta palgataset, parandada töötingimusi ja rakendada muid meetmeid. Lähiaastate lõpetajate prognoos näitab, et vaatamata vastuvõetute arvu vähenemisele on TRJN ÕKR-is kutseõppes koolitamise maht edaspidigi üldiselt piisav, kuid vaja on korrigeerida tootmise ja individuaalõmbluse vahekorda ning arvestada rohkem regionaalseid vajadusi. TRJN ÕKR-ist tervikuna on tööjõuvajadus RTN-i valdkonda kümne aasta jooksul umbes 450 ning koolituspakkumine umbes 400 inimest. Tegelik lõpetajate arv on prognoositust suurem, sest arvestatud on, et osa lõpetajatest ei asu tööle RTN-i valdkonnas või jätkab õpinguid. Seepärast ei ole vaja õppekohtade arvu suurendada, kuid tähelepanu tuleb suunata asjaolule, et rohkem lõpetajaid jõuaks pärast õpinguid valdkonda tööle.

Osalt on kvalifitseeritud tööjõupuudust leevendanud välistöötajad. Ajutise välistööjõu⁴²⁴² osakaal põhikutsealadel oli 2024. aastal õmblejatel 9%, tekstiiliseadmete operaatoritel 7%, muudel tootmistöötajatel 6% ja teistel vähem. Ajutisest välistööjõust kolmveerand olid Ukraina päritolu. Välistöötajad saavad leevendada tööjõupuudust, kuid ei saa olla püsiv lahendus, et tööjõuvajadus täielikult katta, sest ulatuslik välistööjõu kasutamine suunaks tootmise Eestist välja.

Tabelis 5 on esitatud RTN-i põhikutsealade tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise arvutuslik vahe ja koondhinnang koolituspakkumise tasakaalule. Kvalitatiivne hinnang tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise tasakaalule on uuringu järelduste tegemisel peamine,⁴³⁴³ sest selles on lisaks arvutuslikule võrdlusele arvestatud ekspertide hinnangutega ja kutsealade eripäradega. Seega annab koondhinnang tasemeõppe piisavusele tõepärasema signaali. Tabelile järgnevad põhikutsealade kaupa lühikesed selgitused hinnangule. Selleks, et saada parem ülevaade tasemeõppe vajadusest erialade lõikes, on veerus „Tööjõuvajadus tasemeõppest 10 aasta jooksul“ jagatud mõne põhikutseala tööjõuvajadus teiste põhikutsealade ridadele (nt osa kõrgharidusega juhtidest vajab inseneeria- ja osa disainialast haridust).

Juhid

Juhte leitakse, kuid eeldatakse, et neil on valdkondlik või insenertehniline haridus. Koolituspakkumise piisavust hinnatakse teiste põhikutsealade kõrg- ja kutsehariduse pakkumise piisavuse põhjal. Seetõttu on juhtide kõrghariduse tööjõuvajadusest osa arvestatud nii, et see peaks saama kaetud disainer- tootearendajate, konstruktorite ja tehnoloogidega sarnasest väljaõppest. Osa kõrghariduse tööjõuvajadusest tuleks aga katta inseneeria valdkondadest ja see on arvestatud tööstusinseneride tööjõuvajaduse hulka. Kutseharidusega juhtide tööjõuvajadus on arvestatud rätsepate ning tekstiiliseadmete operaatorite ja muude tootmistöötajate tööjõuvajaduse hulka. Juhtidele sobib ka muu erialane taust (eelkõige kõrgharidusest, näiteks juhtimine ja haldus, ärindus ja haldus, majandusteadus, õigus), mille lõpetajaid on tööturul piisavalt.

Disainer-tootearendajad

Disainialast õpet pakutakse mitmetes koolides ja õppekavadel ning disaineri värbamisega raskusi ei ole. Keerulisem on leida tehnilist disainerit (kes koostab mh näiteks 3D-jooniseid). Disaineri õppekavadelt saab lisaks RTN-i valdkonnale tööle minna elualadele, mis ei ole RTN-i valdkonna põhikutsealadega seotud (nt moeajakirjanik, sisseostja kaubanduses, stilist). Disainerid töötavad ka ettevõtjatena ning erialaselt välisriikides. Disainerite koolituspakkumine katab muu seas osade juhtide tööjõuvajadust (nt tootearenduse puhul). Arvestades tootearenduse ja ringdisaini põhimõtete rakendamise kasvavat vajadust, on koolituspakkumine RTN-i valdkonnale piisav. Disainer- tootearendajaid koolitatakse RTN-i valdkonna jaoks piisavalt, kuid tööandjad tunnevad puudust heade digioskustega tootearendajatest.

Konstruktorid ja tehnoloogid

Arvuliselt koolitatakse tasemeõppe lõpetajaid tööjõuvajadusest enam, kuid sellest hoolimata tunnetavad tööandjad tööjõupuudust, mis viitab turutõrke olukorrale⁴⁴⁴⁴. Tööandjatel on raske leida kvalifitseeritud tehnolooge ja konstruktoreid, eriti tõmbekeskustest väljas. Turutõrke põhjused võivad olla erinevad (nt töötasu ja -tingimused). Konstruktorite ja tehnoloogide puhul võib olla tegemist ka tööjõu nappusega, mis on iseloomulik väikesearvulistele kõrgema oskustasemega töökohtadele ning mille puhul on tööandjate ja -otsijate samaaegne tööpakkumine ja -otsimine piiratud, mistõttu esineb sagedamini raskusi värbamisel (Rosenblad et al., 2023). Üks lahendus võib olla spetsialistide ja töökohtade parem kokkuviimine (nt praktikakohtade pakkumine, ettevõtete tutvustamine). Koolituspakkumises on lisaks TTK valdkondlikule rakenduskõrgharidusõppele (varasem õppekava „Moetööstuse tehnoloogia ja uus kestlik tekstiilitehnoloogia“) arvestatud erinevaid materjaliteaduse ja tekstiilitehnoloogia erialasid. Eksperdid väljendasid muret, et uues TTK kestliku tekstiilitehnoloogia õppekavas ei ole piisavalt konstrueerimise õpet, mistõttu konstruktoreid sealt ei tule, kui täiendavat õpet ei pakuta. Konstruktorite tööjõuvajadus on väga väike, kuid sellest hoolimata on oluline tagada järelkasv, et kogu valdkond toimiks. Tegemist on valdkonna jaoks võtmetähtsusega põhikutsealadega, sest neile vajalikke spetsiifilisi valdkondlikke kompetentse teiste erialade õppes omandada ei saa.

Tootmiskorraldajad

Tootmiskorraldajaid koolitatakse RTN-i valdkonna tööjõuvajaduse mõttes piisavalt. Nad tulevad muudelt erialadelt (nt laomajandus, logistika, ärikorraldus, raamatupidamine), mille lõpetajaid on tööturul piisavalt.

Tööstusinsenerid

Tööstusinsenere on raske leida ning RTN-i valdkonnas töötatakse sageli pensionieas. Inseneride puudujääk on teisteski tööstussektorites, mis raskendab omakorda töötajate leidmist. Põhikutsealale sobivad erinevad tööstusinseneeria õppe lõpetajad (nt tootmise juhtimine ja digitaliseerimine, mehhatroonika, tootmistehnika).

Tehnikud ja mehaanikud

Tehnikutest ja mehaanikutest on RTN-i valdkonnas suur puudujääk, mis võib järelkasvu puudumise tõttu kriitiliseks muutuda. Tööandjatel on märkimisväärseid raskusi nendele ametikohtadele inimesi värvata. Tehnikutel ja mehaanikutel peab kindlasti olema tehnikaalane väljaõpe – eelistatult läbitud mehhatroonika kutseõpe, aga sobib muugi tehniline õpe (nt robootika, automaatika, elektroonika). Suur mehaanikute ja tehnikute puudujääk on teisteski tööstussektorites. Mehhaaniku teenust ostetakse võimaluse korral ka sisse, samuti on tööandjad vastutulelikud paindlikus tööajas. Siiski näitab töötajate kõrge vanus (pooled on 55-aastased või vanemad, seejuures 18% pensionieas), et järelkasvule ei ole häid lahendusi leitud ning lähiaastatel tekib kriitiline puudjääk, millest võib tulevikus tootmisprotsesside sujuva töö tagamisel takistus saada. Kitsaskohana on välja toodud, et Pärnumaal mehhatroonikuid ei õpetata, aga neid vajaksid lisaks RTN-ile teised kohalikud tööstusettevõtted.

Tööjuhid

Tööjuhte leitakse, sest nad kasvavad välja valdkonna tootmistöötajatest. Spetsiaalset tasemeõpet tööjuhtidele ei pakuta. Osalt vajavad nad RTN-i valdkonna haridust, mida on koolituspakkumise arvutustes arvestatud. Lisaks sobib muu erialane taust (nt erinevad kutsehariduse tehnikaalad). Samuti peetakse tähtsaks juhtimisalast võimekust ja oskusi. Arvestades teiste tootmistöötajate koolituspakkumise piisavust (v.a õmblejad), on koolituspakkumine tööjuhtidele piisav. Soovitatav on pakkuda tööjuhtidele juhtimisalaseid täiendkoolitusi.

Rätsepad

Rätsepaid on aastate jooksul koolitatud arvukalt, kuid suur osa lõpetajaid ei jätka erialase tööga. Rätsepatest töötajaskond vananeb ja järelkasv saab olema suur probleem. Rätsepaõpe on varem olnud populaarne täiskasvanud õppijate seas. Vaadates viimaste aastate rätsepaõppe lõpetajate tööleasumist, on neist valdkonda tööle läinud pigem vanemaealised, mitte noored.

Kutsehariduse reformi rahastuspõhimõtete muudatuse mõju on veel raske hinnata, aga 2025/26. õppeaastal vähenes vastuvõtt varasema aastaga võrreldes ligi poole võrra – seda eelkõige täiskasvanud õppijate seas, kelle õpe muutus valdavalt tasuliseks⁴⁵⁴⁵. Vaatamata vastuvõetute arvu vähenemisele viimasel õppeaastal, koolitatakse rätsepaid tööjõuvajadusest rohkem. Tuleks ümber vaadata õppekavarühmasisesed proportsioonid, pakkudes rätsepaõppe arvelt rohkem õmbleja tasemeõpet.

Oluline on tagada ka erineva spetsialiseerumisega rätsep-stilisti 5. taseme jätkuõpe. Viimase viie aasta keskmisena on 5. tasemel vastuvõetute osakaal olnud kogu rätsepate õppest viiendik, kuid 2025/26. õppeaastal ei võetud vastu ühtegi õppijat. Ekspertide hinnangul on juba praegu meesterätsepaid väga vähe. Osaliselt katavad rätsepaõppe lõpetajad õmblejate tööjõuvajadust, sest ka tootmises vajatakse kõrgema oskustasemega töötajaid. Seetõttu võiksid nad ekspertide hinnangul rätsepaõppe käigus omandada muu hulgas väikeseeria tootmiseks vajalikud oskused.

Õmblejad

Õmblejate koolituspakkumine ei ole piisav ja puudujääk süveneb. Tööandjad tunnevad õmblejatest märkimisväärselt puudust, eriti neist, kellel on kõrgem oskustase. Tasemeõpe on olnud väikesearvuline ega arvesta kõikjal regionaalseid vajadusi. Samuti on kitsaskoht lõpetajate madal rakendumine erialasel tööl. Tööandjad on sunnitud õmblejaid ise koolitama, kuid samas on väljaõpe spetsiifiline. Õmblejana on tööle asunud ka rätsepa eriala lõpetajad, mis viitab ühelt poolt õmblejaõppe mahu ebapiisavusele ja teisalt tootmise vajadusele kõrgema oskustasemega õmblejate järele. Töötajaskond on vanemaealine, tööjõud püsiv ja voolavus madal.

Tööandjad on välja toonud, et õmblejate puudujääk piirab kohati ettevõtete kasvuvõimalusi. Isegi kui tellimusi on rohkem, saab töötajate puudus takistuseks. Tööjõu puudujääki leevendavad osaliselt sisserändajad (nt Ukraina sõjapõgenikud), kuid see katab peamiselt lihtsamat õmblus- ja tootmistööd tegevate töötajate vajadust.

Rätsepa- ja õmblejaõppega seondub 2025/26. õppeaastast avatud uus nelja-aastane kutsekeskhariduse õppekava „Tekstiiltoodete disain ja tehnoloogia“⁴⁶⁴⁶ kolme õppesuunaga, millest üks on rõivaste disain ja -tehnoloogia (kergete rõivaste rätsep, õmbleja tase 4). Uuringu tegemisel (2025/26. õppeaastal) oli vastuvõtt sellele õppekavale ainult VOCO-s (rõivaste disaini ja tehnoloogia suunal⁴⁷⁴⁷) (VOCO). Arvutustes on eeldatud, et järgmisel õppeaastal avatakse õpe lisaks vähemalt kahes koolis (Ida-Virumaa KHK-s, TTHK-s). Koolituspakkumises on osa selle õppekava lõpetajatest arvestatud rätsepa ja osa õmbleja erialale. Tegelikult uuel õppekaval lõpetajaid veel ei ole ega ole teada, kui palju lõpetajaid millise suuna valib ja kuhu tööle asub. Samuti ei ole teada, millised rätsepaks õppimise võimalused ja millistes kutsekoolides edaspidi alles jäävad. Seetõttu on lähiaastate koolituspakkumist tavapärasest keerulisem prognoosida ning seda on soovitatav mõne aja pärast uuesti hinnata.

Tekstiiliseadmete operaatorite ja teiste tootmistöötajate väljaõpe toimub peamiselt töökohal, sest eraldi tasemeõpet neile ei ole. Kasuks tuleb, kui tasemeõppes on omandatud mõni tehniline eriala (nt mehaanika ja metallitöö, elektroonika ja automaatika või materjalide töötlemine (klaas, paber, plast ja puit)) ÕKR-ist. Tekstiiliseadmete operaatorite puhul on vajalikud tehnilised baasoskused – selliseid töötajaid on aga keerukam leida. Muudelt lähedastelt erialadelt on koolituspakkumine RTN-i valdkonna jaoks piisav. Seejuures on arvestatud, et tehnilise baasharidusega tööjõudu vajavad ka tööjuhid ja kutseharidusega juhid.

Peatükis on sõnastatud uuringust tulenevad järeldused tööjõu- ja oskuste vajadusega seotud peamiste kitsaskohtade kohta valdkonnas ning ettepanekud, kuidas neid leevendada. Seejuures on lähtutud uuringu põhiküsimusest: mida on vaja muuta, et täita RTN-i valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadus lähema kümne aasta jooksul.

Valdkonna ekspertide kaasabil analüüsiti, kui palju ja milliste oskustega töötajaid valdkonnas praegu töötab ning prognoositi seda tulevikuks. Ekspertide kaasabil sõnastati ettepanekud ja soovitused, kuidas siduda paremini valdkonna põhikutsealade tööjõu- ja oskuste vajadust ning koolituspakkumist. Valdkonna tööhõivet ja oskusi puudutavate kitsaskohtade leevendamiseks tehtud ettepanekutele on lisatud sihtrühmad, kelle pädevusse konkreetsete ettepanekute elluviimine kuulub. Ettepanekud on sõnastatud soovitatud tegevustena, mille põhjal saavad osalised koostada kitsaskoha leevendamiseks oma tegevusplaane. Lisaks kitsaskohtadele ja ettepanekutele on esitatud tähelepanekud, mis arutelude käigus üles kerkisid, kuid mille kohta konkreetseid tegevusettepanekuid ei sõnastatud.

Esitatud ettepanekute rakendamise seiret tehakse umbes kaks aastat pärast uuringu avalikustamist ning olukorda hinnatakse koos ekspertidega.

Lähiaastate lõpetajate prognoos näitab, et vaatamata vastuvõetute arvu vähenemisele on tekstiili, rõivaste, jalatsite valmistamise ning naha töötlemise ÕKR-i kutseõppes koolitamise maht ka edaspidi piisav, kuid korrigeerima peab regionaalset pakkumist ning tootmis- ja individuaalõmbluse vahekorda. Samuti tuleb säilitada täiskasvanutele suunatud ümberõppevõimalused.

Kuigi valdkond üldiselt kahaneb, tunnevad tööandjad eriti teravalt puudust õmblejatest. Võrreldes eelmise OSKA uuringuga on õmblejate järelkasvu probleem süvenenud: töötajaskond vananeb ning õmblejate palgatase ei ole konkurentsivõimeline. Samas moodustavad õmblejad RTN-i tootmises lähiaastatelgi olulise osa hõivatutest. Õmblemise kompetentside säilimine Eestis on vajalik nii kõrgema lisandväärtusega tootmisettevõtete kui ka parandusteenuste pakkumise jaoks.

Õmblejaõpet pakutakse vähe. Uuringu ajal pakkus õmbleja 3. taseme (kuuekuulist) õpet üksnes VOCO (2025/26. õppeaastal oli seal 14 vastuvõetut). 4. taseme õpet pakkus varem ka Ida-Virumaa KHK (kolme viimase aasta keskmisena oli seal 23 vastuvõetut), kuid 2025/26. õppeaastal kutsehariduse reformi tõttu vastuvõttu ei toimunud, mis seab piirangud võõrkeelsele ja täiskasvanute õppele.

2025/26. õppeaastal avati VOCO-s vastuvõtt uuele nelja-aastasele kutsekeskhariduse õppekavale „Tekstiiltoodete disain ja -tehnoloogia“, mille rõivaste disaini ja tehnoloogia õppesuund hõlmab õmblejate ja rätsepate erialasid⁴⁸⁴⁸. Edaspidi avatakse vastuvõtt tõenäoliselt ka Tallinna THK-s ja Ida- Virumaa KHK-s. Ainult nendel kolmel koolil on tekstiili, rõivaste, jalatsite valmistamise ja naha töötlemise ÕKR-is riigieelarveline rahastus.

Õppe pakkumisel tuleb rohkem arvestada regionaalse tööjõuvajadusega. Pärnumaa KHK-s ei ole õmblejaid aastaid koolitatud, kuid Lääne-Eestis asub arvestatav hulk RTN-i ettevõtteid, kes saavad pakkuda praktika- ja töökohti. Tasemeõpe aitaks vältida sõltumist projektipõhistest rahastustest ja lünki töötajate järelkasvus. Õmblejate koolitamiseks sobib lühike, sh töökohapõhine õpe ning tööandjad on väljendanud valmisolekut töötajate õpet toetada. Kui täiskasvanutele ei saa kutsehariduse reformi tõttu õpet pakkuda ning riigieelarveline rahastus on suunatud ainult kutsekeskhariduse õppesse, võiks ekspertide hinnangul ühe lahendusena pakkuda Pärnumaal tekstiiltoodete disaini ja -tehnoloogia kutsekeskharidusõpet rõivaste disaini ja tehnoloogia suunal, kus koolitatakse ka õmblejaid.

Rätsepaõpe on olnud populaarne eriti täiskasvanute seas, kuid pigem hobi- või enesetäienduse eesmärgil, mitte kutsekindla karjäärivalikuna. Erialasel tööl rakendutakse vähe ning viimastel aastatel on lõpetajatest valdkonda tööle läinud pigem vanemaealised. Osaliselt katavad rätsepaõppe lõpetajad ka õmblejate tööjõuvajadust, samuti on mõned disainerid läbinud õppe, et omandada õmblusoskuse. Rahastuspõhimõtete muutmisega vähenes rätsepaõppesse vastuvõtt 2025/26. õppeaastal varasema aastaga võrreldes poole võrra (196-lt 92-le), eelkõige täiskasvanud õppijate seas. Eksperdid rõhutavad, et tasemeõppes on oluline tagada täiskasvanutele suunatud ümberõppevõimalused, sh peab säilima 5. taseme rätsepa jätkuõpe spetsialiseerumistega. Lisaks peab üle vaatama kergete rõivaste rätsepa õppe sisu. Ekspertide hinnangul keskendutakse individuaalõmblemisele, kuid ka keerukamas väikeseeria tootmises vajatakse väga head õmblusoskust. Ühtlasi on rätsepa oskus käsitsi lõikeid teha ja modelleerida väärtuslik tootmises. Tootmisettevõtete töö sisu tutvustamine ja selleks ettevalmistus tasemeõppes laiendaks lõpetajate tööleasumise võimalusi. Muu hulgas võiksid kõrgemate oskustasemega töötajad senisest enam asuda tööle tööstusesse.

 Ettepanekud kitsaskoha leevendamiseks

Ettepanekute tegemisel on arvestatud kutsehariduse reformist tulenevaid rahastuspõhimõtete muudatusi. Selle alusel rahastatakse riiklikult eelkõige noortele suunatud kutsekeskhariduse õpet, täiskasvanute õpet üksnes teatud tingimustel ning võõrkeelne õpe on tasuline.

Puudu on töötajatest, kellelt oodatakse insenertehnilisi kompetentse ja tööstusinseneeria alast ettevalmistust (nt tööstus- ja tootearendusinsenerid, tootmisjuhid ja -tehnoloogid, tehnikajuhid, kvaliteedijuhid), mida on välja toodud teisteski OSKA töötleva tööstuse uuringutes – näiteks OSKA masina-, metalli- ja elektroonikatööstuse (2023), ehitusmaterjalide tööstuse (2025), kummi- ja plastitööstuse (2025) ja keemiatööstuse uuringus (2026). RTN-i valdkonnas on tööjõuvajadus väike, kuid paljud valdkonnas töötavad insenerid on vanemaealised; 12% juba pensionieas. Tööstusinseneride järelkasvust tööjõuvajaduse katmiseks ei piisa. Selleks, et luua ja arendada kõrgema lisandväärtusega keerukamaid tooteid ja teenuseid ning tõsta tööjõutootlikkust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet, on vaja senisest enam suuremat lisandväärtust loovaid spetsialiste.

 Ettepanek kitsaskoha leevendamiseks

 Kitsaskohaga seotud tähelepanek

Haridus- ja Noorteamet, erialaliit, tööandjad ja koolid jätkavad Inseneriakadeemia⁴⁹⁴⁹ tegevustega kõrghariduses, et suurendada noorte huvi õppida tehnikaalasid ning tagada tööturu vajadustele vastav inseneride järelkasv.

Tehniliste baasteadmiste ja -oskustega töötajate vajadus on tööstusvaldkondade ülene. Tuntakse suurt puudust tehnikutest, mehaanikutest, mehhatroonikutest ja seadistajatest, mida on välja toodud ka teistes OSKA tööstuse uuringutes – näiteks OSKA masina-, metalli- ja elektroonikatööstuse (2023), ehitusmaterjalide tööstuse (2025), kummi- ja plastitööstuse (2025) ja keemiatööstuse uuringus(2026). RTN-i valdkonnas töötavad tehnikud ja mehaanikud on valdavalt vanemaealised, koguni 18% on juba praegu pensioniealised, mistõttu on suur asendusvajadus.

Olemasolev mehhatroonikaõpe (TTHK-s, Võrumaa ja Ida-Virumaa KHK-s) keskendub rohkem tööstusrobootikale, mitte RTN-i seadmetele ja masinatele. Tööandjad vajavad erialase väljaõppega tehnikuid ja mehaanikuid, kes tunnevad mehaanika ja elektroonika põhialuseid ning valdavad poolautomaatseid seadmeid. Arvestatav hulk tööstusi asub Pärnumaal, kuid Pärnumaa KHK-s puudub võimalus mehaanika erialal õppida.

 Ettepanekud kitsaskoha leevendamiseks

 Kitsaskohaga seotud tähelepanek

Mehhatroonikuõppes pöörata tähelepanu ettevõtlusõppele, sest üha enam pakutakse seadmete ja masinate hooldusteenust mikroettevõtjana.

Arvuliselt koolitatakse tasemeõppe lõpetajaid tööjõuvajadusest enam, kuid sellest hoolimata tunnetavad tööandjad tööjõupuudust, mis viitab turutõrke olukorrale. Tööandjatel on raske leida kvalifitseeritud tehnolooge ja konstruktoreid, eriti tõmbekeskustest väljas. Tööandjate hinnangul on puudus tekstiilitehnoloogia erialase ettevalmistusega lõpetanutest. Konstruktorite ja tehnoloogide puhul võib olla tegemist tööjõunappusega, mis on iseloomulik väikesearvulistele kõrgema oskustasemega töökohtadele ja mille puhul on tööandjate ja -otsijate samaaegne tööjõupakkumine ja -otsimine piiratud, mistõttu esineb värbamisel sagedamini raskusi. TalTech pakub tekstiilitehnoloogia ja materjalitehnoloogia õpet, mille lõpetajad saavad tööle suunduda RTN-i valdkonda. TTK avas uuendatud õppekava „Kestlik tekstiilitehnoloogia“, milles kombineeritakse uuenduslikud digilahendused ja keskkonnateadlik mõtteviis tootearenduses, et luua tulevikuks paremaid rõivaid ja tekstiilitooteid. Ekspertide hinnangul on uues õppekavas ebapiisavalt konstrueerimise õpet, mistõttu lõpetaja konstruktoriks ei saa, kui ta ei ole täiendavat õpet läbinud. Konstruktorite tööjõuvajadus on väike, kuid valdkonna jaoks on oluline tagada järelkasv.

 Ettepanekud kitsaskoha leevendamiseks

 Kitsaskohaga seotud tähelepanek

Ettevõtjad loovad otsekontakti kõrgkooliga, et tutvustada õppijatele ettevõtte töövõimalusi, pakkudes praktikakohti ja kaasates neid ettevõtte toodete arendusse, millega suurendada erialale tööleasumist.

Tööjuhid kujunevad sageli valdkonna tootmistöötajate seast, kuid juhtimisalased kompetentsid vajavad täiendamist. Selleks, et vajalikke oskusi kiiremini omandada, võiks kaaluda käivitada sihipärased täienduskoolitused ja luua selleks tööstusvaldkondade ülene tööjuhi universaalne kompetentsiprofiil, mis oleks õppe pakkumise alus (nt valikmoodul või mikrokvalifikatsioon). Kompetentside kirjeldamine aitab tagada, et tööjuhtidel on lisaks erialastele oskustele süsteemne ettevalmistus meeskonnajuhtimises, tööohutuses, kvaliteedi- ja andmepõhises juhtimises ning digilahenduste kasutamises. See loob selge karjäärimudeli, parandab tööjõu liikuvust eri tööstusharude vahel ja võimaldab ettevõtetel paremini planeerida tööjõuvajadust ja koolitusmahte.

 Ettepanek kitsaskoha leevendamiseks

Praktika on õppes keskse tähtsusega, kuid juhendamine aeganõudev ning praktikajuhendid pikad ja bürokraatlikud. Takistusena on eksperdid esile tõstnud praktikajuhendajate mittetasustamist. Eksperdid soovitavad koolidel vähendada praktikakorralduse formaalsust ning muuta praktikajuhendaja koolitus lühemaks ja erialapõhisemaks. Praktikakorralduse parendamise vajadust on välja toodud varasemateski OSKA uuringutes, näiteks transpordi (Lassur ja Viia, 2023), ehituse (Lepik ja Uiboupin, 2024), arvestusala ja ärinõustamise (Tilk ja Kruusmaa, 2023), põllumajanduse ja toiduainetööstuse uuringus (Krusell ja Pihl, 2022).

 Kitsaskohaga seotud tähelepanek

Praktikakorraldus vajab parendamist ja süsteemsemat koostööd koolide, ettevõtete ja erialaliitude vahel. Eksperdid soovitavad pakkuda praktikajuhendajale riiklikku toetust ning muuta juhendajakoolitus lühemaks ja erialapõhiseks.

RTN-i keskmine palk moodustab tekstiilitootmises 77%, rõivatootmises 60% ning nahatöötlemises ja nahktoodete tootmises 65% Eesti keskmisest palgast. Valdkonnas on probleemiks tasemeõppe lõpetajate madal rakendumine erialasel tööl, mille üks põhjus võib olla madalam töötasu. Kuna tööandjad konkureerivad tööturul töötajate pärast, on värbamisel ja uuele põlvkonnale selge signaali andmisel oluline pakkuda konkurentsivõimelist töötasu, mis aitab valdkonda tagasi tuua ka varasema erialase ettevalmistusega töötajaid.

RTN-i valdkond peab leidma viise, kuidas suurendada loodavat lisandväärtust, mis võimaldaks maksta töötajatele kõrgemat palka ning parandada valdkonna mainet potentsiaalse tööjõu silmis. Näiteks võiksid tööandjad suurendada toodete lisandväärtust, pakkuda eritellimusi ja teenuseid, muuta tootmise tõhusamaks ning luua selge karjäärimudeli koos palgaastmete ja tulemustasudega. Ettevõtted võiksid kasutada rohkem erinevaid toetusmeetmeid ja projektirahastusi, et muuta tootmist tõhusamaks ning arendada uusi tooteid.

RTN-i valdkonna mainekujundamisega ei ole seni süsteemselt tegeletud. Valdkonna töötajaskond on keskmisest vanemaealisem ning noorte huvi valdkonna vastu on väike. Valdkonna populariseerimiseks peavad ettevõtted ja koolid tegema koostööd. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste teadlikkust karjäärivõimalustest tuleb suurendada, tutvustades ametite töö sisu ja mitmekesisust ning seoseid tehnoloogia ja keskkonnasäästlikkusega.

Erialaliidu ja ettevõtete eestvedamisel ning koostöös kutse- ja kõrgkoolidega tuleb RTN-i ametialasid ning töö- ja karjäärivõimalusi senisest rohkem avada ja tutvustada, sh ettevõtete edusamme kestlikuma tootmise arendamisel. Selleks, et erialade atraktiivsust suurendada ja mainet parandada, tuleb esile tuua valdkonna uuenduslikkus ja keskkonnasäästlikkuse võimalused ning kaasata noori praktiliste tegevuste, mentorluse ja sotsiaalmeedia kaudu. Selleks saab koostöös välja töötada valdkonna töö tegelikku sisu selgitavad materjalid ning korraldada üldhariduskoolide õpilastele infopäevi ja õppekäike tootmisesse.

Teadlikkuse tõstmine vajab süsteemset ja järjepidevat lähenemist. Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit saab toetada sõnumite kujundamisel ja levitamisel ning suunata sisulisi rõhuasetusi. Koos ettevõtjatega võiks Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit pakkuda RTN-i erialade õppijatele stipendiume jt motivatsioonipakette, tutvustada valdkonda populaarsete saatesarjade (nt „Rakett 69“) jt tegevuste kaudu.

Tööandjad peaksid pöörama rohkem tähelepanu töötingimuste parandamisele, sest eriti nooremad töötajad seavad töökeskkonnale ja -korraldusele kõrgeid ootusi. Kasvanud on nõudlus paindlikkuse, töö- ja eraelu parema tasakaalu, ohutuma ja tänapäevasema töökeskkonna ning suurema kaasatuse järele. Samal ajal on valdkonna teadlikkus ja arusaam tänapäevastest töötingimustest ja töö sisust seni väike olnud. Sellises olukorras on RTN-i atraktiivsuse suurendamine noorte seas lähiaastatel ettevõtete konkurentsivõime seisukohalt kriitilise tähtsusega.

Toodete kasutamisel on vajalik suurendada tarbijate teadlikkust, et eelistataks kohalikke, kvaliteetseid ja kergesti ümbertöödeldavast materjalist valmistatud jätkusuutlikke tooteid, mis aitaksid vähendada toote keskkonnajalajälge selle eluringi jooksul. Rahvusvaheline konkurents RTN-i valdkonnas on väga tugev. Seejuures on Eesti avaliku sektori (nt politsei- ja piirivalveameti, kaitseväe, päästeameti) riigihangete puhul kitsaskoht odavaima pakkumise eelistamise, mis ei taga alati parimat lahendust ega kvaliteeti. Hankemenetluses on sageli määravaks madalaim hind ja kiireim tarne, mistõttu eelistatakse odavaid, sageli väljaspool Eestit toodetud lahendusi, mis piirab kohalike ettevõtete kestlike ja lisandväärtusega toodete turulepääsu ja tootearendust.

Suuremat tähelepanu tuleks pöörata toodete parandamise ning kordus- ja taaskasutuse võimaluste loomisele. Kestlikkuse ja ringmajanduse teemad on kõrg- ja kutsehariduse õppekavades kajastatud, kuid need oleks vaja tuua ka üldhariduse õppekavadesse, et selgitada tarbijakäitumist ja tekstiiltoodete elutsüklit.

Riik saab olla targa tellijana eeskuju, kehtestades RTN-i riigihangetes reeglid, mis toetavad säästlikku majandamist ning suunavad riigihangete korraldajaid arvestama senisest enam kvaliteedile tuginevaid väärtusi, mitte lähtuma üksnes odavamast maksumusest, arvestama öko- ja õiglase kaubanduse märgistega ning eelistama võimaluse korral taaskasutatavast toorainest valmistatud toodete kasutamist.

OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse valdkonnauuringute põhieesmärk on analüüsida ja prognoosida, kuidas muutub lähema kuni kümne aasta jooksul valdkonna põhikutsealade hõive, tööjõuvajadus ja vajatavad oskused ning kas praegune valdkonna koolituspakkumine nii tasemeõppe kui ka täiendusõppe vallas on valdkonna tööjõu- ja oskuste vajadusega kooskõlas. Uuringu tulemusena pakutakse nii koolitus- kui ka tööturu osalistele võimalikke lahendusi, et muutuvatele vajadustele paremini vastata⁵⁰⁵⁰.

OSKA valdkonnauuringute jaoks on töötatud välja ühtne metoodika⁵¹⁵¹, milles on määratud põhialused ja kirjeldatud tulemuste saavutamise viise. Lähtudes valdkondade eripäradest ja konkreetses uuringus püstitatud eesmärkidest võivad uuringulahendused detailides siiski erineda. Siin uuringus kasutati uurimisülesande lahendamiseks kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeallikaid ja analüüsimeetodeid. Andmeallikad olid muu hulgas valdkondlik statistika, varasemad uuringud, strateegilised dokumendid ja arengukavad, üleilmsed tulevikutrendide käsitlused ning muud asjakohased dokumendid. Uuringu tegemisel toetas uurimismeeskonda valdkonna ekspertidest moodustatud eksperdikogu (VEK), et kogutud teavet ja uurimismeeskonna analüütilist tulemit tõlgendada ja valideerida.

Alusandmetena kasutati spetsiaalselt tööjõuvajaduse ja -pakkumise prognoosimiseks koondatud OSKA alusandmestikku, mis tugineb registriandmetele (TÖR, EHIS, rahvastikuregister, Politsei- ja Piirivalveameti elamislubade registri ja lühiajalise töötamise registreerimise info TÖR-is) ja Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetele. Hõivatute arvu alus on Maksu- ja Tolliameti töötamise register (TÖR). Uuritavate põhikutsealadega otseselt seotud õppekavade loetelu ja koolituspakkumise arvutamise aluseks olid EHIS-e andmed, õppekavade kirjeldused, teave koolide kodulehtedel ning varasema OSKA rõiva-, tekstiili- ja nahatööstuse valdkonna uuringu (Ungro ja Leoma, 2018) sisend.

Kvalitatiivset sisendit kogus uuringumeeskond kirjaliku tagasisidena, veebis ja silmast silma tehtud poolstruktureeritud intervjuudel ning eksperdikogu aruteludel. Toimus kaks eksperdikogu koosolekut ja tehti intervjuud. Valdkonna tasemehariduse kohta küsiti osadelt valdkonna erialasid õpetavatelt kutse- ja kõrgkoolidelt kirjalikku sisendit. Uuringusse kaasatud ekspertide nimekirja leiab lisast 3.

Valdkonna vajadus uue tööjõu järele hõlmab OSKA prognoosis kahte tegurit: asendusvajadust ja kasvu-/kahanemisvajadust.

• Asendusvajadus hõlmab tööjõudu, mida vajatakse vanuse tõttu tööturult lahkuvate töötajate asendamiseks. Asendusvajaduse hindamisel kasutati OSKA andmemudeli asendusvajadust puudutavaid arvutusi, mis lähtuvad valdkonnas töötajate vanusestruktuurist ja hõivatute tegelikust pensionile jäämise vanusest.

• Kasvu- või kahanemisvajadus lähtub põhikutsealal hõivatute koguarvu prognoositavast suurenemisest või vähenemisest ning modifitseerib asendusvajadusest tulenevat uue tööjõu vajadust (st kui kutseala kasvab, on igal aastal vaja rohkem uut tööjõudu, kui pensionile siirdub, ning vastupidi). Kutsealade tööhõive muutuste ja sellest tuleneva kasvu- või kahanemisvajaduse prognoosimisel lähtuti valdkonna senisest ja prognoositud arengust, tööhõivet mõjutavatest trendidest ning statistikast, mida täpsustati ja täiendati eksperdiintervjuudes ja -aruteludel.

Tööjõuvajaduse arvutustes ei ole arvestatud tööjõu voolavusega, sest kuigi töötajad vahetavad töökohti ja tööandjate tunnetatud tööjõupuudus võib olla suur, on tööturul vastavate oskustega tööjõud olemas ning neid ei ole vaja tasemeõppes sellevõrra rohkem koolitada.

Uue võimaliku tööjõu pakkumise hindamisel prognoosiperioodil võeti aluseks tasemeõppe ja täienduskoolituse analüüs. Koolituspakkumine tasemeõppest on arvutatud lähiaastatel põhikutsealadega seotud õppekavade eeldatava lõpetajate arvu põhjal, mille aluseks võeti kolme viimase õppeaasta lõpetajate keskmine arv. Seejuures arvestati kuue viimase aasta sisseastujate arvust ja selle muutusest tuleneva lõpetajate arvu muutusega. Trendi pikendamiseks kümnele aastale korrutati lähiaastate lõpetajate prognoos kümnega. Kutsehariduse reformi muudatuste tõttu vähenes teatud erialadel kutseõppes märkimisväärselt vastuvõetute arv. Koolituspakkumise arvutamisel on arvesse võetud olemasolevat teadmist (st ei ole teada, kas õppijate arv peaks mõnel õppekaval edaspidi oluliselt muutuma) ning et tõenäoliselt on lõpetajate arv lähiaastatel varasematest õppeaastatest väiksem. Päris uute õppekavade puhul on arvestatud, et esimesed lõpetajad tulevad mõne aasta pärast.

Võimalik uus tööjõud on vaid teatud osa lõpetajatest, mistõttu on arvestatud lõpetajate rakendumist põhikutsealadel senise lõpetajate valdkonda rakendumise koefitsiendi põhjal⁵²⁵². Selleks, et vältida edasiõppimisest tulenevat topeltarvestust, ei hõlmatud koolituspakkumise arvutustesse doktoriõpet ja vähendati kõrghariduse esimesel astmel koolituspakkumist edasiõppijate võrra. Lisaks on lõpetajate arvu korrigeeritud tööjõus osalemise määraga⁵³⁵³, sest tööealine rahvastik ei ole kunagi täielikult tööhõives. Tasemeõppes õpib ka täiskasvanuid – koolituspakkumises on arvestatud kõigi lõpetajatega, mitte ainult noortega. Arvestada tuleb, et koolituspakkumise prognoos ei kattu õppekavale või erialale esitatava koolitustellimusega (st mitu õppijat aastas vastu võetakse), sest koolitustellimuse puhul peab arvestama võimalike katkestajatega ja nende osaga õppijatest, kes asuvad tõenäoliselt teistele ametialadele.

Tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise prognoosi komponentide lihtsustatud skeem on esitatud joonisel 10.

Joonis 10. Tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise prognoosi komponendid

Uuringu ajakava

2025. aasta maist novembrini analüüsiti valdkonna varasemaid dokumente (uuringuid, arengukavasid, õigusakte), tehti statistiline andmeanalüüs, koguti kirjalikku tagasisidet koolidelt ning tehti eksperdiintervjuud. Kokku intervjueeriti 24 eksperti (vt lisa 3), kelle hulgas oli nii VEK-i liikmeid, teisi valdkonna eksperte kui ka valdkonna erialasid õpetavate koolide esindajaid. Intervjuude ja kirjalike vastuste analüüsi tulemusi on kasutatud uuringu eri osade koostamisel.

Valdkonna eksperdikogu kohtus kahel korral.

Esimesel kohtumisel 25.09.2025 määratleti põhikutsealade hõive, koostati esialgne hõiveprognoos aastani 2035 ning hinnati tulevikutrendide mõju tööjõuvajadusele.

Teisel kohtumisel 26.11.2025 kooskõlastati põhikutsealade lõplik hõiveprognoos, tutvuti ülevaatega valdkonda sobivatest õppekavadest ja lõpetajatest, valideeriti tööjõunõudluse ja koolituspakkumise tasakaalu ning arutati ja sõnastati, kuidas valdkondlikke kitsaskohti lahendada.

2025. aasta detsembrist kuni 2026. aasta jaanuarini koondati eksperdikogu liikmete ja kriitiliste lugejate tagasisidet uuringu aruandele, täiendati seda ja tehti dokumendile keeletoimetus.

OSKA süsteemis kasutatavate terminite allikad:

1. kehtivad õigusaktid (nt kutseseadus);

2. rahvusvahelised kokkulepped (nt klassifikaatorid);

3. oskuste rakkerühma eestvedamisel ekspertide ühistööna sõnastatud kokkulepped (sh Emakeele Seltsi keeletoimkonnaga);

4. OSKA nõunike kogus sõnastatud kokkulepped.

AK (ingl ISCO) – ametite klassifikaator. Siinses töös on kasutatud 2008. aasta klassifikaatori uuringuhetkel kehtivat versiooni

Amet, ametikoht (ingl occupation/job) – tööülesannete kogum, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu. Ameti- ja kutsenimetused võivad kokku langeda (AK-s tähistab seda kaheksakohaline kood)

Ametiala (ingl occupation) – sarnaste ametite kogum

Ametialagrupp – OSKA andmemudeli ühik, mis koondab ametialad 70 grupiks, kasutades ametite klassifikaatorit ja Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaatorit

Ametirühm (ingl group of occupations) – sarnaste ametialade kogum ametite klassifikaatoris (AK-s tähistab seda neljakohaline kood)

EHIS – Eesti Hariduse Infosüsteem

EKR – Eesti kvalifikatsiooniraamistik

EMTAK (ingl NACE) – Eesti Majanduse Tegevusalade Klassifikaator. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori 2008. aasta versiooni

Eriala (ingl speciality) – teaduse, tehnika, kunsti vms kitsam, suhteliselt kindlalt piiritletud ala; spetsiaalala. Eriala seostub eelkõige õppimise ja õppekavaga, vahel spetsialiseerumisalaga õppekavas. Eriala nimetusena kasutatakse tegevusala nimetust (mitte tegijanime nagu kutse puhul)

Erioskused (ingl field-specific skills) – konkreetse vaimse, materiaalse, sotsiaalse, tehnilise või korraldusliku ülesande lahendamiseks vajalikud oskused

Hariduskvalifikatsioon (ingl educational qualification) – õppeasutuse antud diplom, tunnistus või kraad, millega tõendatakse (ja mis kinnitab) õppekavaga kehtestatud õpiväljundite saavutamist. Hariduskvalifikatsioonid jagunevad üld-, kutse- ja kõrghariduskvalifikatsiooniks

Haridus- ja koolitusvaldkondade liigitus (ingl ISCED-F) – Eesti versioon Euroopas kehtivast ühtsest kutse- ja erialade liigitusest. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori kehtivat versiooni

Haridusvõti (ingl occupation-education correspondence key) – OSKA andmemudeli osa, mis näitab seost ja seose tugevust omandatud hariduse ja töökoha vahel. Haridusvõti põhineb omandatud hariduse ja ametialade empiirilistel seostel, mida on kohandatud eksperditeadmise baasil

(Tööga) hõivatu ehk töötaja (ingl employed person) – isik, kes töötas ja sai selle eest tasu palgatöötaja, ettevõtja või vabakutselisena või viibis ajutiselt töölt eemal. OSKA tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringutes tuginetakse tööhõive määratlemisel üldjuhul Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmetele. Arvesse võetakse isiku põhitöökohta (st töökohta, kus isik töötas uuritaval aastal kõige kauem)

Kompetents (ingl competency) – tegevuses väljenduv teadmiste, oskuste ja hoiakute kogum, mis on eeldus teatava tööosa täitmisel

Kompetentsiprofiil (ingl competency profile) – ameti, kutseala või kutsetegevuse valdkonna kompetentside kirjeldus vastaval kvalifikatsiooniraamistiku tasemel

Kompetentsus (ingl competence) – edukaks kutsetegevuseks vajalike kompetentside kogum (asjatundlikkus)

Koolituspakkumine (ingl new labour supply from education system) – prognoositud tasemeõppe lõpetajate arv, kes võiksid potentsiaalselt asuda tööle põhikutsealale või valdkonda, arvestades lõpetajate tööle asumist erinevatele ametialadele, edasiõppimist ja tööhõivemäära, järgmise kümne aasta jooksul

Kutseala (ingl profession) – samalaadset kompetentsust eeldav tegevusvaldkond kutsesüsteemis või sarnastel tegevustel põhinev eri tasemel kompetentse eeldavate kutsete kogum. (Näide 1: kutseala – toitlustus- ja majutusteenindus; kutsed – abikokk, kokk, meisterkokk. Näide 2: kutseala – müürsepatöö; kutsed – müürsepp (tasemed 3 ja 4)

Kutsekvalifikatsioon (ingl occupational qualification) – kvalifikatsioon, mis saadakse kutseeksami sooritamisel ja mille tase on määratud asjakohases kutsestandardis

Kutsestandard (ingl occupational standard) – dokument, milles kirjeldatakse kutsetegevust ja kutsealaseid kompetentsusnõudeid vastaval kvalifikatsiooniraamistiku tasemel

Kutseõppeasutus ehk kutsekool (ingl vocational educational institution) – kool, kus saab omandada kutsehariduse

Kvalifikatsioon (ingl qualification) – hindamise ametliku tulemusena tunnustatud kompetentsus. Kvalifikatsioonid jagunevad hariduslikeks (ingl educational qualifications) ja kutsekvalifikatsioonideks (ingl occupational qualifications)

Kõrgkool (ingl institution of higher education) – õppeasutus, kus saab omandada kõrghariduse (ülikool, rakenduskõrgkool)

Mikrokvalifikatsiooniõpe (ingl micro-credential studies) – 5–30 ainepunkti mahus (1 AP = 26 tundi) täienduskoolitus, mille käigus omandatakse ja tõendatakse tööturu või ühiskonna vajadustest lähtuvaid teadmisi ja oskusi. Mikrokvalifikatsiooniõpet võivad korraldada kõrg- ja kutsekoolid ning tegevusloa alusel ka muud täienduskoolitusasutused. Kõrgkoolid võivad nimetada mikrokvalifikatsiooni mikrokraadiks, kui kõrgharidustaseme õppeained moodustavad mikrokraadi õppekava mahust vähemalt poole. Mikrokvalifikatsioone saab koguda ja kombineerida, et formaalõppes tõendada kvalifikatsiooni omandamist või kutsetunnistuse saamist

OSKA (ingl system for monitoring and anticipating labour market training needs) – Eesti tööjõu- ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteem

OSKA andmemudel (ingl OSKA forecast model) – OSKA tööjõuprognooside koostamiseks loodud andmestik, mis ühendab tööturu-, haridus- ja rahvastikuandmeid eri registrite ja OSKA valdkonnauuringute põhjal

OSKA koordinatsioonikogu (ingl OSKA Coordination Council) – OSKA juhtorgan, kelle põhiülesanne on juhtida tööturu koolitustellimuse formeerimist ja leida tasakaal kutsetegevuse valdkondade vajaduste vahel. Koordinatsioonikogu moodustab vastutav minister seaduse alusel

OSKA valdkond (ingl sector for labour market training needs monitoring and forecasting) – sarnaste majandustegevus- või kutsealade kogum, mille ulatuses koostatakse valdkonna tööturu koolitusvajadus ja tegutseb eksperdikogu

Oskus (ingl skill) – võime sihipärast tegevust planeerida ja ellu viia

Oskuste vajadus (ingl skills anticipation) – teave valdkonnas edukaks hakkamasaamiseks vajalikest olulistest kompetentsidest ja nende puudujääkidest töötajatel, kahaneva ja kasvava vajadusega kompetentsidest, tulevikuoskustest ning kompetentsiprofiilide kirjeldamise vajadusest (ka kutsestandardite olemasolust)

(Valdkonna) põhikutseala (PKA) (ingl main professions of a sector) – valdkonna toimimiseks määrava tähtsusega valdkonnaspetsiifilisi kompetentse eeldav ametialade rühm. Näiteks, keemiainseneride põhikutsealasse kuuluvad sellised ametialad nagu keemik, keemiainsener, biotehnoloog, mikrobioloog, kvaliteedijuht ja biolabori kvaliteedispetsialist

Riiklik ühtne hariduse liigitus (RÜHL, ingl ISCED) – Eesti versioon Euroopas kehtivast ühtsest haridustasemete ja -tüüpide liigitusest. Siinses töös kasutatakse klassifikaatori kehtivat versiooni

Tehisintellekt (TI) = tehisaru (ingl artificial intelligence (AI)) – tehnoloogia, mis võimaldab arvutitel ja masinatel jäljendada inimlikku õppimist, arusaamist, probleemide lahendamist, otsuste tegemist, loovust ja autonoomiat. (IBM, 2024)

Turutõrge ehk varjatud takistus tööjõu järelkasvu tagamisel (ingl market failure in the context of OSKA) – olukord, kus hoolimata koolituskohtade olemasolust ja koolitustegevuse näilisest vastavusest koolitusvajadusele on valdkonnas tööjõu- ja/või vajalike kompetentside puudus

Tööelu üldoskused (ingl transversal skills) – töömaailma erioskuste kasutamiseks vajalikud eeldusoskused, mille saab üle kanda kõikidele töömaailma valdkondadele

Tööjõud (ingl labour force) – tööga hõivatud ja töötud. Töötuks loetakse isik, kes ei tööta, otsib aktiivselt tööd ning on valmis töö leidmisel tööle asuma

Tööjõuvajaduse prognoos (ingl labour demand forecast) – võimalikke tööturu arengusuundi arvestav ja töötajate vajadust kirjeldav arvuline hinnang selle kohta, kui palju võiks olla vaja uusi töötajaid OSKA valdkondades, ametirühmades ja haridustasemetel

Tööturu koolitusvajadus (ingl labour market training needs and the number of commissioned study places) – tööjõuvajaduse prognoosist ja oskuste vajadusest lähtuv OSKA valdkondade põhine ettepanekute ja soovituste kogum koolituskohtade planeerimiseks ja õppe sisu arendamiseks haridusliikide ja -tasemete ning õppevaldkondade kaupa

Valdkonna eksperdikogu (VEK) (ingl sectoral expert panel) – ekspertidest moodustatud koostöökogu, kelle ülesanne on selgitada OSKA valdkonnas välja tööturu koolitusvajadus ja seirata selle täitmist. VEK võib oma töö paremaks korraldamiseks (näiteks alavaldkonna koolitusvajaduse väljaselgitamiseks) moodustada töörühmi, kaasates sinna ka eksperdikogu väliseid liikmeid

Õppekavarühm (ÕKR) (ingl detailed field of education) – haridus- ja koolitusvaldkondade liigituse (ISCED-F) kõige detailsem tase

1. Maiu Antsmaa, Trimtex Baltic OÜ
2. Carmen Froš, Hilding Anders Baltic AS
3. Marion Laev, Eesti Kunstiakadeemia
4. Marika-My Laid, Tallinna Tehnikakõrgkool
5. Liivi Lõhmussaar, Tartu Kutsehariduskeskus
6. Karin Must, Protex Balti AS
7. Katrin Paberit, Paragon Sleep AS
8. Ruta Rannala, Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit
9. Aulika Riisenberg, Haridus- ja Teadusministeerium
10. Riina Tenno, Tallinna Tööstushariduskeskus

1. Maiu Antsmaa, Trimtex Baltic OÜ
2. Carmen Froš, Hilding Anders Baltic AS
3. Kerli Kant Hvass, rõivaste ja tekstiilide ringmajanduse ekspert
4. Kristi Konnov, Protex Balti AS
5. Mihkel Krusberg, Kliimaministeerium
6. Tarmo Kuningas, Pomarfin OÜ
7. Marika-My Laid, Tallinna Tehnikakõrgkool
8. Kaire Leol, Trimtex Baltic OÜ
9. Liivi Lõhmussaar, Tartu Rakenduslik Kolledž
10. Irina Metsik, Protex Balti AS
11. Karin Must, Protex Balti AS
12. Lennart Mänd, Kõrgem Kunstikool Pallas*
13. Lya Männiste, Tallinna Ehituskool*
14. Katrin Paberit, Paragon Sleep AS
15. Merle Peeterson, Nurme Production OÜ*
16. Piret Puppart, Eesti Kunstiakadeemia
17. Mark Raja, Mistra-Autex AS
18. Kerli Rebane, Kliimaministeerium
19. Piret Ritson, BonBon Lingerie OÜ
20. Vahur Roosaar, Paragon Sleep AS
21. Merle Roste, Svarmil AS
22. Heli Sakk-Hännikäinen, Pärnumaa Kutsehariduskeskus*
23. Riina Tenno, Tallinna Tööstushariduskeskus
24. Ene Valgemäe, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus*

• Vastused küsimustele on edastatud kirjalikult.

Eksperdiintervjuu kava

Intervjueeritavad: valdkonna ettevõtteid esindavad eksperdid

Intervjuu kestus 1–1,5 tundi

Intervjuu eesmärk:

• kirjeldada valdkonna arengutrende;
• kinnitada valdkonna põhikutsealade jaotus;
• selgitada välja vajalik haridustase põhikutsealati;
• kirjeldada võimalikud õpiteed;
• selgitada välja tööjõu- ja oskuste vajadus põhikutsealade kaupa.

Valdkonna arengusuunad

• Kuidas valdkonnal praegu üldisemalt läheb?
• Kirjeldage valdkonna lähiaastate arengusuundi, mis võiksid mõjutada töötajate arvu ja oskuste vajadusi.
• Millised on teie arvates peamised üleilmsed trendid, mis valdkonna tulevikku mõjutama hakkavad? Millist mõju võiksid need avaldada ettevõtete igapäevatööle (teie ettevõtte näitel)? Kui tõenäoliseks te neid muutusi peate? Millise ajaperspektiiviga need muutused ilmneda võiksid?

Põhikutsealad

• Millised põhikutsealad on teie ettevõtetes esindatud? Milliste tööülesannetega nende esindajad iga päev tegelevad?
• Millised kutsealad on teie hinnangul lähiajal kasvutrendis? Mille tõttu?
• Milliste kutsealade järele vajadus väheneb? Mille tõttu?
• Kas kutsealadele on töötajaid piisavalt leida? Kuidas tööjõudu värvatakse?

Oskuste vajadus

• Millised on valdkonna põhikutsealadel edukaks hakkamasaamiseks olulised oskused?
• Milliste oskuste puhul on eeldada muutusi? Milliste järele vajadus kasvab? Milliste järele kahaneb?
• Milliseid oskusi praegustel töötajatel napib?
• Kus ja kuidas neid oskusi omandada (taseme-/täiendusõppes, ettevõttes kohapeal)?

Haridus

• Milline hariduslik ettevalmistus peab põhikutsealal töötamiseks olema?
• Millised valdkonna erialad ei taga piisavat ettevalmistust (töötajate arvule, oskustele)? Millise haridusega inimesi võiks rohkem olla?
• Võimaluse korral tooge välja ebakõlad praeguse ja soovitava olukorra vahel (nt õpetatakse liiga kõrgel või madalal haridustasemel).
• Millised oskused on teie arvates koolilõpetajatel heal tasemel ja millised võiksid paremad olla?
• Kas sobiva haridusega inimesi on põhikutsealadele lihtne või raske leida (täpsustada põhikutsealati)?

Täiendus- ja ümberõpe

• Mil määral võiks ümberõpe olla lahendus uute vajalike oskustega inimeste värbamisel?
• Millisena näete soovitavat täiendusõppe korraldust põhikutsealadel?
• Kas on täienduskoolitust, mida Eestis ei pakuta (ei pakuta piisava kvaliteediga), aga võiks pakkuda?
• Kas teie ettevõttel on kogemust koostööst koolidega? Milline on see olnud?

Karjääriteed

• Milline praktiline töökogemus on vajalik, et omandada põhikutsealadel edukaks töötamiseks vajalikud kompetentsid (lisaks tasemeõppes omandatud baasharidusele)?
• Millise taustaga inimesed veel siia tööle sobivad? Töökogemus, huvid, eeldused?
• Millised on karjäärivõimalused põhikutsealadel?

Kutsetunnistused/sertifikaadid

• Millised need on ja miks need on vajalikud? Kas ja miks tööandja neid tähtsustab / millise eelise need annavad?
• Kutseeksamid – valdkonnaspetsiifilised (mida annab / miks on oluline)?
• Kas kutsestandardid on sellisel tasemel, et on sisend taseme- ja täienduskoolituse kavandamiseks?

Milliseid muudatusi on vaja haridussüsteemis teha, et lõpetajate arv ja oskused vastaksid paremini tööandjate vajadustele?

Lisateemad (vajaduse korral). Kas soovite mingit teemat täiendada?

Õppeasutuste esindajatega intervjuu kava

Intervjueeritavad: õppeasutuste esindajad

Intervjuu kestus 1–1,5 tundi

• Millised on olnud peamised muudatused valdkondlikus hariduses viimastel aastatel?
• Millised on peamised valdkondliku hariduse pakkumist mõjutavad trendid Eestis (lähima viie aasta vaates)?
• Millist rolli täidavad koolid valdkondliku täiendus- ja/või ümberõppe pakkujana?
• Millised on koolide peamised murekohad valdkondlike spetsialistide ettevalmistamisel?
• Erialade populaarsus, katkestamine
• Õppejõudude leidmine ja täienduskoolitus
• Koostöö ettevõtjatega
• Praktikakohad

Seosed õppekavade ja põhikutsealade vahel

• Kas kõigi asjakohaste valdkondlike põhiõppekavade ja valdkonnaga seonduvate õppekavade ülevaade on olemas?
• Millistele põhikutsealadele valdkondlikel põhi- ja seonduvatel õppekavadel spetsialiste ette valmistatakse?

Lisateemad (vajaduse korral). Kas soovite mingit teemat täiendada?

OSKA esimene RTN-i tööjõu- ja oskuste vajaduse uuring tehti 2018. aastal. Uuringus prognoositi hõivatute arvu vähenemist valdkonnas, eriti õmblejate arvu vähenemise tõttu. Hõivatute arvu kasvu prognoositi disainerite, inseneride, konstruktorite, tehnoloogide, masinaoperaatorite ja rätsepate põhikutsealadel ning ennustati, et tehnikute põhikutsealal püsib hõivatute arv samal tasemel. Tehnolooge ja tehnikuid koolitati ebapiisavalt ning rätsepasid vajadusest rohkem. Õmblejad koolitati tööjõuvajadusest vähem, kuid samas ei lähe lõpetajad erialasele tööle.

2018. aasta uuringu põhijäreldused olid, et RTN-i ettevõtete väärtusahelasse tuleb lisada suurema lisandväärtusega tegevused (nt tootearendus, -turundus, müügitegevus, järelteenused), suurenema peab oskustöötajate (eriti õmblejate) tootlikkus ja nende loodud lisandväärtus, tootmist tuleb automatiseerida ning valdkonna mainet tuleb tõsta. Mitmed ettepanekud olid suunatud ettevõtetele, kuid neid OSKA ei seira – OSKA seirab valdkonnauuringutes tehtud ettepanekute elluviimist, mis puudutavad koolituspakkumise ning tööjõu- ja oskuste vajaduse tasakaalu saavutamist.

2018. aasta uuringu ettepanekute elluviimise kohta koguti tagasisidet 2021. aastal. Tagasiside kohaselt oli mitme kitsaskoha puhul olnud positiivseid arenguid, näiteks:

• Oskuste taseme tõstmise puhul on tasemeõpet pakkuvad kõrg- ja kutsekoolid ajakohastanud õppekavasid valdkonna jaoks vajalike oskuste piisava õpetamise või toetamise kontekstis.

• Tallinna Tehnikakõrgkool on tööturu vajadusi arvestades loonud uue õppekava „Kestlik tekstiilitehnoloogia“, mis on praktiline ja tehniline eriala, kus kombineeritakse uuenduslikud digilahendused, keskkonnateadlik mõtteviis ja detailitäpne tootearendus, et luua tulevikuks paremaid rõivaid ja tekstiiltooteid. Õppekava on täiendatud mitmete tootearendust toetavate ainetega ning sobib tehnoloogide ettevalmistamiseks.

Mitmed kitsaskohad vajasid seire tegemise ajal endiselt lahendamist ning vajavad seda ka edaspidi, lähtudes siinse uuringu järeldustest, näiteks:

• Õmblejate kättesaadavus tööturul ei ole leevenenud, õmblejaõpet on vähe ja see on ebapopulaarne, eriti noorte hulgas. Õmbleja tasemeõppe rahastamine Pärnumaa KHK-s lõpetati. Samas asub Pärnumaal arvestatav hulk RTN-i ettevõtteid, kes saaksid pakkuda praktikakohti ja tagada lõpetamise järel püsiva töökoha. Õmbleja kutseala on küll kahaneva vajadusega, kuid tööstuses on õmblejate ametikoht kriitilise tähtsusega, mistõttu on endiselt tähtis toetada nii õmbleja tasemeõpet kui ka täienduskoolitusi, et katta kohaliku ettevõtja praegust tööjõuvajadust. Koolid peaksid õmblejaõppes pakkuma senisest enam paindlikkust.

• Mehhatroonikuid oli eelmise uuringu järgi olulisel määral puudu Pärnumaal ja selle naabermaakondade ettevõtetes. Siinse uuringu seisuga on tehnikute ja mehaanikute puudujääk veelgi süvenenud, sh teistes tööstussektorites. Samuti puudub Pärnumaa KHK-s endiselt mehhatroonikuõpe. Ekspertide sõnul muutub järelkasvu puudumine kriitiliseks.

• Eelmises uuringus soovitati tellida täienduskoolitusi tööturul tegutsevatele valdkonna oskustöötajatele, kellel vastav erialane haridus või kutse puudub. Eriti tunti eelmise uuringu ajal valdkonnas puudust algõppe koolitustest nii tekstiiliseadmete operaatoritele kui ka õmblejatele. Hoolimata õmbleja kutseala kahanemisest tehti ettepanek toetada selle ameti täienduskoolitusi, et täita kohaliku ettevõtja tööjõuvajadust. Töötukassa toetab alates 01.01.2025 neid põhikutsealasid, kus lähiaastatel tööjõuvajadus kasvab ja tööjõu nõudlus on suurem kui pakkumine. RTN-i põhikutsealadest on seni toetatud inseneride, tehnikute, konstruktorite ja tehnoloogide õpet. Õmblejaõpe sinna hulka ei kuulu.

⁵³

⁵⁴