Ida-Virumaa tööjõuvajadus aastani 2035

Siinse töö eesmärk on prognoosida Ida-Virumaa tööjõuvajadust, et toetada nii õiglase ülemineku otsuseid kui ka laiemalt regionaalset tööturupoliitikat. Analüüs on valminud Õiglase Ülemineku Fondi teadusgrandi teema „Siirdeprotsesside seire ja analüüs Ida-Virumaal“ raames¹¹. Aruandes käsitletakse praegust tööhõive struktuuri, õiglase üleminekuga seotud tulevikustsenaariume ja nende võimalikku mõju tööturule, töökohtade arvu kasvu ja kahanemist eri tegevusaladel, tööjõu pakkumist tasemehariduse järgi ning peamisi probleeme, millega maakonna tööturg juba silmitsi seisab. Analüüs tugineb kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmete kombineerimisele: kvantitatiivses osas kasutatakse tööturu- ja haridusstatistikat ning OSKA prognoosimudelit; kvalitatiivses osas toetutakse tööandjate, haridusasutuste, omavalitsuste ja teiste võtmeosaliste intervjuudele ja fookusgruppide aruteludele.

Ida-Virumaa on Eesti üks tähtsamaid tööstuspiirkondi, mille majandus on ajalooliselt tugevalt seotud põlevkivitööstuse ja energeetikaga. Seetõttu on piirkond riiklikul tasandil määratletud strateegiliselt olulisena ning selle arengut suunatakse spetsiaalsete tegevuskavadega, viimastel aastatel eeskätt õiglase ülemineku kavaga, mille eesmärk on viia fossiilsest toormest sõltuv majandus üle keskkonnasäästlikumale ja innovaatilisemale mudelile. Ida-Virumaa on seega suure struktuurse ümberkujundamise surve all: põlevkivitööstuse ümberkorraldamine, uute tööstusinvesteeringute kavandamine ning demograafiline muutus eeldavad senisest täpsemat arusaama pikaajalistest tööjõu- ja oskuste vajaduste trendidest.

Tööhõive olukord oli TÖR-i andmetel 2024. aastal Ida-Virumaal järgmine: 44 000 hõivatut, mis moodustab umbes 7% kõigist Eestis töötavatest inimestest. Samal ajal on maakonnal riigi madalaim tööhõive määr (57,5%) ja kõrgeim töötuse määr (14,4%), kusjuures töötute seas on ülekaalus madala hariduse ja vähese eesti keele oskusega inimesed. Hõivatutest ligikaudu viiendik töötab töötlevas tööstuses, kus on umbes 9000 inimest, sellele järgnevad kaubandus, haridus ja tervishoid, mis kokku annavad üle poole piirkonna hõivest.

Tööhõive struktuur peegeldab traditsioonilise tööstuspiirkonna profiili. Töötlevas tööstuses on kaks kolmandikku hõivatutest mehed, samal ajal kui tervishoius ja hariduses on töötajatest enamik naised. Ida-Virumaa tööjõu haridusprofiil on selgelt kutsehariduskeskne: võrreldes Eesti keskmisega on Kirde-Eestis suhteliselt rohkem kutseharidusega ja vähem üldkesk- ja põhiharidusega töötajaid. Hõivatute vanuspüramiid kinnitab, et tööjõu struktuur on vanemapoolne – iga kolmas töötaja liigub kümne aasta perspektiivis pensionile ning alla 35-aastaseid hõivatuid on maakonnas vaid 16%.

Tööstusstruktuur on mitmekesine. Neli suuremat tööstusvaldkonda hõlmavad üle poole töötlevas tööstuses hõivatutest. Märkimisväärne on tekstiili- ja rõivatööstuse osakaal – 15% töötleva tööstuse hõivatutest –, millele järgivad ligikaudu võrdselt õlitootmine, masinate ja seadmete remont ning metalltoodete tootmine (igaühes 13% tööstuse hõivatutest). Põlevkivisektori all mõistetakse mäetööstuse, energeetika ja õlitootmise töökohti, kus 2024. aastal töötas kokku 4160 inimest, kellest kolmandiku moodustasid keemiatööstuse operaatorid ning kaevurid ja mäemasinate operaatorid.

Tulevikupildi kirjeldamiseks on Tallinna Tehnikaülikooli, Tartu Ülikooli ning Kutsekoja ühistööna koostatud Ida-Virumaa õiglase ülemineku arengustsenaariumid, mis ulatuvad tasakaalustatud mitmekesistumisest kuni juhitamatu kahanemiseni. Stsenaariume kasutati Ida-Virumaa võimalike arengusuundade mõtestamiseks ja trendide kaardistamiseks. Ida-Virumaa areng on mõjutatud mitmest üldisest trendist (rahvastiku vananemine, tehnoloogia areng, geopoliitiline ebakindlus), kuid regiooni arengus on kaalukal kohal ka rohepöörde ning sellega seotud õiglase ülemineku raames tehtavad poliitikasekkumised, mis annavad regiooni arengule unikaalse mõju. Kuigi EL-i ja ka riiklik püüdlus on luua terviklik õiglase ülemineku toetusmudel, siis stsenaariumide koostamise aluseks olnud uurimistulemused ning stsenaariumide valideerimine kohalike ekspertidega tõid esile, et õiglase ülemineku tegevuste mõjul võib piirkonna regionaalne areng liikuda – sõltuvalt sekkumiste tõhususest ja ettevõtlusriskide realiseerumisest – nii enklaavistumise (stsenaarium 1) kui tasakaalustatud mitmekesistumise poole (stsenaarium 2). Kuivõrd arengusuunad on suuresti määramatud, on võetud prognoosi aluseks pigem konservatiivne positiivne areng (stsenaarium 1), kuid poliitikasoovitustes oleme keskendunud ka stsenaariumi 2 soovitud tulemuste saavutamiseks vajaliku nimetamisele – tööjõuturu vaatest.

Tööhõiveprognoosi mõjutava stsenaariumi 1 visioonis – enklaavide areng ja Ida-Virumaa valikuline kahanemine – on Ida-Virumaa areng killustunud: pigem kitsa fookusega ja projektipõhine õiglase ülemineku poliitika loob küll üksikuid edukaid majanduslikke enklaave, kuid ei suuda peatada laiemat piirkonna üldist sotsiaalmajanduslikku kahanemist ega rahvastiku vähenemist. Tulemusena võib süveneda vastandus edukates enklaavides töötavate inimeste ning ülejäänud paigalseisus elava elanikkonna vahel.

Stsenaariumi 1 põhisel prognoosil on keskne roll ka ÕÜF-i investeeringutel. Prognoos arvestab mitmekesisema majanduse kujunemise võimalustega tänu uutele investeeringutele, lähtudes endiselt kahanemistrendidest, mis on kirjeldatud stsenaariumis 1. Prognoosi järgi võib järgmise kümnendi jooksul Ida-Virumaal hõivatute arv kahaneda umbes 1200 võrra ehk ligikaudu 3%.

Joonis 0. Ida-Virumaa hõiveprognoos

Allikad: OSKA, TÖR

Kuid sama aja jooksul lahkub tööturult pensionile ligikaudu 14 400 inimest, mis tähendab umbes 13 200 uue töötaja vajadust kümne aasta perspektiivis. Sellest umbkaudu 3300 on tippspetsialistide ja 6700 oskustöötajate asendusvajadus (tehnikud, oskustöölised, kontori- ja teenindustöötajad).

Sektorite lõikes on oodata väga erinevaid muutusi. Suurimat kasvu hõives nähakse metalltoodete tootmises, mida toetavad ÕÜF-iga tehtud rahastamisotsused, sealhulgas NPM Narva magnetitehase laienemisplaanid. Mõõdukas kasv on tõenäoline ehitusmaterjalide tootmises, masinate ja seadmete remondis ning kemikaalide tootmises, kus uued investeeringud võivad tuua juurde uusi tehaseid või laiendada olemasolevaid, ehkki uute tehaste töö on oluliselt automatiseeritum. Protsentuaalselt suurim kasv on puidutöötlemises, kuid see tähendab absoluutarvudes ligikaudu 80 lisanduvat töökohta, mis tugineb eelkõige uute puidutöötlemise tehaste käivitamisele (nt Layerwood liimpuidutehas). Samuti nähakse arengupotentsiaali kaitsetööstusega seotud tegevuses.

Hõive vähenemist prognoositakse eeskätt rõivatööstuses, mis ei ole sisendhindade tõttu maailmaturul konkurentsivõimeline, ning väiksemas mahus mööbli- ja mitmes teises töötleva tööstuse harus. Automatiseerimise ja digitaliseerimise tulemusena võib hõive mõnevõrra kahaneda ka õlitootmises, toiduainetööstuses, masinatööstuses ja plasttoodete tootmises. Üldiselt on põlevkivisektoris suurem hõive vähenemine juba toimunud ning kehtivad regulatsioonid ei nõua kaevandamise ja õlitootmise lõpetamist aastaks 2035, kuid karmistuvate nõuete ja tootmise süsinikuneutraalsemaks kujundamise ja suurema keemilise väärindamise poole liikumise tõttu on oodata teatud töökohtade vähenemist nii kaevandamises kui ka energiatootmises.

Asendusvajadus ületab seega hõive kahanemise mõju. Järgmise kümnendi jooksul vajab Ida-Virumaa üle 13 000 uue hõivatu, peamiselt pensionile siirduvate töötajate asenduseks.

Tööjõupakkumise hindamisel võetakse arvesse, et maakondlik hariduspakkumine on paratamatult piiratud. Seetõttu toetub analüüs kõikide Eesti kutse- ja kõrgkoolide lõpetajate tööturule rakendumise mustritele: aastatel 2019–2024 lõpetajatest on Ida-Virumaale tööle asunud 4100 kutse- või kõrghariduse omandanud inimest, mis moodustab 6% kõigist Eestis 2024. aastal töötavatest kutse- ja kõrgkoolilõpetajatest. See osakaal on kooskõlas sellega, et Ida-Virumaal töötab umbes 7% Eesti hõivatutest. Kohalikku tasemeharidust pakuvad Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus, TalTechi Virumaa kolledž, Tartu Ülikooli Narva kolledž ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve üksus, mida täiendab regionaalne täienduskoolituse pakkuja kood/Jõhvi, kuid nende maht ei ole piisav, et katta prognoositavat tööjõupuudust.

Tehnika ja tootmise valdkonnas kujuneb prognoosi järgi kriitiline pudelikael: tasemehariduse lõpetajate prognoositav pakkumine ei kata kümne aasta perspektiivis nõudlust, mille tagajärjel jääb puudu ligikaudu 500 tippspetsialisti ja 1000 oskustöötajat. Tervishoius ja hariduses katab hariduspakkumine vajadust vaid osaliselt; lisariskiks on õpetajate puhul eestikeelsele õppele üleminek ja sellega kaasnev vajadus asendada eesti keelt mitteoskavaid õpetajaid. Tervishoius on tööjõupuudus Ida-Virumaal sarnane ülejäänud Eestiga – piisava kvalifikatsiooniga töötajaid on puudu.

Tööjõupuuduse leevendamiseks on Ida-Virumaal võimalik kasutada lisaks tasemeharidusele mitut tööjõuallikat: töötuid ja mitteaktiivseid; kohalikke elanikke, kes töötavad teistes maakondades või riikides; teistest Eesti maakondadest pärit inimesi; välistööjõudu; tehnoloogilisi lahendusi. Viimane – automatiseerimine, robotiseerimine ja digitaliseerimine – on eraldi esile tõstetud kui suure potentsiaaliga võimalus tööjõuvajaduse katmiseks, kuna Eesti tööstuses, energeetikas ning veonduses-laonduses on selles vallas veel märkimisväärne arenguruum.

Samas joonistuvad välja kitsaskohad, mis takistavad tööjõuvajaduse katmist. Maakonna tööturgu mõjutavad ühtaegu neli omavahel seotud tegurit: vananev töötajaskond, noorte vähesus ja väljaränne, tippspetsialistide ja kõrgelt kvalifitseeritud ametikohtade täitmise raskused ning töötute ja mitteaktiivsete suur osakaal. Tihti on keskseks probleemiks oskuste mittevastavus tööandjate muutuvatele vajadustele ning eesti ja inglise keele ebapiisav oskus, mis piirab nii ümberõpet kui ka liikumist kõrgema kvalifikatsiooniga ametikohtadele.

Kokkuvõttes näitab prognoos, et Ida-Virumaa tööhõive koguarv küll kahaneb, aga see ei muutu järsult. Sama trend iseloomustab ka põlevkivisektorit ehk suurem kahanemine valdkonnas on toimunud ja edaspidine vähenemine on prognoosiperioodil pigem mõõdukas. Samas tööjõu struktuur ja oskuste nõuded maakonnas siiski muutuvad ning üheks suuremaks väljakutseks saab asendusvajaduse täitmine. Siinne tööjõuprognoos näitab, et stsenaarium 1 on inertsitrajektoor, mis kujuneb siis, kui säilib praegune tööturu struktuur ning jätkuvad senised rahvastiku ja rände trendid, tehakse juba otsustatud investeeringud (sh ÕÜF-i projektid), kuid lisaks ei rakendata süsteemseid uusi poliitikameetmeid (haridusele, tööturule, elukeskkonnale jms) spetsiaalselt selleks, et Ida-Virumaa arengutrajektoori muuta. Stsenaariumi 2 poole liikumine – Ida-Virumaa taassünd läbi tasakaalustatud mitmekesistumise – eeldab seniste meetmete jätkumist ja täiendavaid sekkumisi ehk oluline on õiglase ülemineku poliitika ja muude sekkumistega (nt haridus- ja tööstuspoliitika) kujundada terviklik poliitikapakett, mis ühendaks hariduse, tööturu, keeleõppe ja regionaalarengu ning looks eeldused Ida-Virumaa majanduse pikaajaliseks tasakaalustatumaks kasvuks.

Ida-Virumaa on Eestis üks suurima majanduse struktuurse muutuse ja ümberkujundamise surve all olevaid piirkondi. Põlevkivitööstuse ja sellega seotud energeetika ümberkorraldamine, uute tööstusinvesteeringute kavandamine ning elanikkonna demograafilised muutused eeldavad senisest täpsemat arusaamist ka pikaajalistest tööjõu- ja oskuste vajaduse trendidest.

Õiglase ülemineku raamistik eeldab, et üleminek CO₂-mahukalt majanduselt rohepöörde ja uute väärtusahelate poole arvestab siirete sotsiaalse õigluse – jaotus-, protseduuri- ning tunnustusõigluse printsiipe (European Commission 2020 , vt ka Fraser 2009 , Sovacool et al., 2019 ). See tähendab, et üleminekuga seotud koormised ning hüved peaks jagunema eri sotsiaalsete rühmade vahel võimalikult õiglaselt, samuti üleminekuga seoses tehtavate otsuste läbipaistvust ning piirkonna elanike, tööandjate, omavalitsuste, mittetulundusühingute jt vajadustega arvestamist ja nende reaalset kaasamist. Piirkonna tööjõuvajaduse ning pakkumise prognoos pikemas ajaperspektiivis võimaldab süsteemsemalt planeerida hariduspoliitikat ning regionaalseid hariduslikke sekkumisi regiooni tööhõive struktuuri muutuste kontekstis. Misläbi oleks oluliseks kasusaajaks ka regionaalse ettevõtluse arendamine, kus kujundataks piirkondlike ettevõtete arenguvajadustele paremini vastavat tööjõukoolituse pakkumist.

Siinne analüüs on valminud „Ida-Viru ettevõtluse teadmusmahukuse suurendamise toetuse: teadusvõimekuse pakkumise arendamine Ida-Virumaal TA võrgustiku loomiseks“ fookusteema 4 „Siirdeprotsesside seire ja analüüs Ida-Virumaal“, täpsemalt grandi „Ida-Viru elanike sotsiaalmajanduslik heaolu ja tööjõu seire“ raames. Nimetatud grant ja kogu neljas fookusteema keskendub piirkonna majandussüsteemi ja tööturustruktuuri muutustega kaasnevate sotsiaalsete protsesside selgitamisele ning muutusi koordineerivate ja eest vedavate organisatsioonide teadmuspõhisele toetamisele. Aruanne on osa suuremast Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Kutsekoja koostööprojektist. Selle metodoloogilise raamistiku kavandasid Tartu Ülikooli teadlased Triin Vihalemm ning Avo Trumm ning Kutsekoja uuringujuht Silja Lassur ja analüütik Andres Viia. Prognoosi aluseks olevate regiooni arengustsenaariumide koostamisse panustas kokku kaksteist inimest Tartu Ülikooli ja TalTechi neljanda fookusteema teaduskonsortsiumist ning Kutsekoja uuringumeeskond. Aruande kirjutasid Silja Lassur ja Andres Viia ning TalTechi teadlane Erkki Karo (teine peatükk).

Uuringud (Frankowski et al., 2023; Sokolowski et al., 2022) on näidanud, et traditsiooniliselt energiatootmiselt üleminek tekitab sotsiaalmajanduslikku mõju piirkondlikul ja kohalikul tasandil nii tööhõivele, piirkonna tuludele kui ka heaolule laiemalt. Õiglane üleminek kliimaneutraalsusele tegeleb eelkõige tööhõive teemadega, et välistada uue sotsiaalse ebavõrdsuse teket. Ida-Viru maakonna kontekstis tähendab õiglane üleminek laiemalt põlevkivikeskse monofunktsionaalse, suurtööstusel põhineva majanduse ümberkujundamist polüfunktsionaalseks ja palju suuremat hulka ettevõtteid ning ettevõtjaid hõlmavaks majanduskeskkonnaks. Kui ei teki uusi ettevõtteid seniste asemele, siis kaudsed töökohad teistes ettevõtetes, mis toodavad kaupu või osutavad teenuseid kaevandusettevõtetele, satuvad samuti töökoha kaotamise löögi alla. Sieglogh jt (2022) toovad esile, et iga tööstusest koondatav töökoht tähendab 0,47 töökoha kadumist kaubanduses ja ehitussektorisiv. Seega põlevkivitööstuse vähenemise mõju on samuti laiem, mida on samuti näidanud Eesti analüüsid²². Seetõttu on ka siinse uuringu fookus laiem: analüüsime kõigi piirkonna majandussektorite hõive vajadust järgmisel kümnel aastal. Samas lähtume selle tegemisel õiglase ülemineku sekkumiste mõjudest piirkonnas stsenaariumi varal.

Regionaalse hõiveprognoosi koostamine on OSKA programmis esmakordne – fookus on konkreetsel piirkonnal, mitte üksikul
majandusharul³³. See võimaldab siduda tegevusaladeülesed trendid konkreetse regionaalse kontekstiga: kohaliku tööjõustruktuuri, haridusvõrgustiku, rahvastiku ja ettevõtluse eripäradega. Ida-Virumaa käsitlemine regionaalse tööhõiveprognoosi metoodika väljatöötamise esimese, katsepiirkonnana paneb (lisaks Õiglase Ülemineku Fondi meetmes nõutule) proovile veel mitmeti: kuigi tegemist on suhteliselt suure tööturuga Eestis, siis demograafiliselt on piirkond kiiresti vananev ja väga suure mitte-eestlaste osakaaluga tööturg; suure tööstuse kontsentratsiooniga, kusjuures olulised sektoriaalsed muutused (nt energeetikas ja tööstuses) koonduvad ruumiliselt ühte piirkonda ning mõjutavad märkimisväärselt nii sealset tööturgu kui ka laiemat sotsiaalmajanduslikku arengut.

Uuringu eesmärk on prognoosida Ida-Virumaa tööturu arengut ning tööjõu- ja oskuste vajadust, et toetada nii õiglase ülemineku otsuseid kui ka regionaalset tööturupoliitikat laiemalt. Täpsemalt vastab raport järgmistele põhiküsimustele:

• milline on praegune tööhõive struktuur maakonnas;
• millised võiksid olla õiglase ülemineku tegevuste rakendumise tulevikustsenaariumid ja kuidas need arengusuunad võivad muude trendide kõrval tööturgu mõjutada;
• millistel tegevusaladel on oodata töökohtade vähenemist ja millistes kasvu;
• millistel tegevusaladel ja millise tasemeharidusega tööjõudu piirkonnas vajatakse;
• millised on peamised probleemkohad Ida-Virumaa tööturul ja millised sekkumised toetavad eri sihtgruppide toimetulekut põlevkivitööstuselt muule vähesema süsinikuheitmega majandusele ülemineku tingimustes.

Analüüs põhineb kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmete kombineerimisel. Kvantitatiivne analüüs tugineb eelkõige tööturu- ja haridusstatistikale ning OSKA prognoosimudelile, mis on kohandatud Ida- Virumaa regionaalse konteksti jaoks. Kvalitatiivse osa moodustavad tööandjate, haridusasutuste, kohalike omavalitsuste ja teiste võtmeosaliste intervjuud ning fookusgrupid, mis avavad prognoositavaid trende ja tööturu arengu kitsaskohti organisatsioonide ja tööandjate vaatenurgast. Metoodika täpsem kirjeldus on toodud aruande lisas 1.

Aruande neljast peatükist esimeses antakse lühiülevaade Ida-Virumaa demograafilisest ja majanduslikust seisust. Seejärel kirjeldatakse õiglase ülemineku tegevust ja rahastust Ida-Virumaal, millele järgnevad TalTechi ja Tartu Ülikooli teadlaste juhtimisel koostatud Ida-Virumaa õiglase ülemineku stsenaariumid. Tööhõiveprognoosi põhitulemused on esitatud kolmandas peatükis, kus esmalt kirjeldatakse tööhõive olukorda 2024. aasta andmete alusel ning seejärel esitletakse tööjõuvajaduse prognoosi aastani 2035⁴⁴. Prognoos näitab tegevusalade kaupa, kui palju on tööjõudu vaja, seejuures kui palju on vaja asendada pensionile jäävaid inimesi ning kui suure osa vajadusest suudaks potentsiaalselt katta tasemeharidusest tööturule tulev uus tööjõud. Lisaks vaadatakse ka teiste sihtgruppide võimalusi tööjõuvajaduse katmisel ning kirjeldatakse peamisi riskirühmi ja kitsaskohti, mis vajavad maakonna tööjõu arendamisel tähelepanu. Viimane peatükk võtab uuringu tulemused kokku ning esitab olulisemad järeldused ja soovitused haridus- ja tööturupoliitika kujundajatele, kohalikele omavalitsustele, ettevõtjatele ja teistele osalistele, kes kavandavad Ida-Virumaa arengut ja õiglase ülemineku tegevust.

Aruande koostajad tänavad kõiki uurimisgrupi liikmeid koostöö eest info kogumisel, analüüsil ja sisukate järelduste mõtestamisel. Suur tänu ekspertidele, kes panustasid oma aega ja teadmisi eksperdigrupi aruteludes ja aruande retsenseerimisel.

Peatükis tehakse sissejuhatus Ida-Virumaa sotsiaalmajanduslikku olukorda, kirjeldades kõige üldisemate näitajate põhjal lühidalt kohalikku majandust, ettevõtteid ning rahvastikku ja tööturgu.

Ida-Viru maakond on Eesti üks tähtsamaid tööstuspiirkondi, mille majandus on ajalooliselt tugevalt seotud põlevkivitööstuse ja energia tootmisega. Seetõttu on Ida-Virumaa riiklikul tasandil määratletud kui strateegiliselt oluline regioon, mille arengut toetatakse spetsiaalsete tegevuskavade kaudu. Õiglase ülemineku kava (vt ptk 2) eesmärk on tagada fossiilsetest taastumatutest toormetest sõltuva majanduse sujuv üleminek keskkonnasäästlikumatele ja innovaatilisematele lahendustele.

2024. aasta andmete alusel iseloomustab Ida-Virumaad endiselt suur tööstuse osakaal, mis annab poole Ida-Virumaa SKP-st
(vt joonist 1). Võrreldes teiste Eesti maakondadega, on Ida-Virumaal kõige väiksem teeninduse osakaal. Eestis keskmiselt on teenuste sektori panus lisandväärtuse loomises 75%, Ida- Virumaal 48%. Kokku annab Ida-Virumaa 5,9% Eesti SKP-st⁵⁵, kuid osatähtsus on viimase kümne aastaga veidi vähenenud (2014. a oli 7,5%).

Joonis 1. Majandussektorite osatähtsus Ida-Virumaa ja Eesti lisandväärtuses (%), 2024. aastal

Allikas: Eesti Statistikaamet, RAA0051

Ida-Virumaa majandust on traditsiooniliselt seostatud eeskätt põlevkivisektoriga. Samas on põlevkivisektor juba pikka aega kahanenud (vt joonist 2). 1980. aastatel töötas ainuüksi kaevandustes üle 14 000 inimese. 2019. aasta 31. detsembri seisuga töötas aga Ida-Virumaal kogu põlevkivisektoris vaid 5800 inimest ning neist 1000 lõpetas 2020. aasta jooksul töö. Seega on see sektor juba läbinud märkimisväärseid muutusi, mida on põhjustanud nii majanduslikud kui ka poliitilised tegurid. Praeguseks on põlevkivisektori töötajate arv kahanenud veelgi (vt ptk 3.1).

Joonis 2. Ida-Virumaa põlevkivisektoris töötavate inimeste arv (1995–2020)

Allikas: õiglase ülemineku territoriaalne kava⁶⁶

Ettevõtteid kokku on 2024. aasta seisuga maakonnas 6800 (vt tabelit 1). Kõige enam (esikolmikus) on hulgi- ja jaekaubanduse, ehituse ning veonduse ja laondusega seotud ettevõtteid. Järgnevad kõikvõimalikud teenindava tegevuse ettevõtted. Kaubandusega seotud ettevõtete arv on viimase viie aastaga langenud (2020. a oli 1454 ettevõtet), ehituse ning veonduse ja laonduse ettevõtete arv jällegi kasvanud (lisandunud on 2020. aastaga võrreldes vastavalt 94 ja 71 ettevõtet). Teenindavate tegevustega seotud ettevõtete arv on jäänud samale tasemele.

Maakonnas domineerivad mikroettevõtted⁷⁷ nagu Eestis tervikuna, kuigi nende osakaal on protsendipunkti võrra väiksem. Väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid on 400 ning suurettevõtteid 10. Suurettevõtetest kuus tegutsevad põlevkivi ja energeetika valdkonnas. Lisaks kuuluvad suurimate tööandjate hulka haiglad, vangla ja kutsehariduskeskus (vt tabelit 2).

Võrreldes Eesti teiste regioonidega on Ida-Virumaal ettevõtlusaktiivsus pigem madal, seda mainisid ka intervjueeritud eksperdid ja pigem prevaleerib nn töövõtja suhtumine, mis pärineb suurettevõtetes töötamise pärandist. Siiski on maakonda võrreldes 2020. aastaga lisandunud kokku üle 300 ettevõtte. Iduettevõtted maakonda (veel) väga tihedalt ei asusta, kuid selliste ettevõtete potentsiaalsesse kasvu võivad tulevikus panustada nii programmeerimiskool Kood/Jõhvi kui Jõhvi loodav loomeinkubaator. Iduettevõtteid tegutses 2024. aasta alguses Ida-Virumaal kokku 23 ja töötajate arv oli vaid 32.

Ida-Viru maakond seisab silmitsi märkimisväärsete demograafiliste ja tööturu katsumustega (vt joonist 3). Maakonna rahvaarv on viimase 15 aasta jooksul vähenenud 15 000 inimese võrra. 2025 aasta esimese jaanuari seisuga on Ida-Virumaal 130 104 inimest, kellest 73 147 on Eesti kodanikud (56,2%), 1377 mõne ELi riigi kodanikud (1,1%), 38 751 kolmanda riigi kodanikud (29,8%) ning 16 829 määratlemata kodakondsusega isikud (12,9%). Kolmandatest riikidest 33 256 on Venemaa ning 4742 Ukraina kodanikud.

Joonis 3. Eesti ja piirkondade rahvaarvu muutus 2018. aasta suhtes (2018 = 100%)

Allikas: Ida-Viru tegevuskava seirearuanne 2024

Oluline muutus oli 2022. aastal, mil Ida-Viru rändesaldot mõjutas positiivne välisränne, mis tõi Ida- Virumaale ligi 3000 uut elanikku, samal ajal kui siseränne oli endiselt negatiivne. 2024. aastaks on välisrände positiivne mõju lõppenud. Positiivse välisrände peamiseks põhjuseks sai lugeda Vene Föderatsiooni agressioonisõja tõttu Ukrainast Ida-Virumaale saabunud põgenikke, kes nüüdseks on osaliselt kas tagasi kodumaale või edasi teistesse piirkondadesse liikunud. Siserändega kaotatakse elanikke eelkõige Tallinnale ja Harjumaale.

Tööturu vaatest on murettekitav, et Ida-Virumaa rahvastik vananeb Eesti maakondade omadest kõige kiiremini. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi võib 2035. aastaks väheneda Ida-Virumaa inimeste arv ligi 10 000 võrra.⁸⁸ Aastal 2025 on vanemaealiste (üle 65) osakaal Ida-Virumaal 29% ning laste (0–17- aastased) osakaal 15% (vt joonist 4). Kogu Eesti samad näitajad on 21% ja 19%. Seega on Ida-Virumaa 2025. aasta demograafiline tööturusurveindeks⁹⁹ 0,61 samuti madalaimaid Eestis – Hiiumaa (0,53) järel tagantpoolt teine. See tähendab, et iga kümne tööturult väljuja kohta on tööturule sisenemas kuus noort. Enamik Ida-Virumaa elanikest elab linnalistes asulates (82%). Tööl käiakse ent päris palju naabervallas. Näiteks on enim töökohti hõivatu kohta on Narva-Jõesuu omavalitsuses, mille territoorium katab maa-ala Narva linna ja Sillamäe vahel ning kuhu jääb hulgaliselt tööstust.¹⁰¹⁰

Joonis 4. Ida-Virumaa rahvastiku soo ja vanuskoosseis 01.01.2025

Allikas: Statistikaamet¹¹¹¹

Ida-Virumaa on Harju- ja Tartumaa järel suuruselt kolmas tööjõuturg Eestis: 10% Eesti tööealisest elanikkonnast, sealhulgas mitteaktiivsed. Tööhõive määr 15–74-aastaste seas oli 2024. aastal Ida- Virumaal 57,5%, mis on oluliselt madalam kui kõigis teistes Eesti maakondades (järgmine on Valgamaa 62%). Ühtlasi on ka töötuse määr Ida-Virumaal märgatavalt kõrgem kui teistes maakondades – Eesti keskmine näitaja oli 2024. aastal 7,9% ning enamikus piirkondades oli see madalam, kuid Ida-Virumaa näitaja küündis 14,4%-ni. Ida-Virumaa töötute arv ulatus 2025. aasta 30. septembril 6537 inimeseni, see moodustas 15% kõigist Eesti töötutest (vt ka ptk 3.5). See teeb Ida-Virumaast omapärase tööturuga maakonna – madalaim hõive ja kõrgeim töötus (vt joonist 5).

Joonis 5. Tööhõive ja töötuse määr Ida-Virumaal ning Eestis tervikuna 2024. aastal

Allikas: Statistikaamet, TT4645

Mitteaktiivseid oli 2024. aastal Ida-Virumaal 15 700 inimest, s.o 11,4% kõigist Eesti 16-aastastest kuni pensioniealistest mitteaktiivsetest. Peamiste tööturul mitteaktiivsuse põhjustena nimetatakse õpinguid, haigusest või vigastusest tingitud kõrvalejäämist, pereliikme hooldamist ja pensionil olemist. 50–64- aastaste seas on Ida-Virumaal pensioni staatusega mitteaktiivseid tunduvalt rohkem kui Eestis tervikuna, vastavalt 11,7% vs. 6,3% kõigist tööealistest.¹²¹² Põhjuseks tõenäoliselt suhteliselt suurem osakaal tervist kahjustavatest töökohtadest (eelkõige põlevkivitööstuses), mis võimaldavad 5–10 aastat varasemat pensioni.

Eesti tööjõuturul ei vaja uusi töötajaid ainult Kirde-Eesti ehk Ida-Viru maakonna ettevõtted ja organisatsioonid. Seega on konkurentsis teiste maakondadega oluline pakutav motivatsioonipakett, sealhulgas palk (vt joonist 6).

Joonis 6. Eesti ja Ida-Virumaa keskmine brutokuupalk

Allikas: Statistikaamet

Töötasud Ida-Virumaal tervikuna on Eesti keskmisest madalamad. Eesti keskmine brutokuupalk on 4,5 aastaga kasvanud kolmandiku võrra. Samuti on suurenenud Ida-Virumaal hõivatute töötasu, aga endiselt on maakonna töötasu umbes viiendiku võrra väiksem Eesti keskmisest brutokuupalgast ning see proportsioon on püsinud ajas suhteliselt muutumatuna vt joonist 6. Võrreldes Eesti keskmisega on aga põlevkivi kaevandamises makstav töötasu märkimisväärselt suurem. Eesti keskmine palk moodustab u 70% ametirühma „kaevurid ja karjääritöölised, mäeseadmete operaatorid“ töötasust. See on oluline taustategur, millega maakonna majanduse ümberprofileerimisel arvestada.

Selgelt kõrgem palgatase on Harju- ja Tartumaal, tõstes ka Eesti keskmist taset. Jättes need kaks maakonda kõrvale, püsib Ida-Virumaa palgatase võrreldes teiste maakondadega siiski konkurentsis (vt joonist 7). Võrreldes naabermaakondadega – Lääne-Virumaa ja Jõgeva – on Ida-Virumaa positsioon vähesel määral parem.

Joonis 7. Maakondade keskmine brutokuupalk 2025. a III kv

Allikas: Statistikaamet, PA117

Seega Ida-Virumaa tööturu väljakutseks statistika põhjal on nii vananev töötajaskond, väljaränne, kõrgem töötuse määr kui ka madalam aktiivsus tööturul.

Alapeatükk võtab kokku varasemate analüüside, eksperdiintervjuude ja fookusgrupi tulemused Ida- Virumaa olulisematest tööjõu ja oskuste probleemidest. Maakonna tööturgu mõjutavad lisaks demograafiale ning töötute ja mitteaktiivsete suurele osakaalule (vt ptk 1.2) korraga veel neli omavahel seotud tegurit: vananev töötajaskond, noorte vähesus ja väljaränne, tippspetsialistide ja kõrgelt kvalifitseeritud ametikohtade täitmise raskused ning oskuste mittevastavus tööandjate muutuvatele vajadustele, sealhulgas eesti ja inglise keele ebapiisav oskus.

Vanemaealiste töötajate vähene ümberõppe motivatsioon
Ida-Virumaa tööstusstruktuuri muutused, eelkõige põlevkivisektori ja teiste traditsiooniliste tööstusharude töökohtade vähenemine ning automatiseerimine, toovad esile vanemaealiste ja enamasti kõrghariduseta töötajate ümberõppe vajaduse. Need töötajad vajavad uusi eelkõige oskustöötajate töökohti, kuid ümberõppe motivatsioon on vähene.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et üleminek fossiilsest toormest põhinevast tööstusest uutesse rohemajanduse valdkondadesse ei ole lineaarne. Ameerika Ühendriikide andmetel liigub rohelise energeetika ja tööstuse töökohtadele edasi vähem kui 1% töötajatest, kes lahkuvad söe- ja õlipõhisest tööstusest; vanemaealised ja kõrghariduseta töötajad kalduvad pigem liikuma teistesse tööstusvaldkondadesse või lahkuvad tööturult (Curtis et al., 2023). Euroopa uuringud osutavad, et tööjõu sektoritevahelise liikuvuse kulud on suuremad kui piirkondadevahelise liikumisega seotud kulud, mistõttu on sageli lihtsam lahkuda piirkonnast ja jätkata sarnasel ametikohal mujal kui jääda paigale ja omandada täiesti uusi oskusi (Creijghton, 2023). Ida-Virumaa kontekstis tähendab see, et vanemaealised ja (pigem) kõrghariduseta töötajad, kes kaotavad töö, suurendavad tõenäoliselt aktiivselt tööturult lahkujate osakaalu kahel moel: muutudes töötuks või mitteaktiivseks (sh eelpensionile jäämine), kuid jäädes kohapeale; harvematel juhtudel siirdutakse tööle teistesse Eesti piirkondadesse või välismaale (põlevkivisektori töötajatel ei ole sarnast tööd leida ei mujal Eestis ega lähivälismaal).

Ümberõppe motivatsiooni pärsib ka keeleoskuse tase. Kui kutseõppe kursused ja täienduskoolitused on ainult eesti keeles, siis neis osalemise võimekus on vanemaealiste seas vähene. Kui kvalifikatsiooni tõestamine eeldab eestikeelse kutseeksami sooritamist, on eksami edukas läbimine seda ebatõenäolisem, mida lähemal on inimene pensionieale, sest seda nõrgem on tema motivatsioon eesti keele oskus omandada.

Noorte motivatsioon ja väljaränne
Ümber- ja täiendusõppe motivatsioon on probleemne ka nooremate töötajate puhul. Karjääripööre on suur pingutus, milleks ollakse valmis siis, kui perspektiiviks on väärikas töökoht – arenguvõimalusi pakkuv, turvaline ja õiglaselt tasustatud töö (Androsjuk, 2025). Kui selliseid töökohti piirkonnas napib, väheneb motivatsioon investeerida aega ja raha pikemasse õppesse.

Noorte lahkumine maakonnast on Ida-Virumaal üks keskseid murekohti. Noorte väljaränne on osaliselt loomulik – soov kodukohast lahkuda, õppida ja kogeda teist elukeskkonda. Ida-Virumaa ei konkureeri siin mitte üksnes Tallinna ja teiste Eesti piirkondade, vaid sisuliselt kogu maailmaga.

Rakendusliku Antropoloogia Keskuse uuring (2021) tõi Ida-Virumaalt pärit noorte jaoks määravatena esile:

• nüüdisaegsed ja hästi tasustatud töökohad, sh kaugtöövõimalus;
• head haridusvõimalused;
• kvaliteetsed vaba aja veetmise võimalused ja tänapäevane taristu;
• hoolitsetud elukeskkond ja atraktiivne linnaruum.

Räämas hoonestus, vähesed rohealad, auklikud tänavad ja prügine linnaruum loovad noorte jaoks negatiivse kuvandi nii oma kodukohast kui ka piirkonna tulevikuväljavaadetest. Vastupidist signaali annavad investeeringud linnaruumi, uued rajatised ja nähtavad muutused, aga ka näiteks mikromobiilsuse lahendused (nt tõukerattad), mis seostuvad noorte silmis arenguga.

Ettevõtjate hinnangul on noorte tippspetsialistide värbamine Ida-Virumaale keeruline. Põhjused on koondatavad kolme gruppi:

• töövõimaluste koondumine Tallinnasse, kus on suurem valik töökohti ja modernsem elukeskkond;
• tööturu rahvusvahelistumine, mille mõjul siirdub osa lõpetajaid Põhjamaadesse või teistesse riikidesse;
• palkade konkurentsivõime probleem – noor tippspetsialist saab Tallinnas arvestada Eesti keskmisest kõrgema brutopalgaga, mida paljudel Ida-Virumaa ettevõtetel on eriti alustavatele töötajatele keeruline pakkuda.

Tippspetsialistide puudus ja välisspetsialistide värbamise keerukus
Tööstussektori intervjueeritud esindajad tõid peaaegu üksmeelselt esile, et piirkonnas napib uusi kõrgharidusega spetsialiste. Varasem prognoos peatükis 3 kinnitas samuti tippspetsialistide olulist puudujääki. Vajadus on kolmes suures rühmas:

1. valdkonnaspetsiifilised, nt keemia-, energeetika-, tootmisinsenerid;
2. IT-, automaatika- ja küberturbespetsialistid ning -juhid;
3. kõrgharidusega tugifunktsioonide juhid – kvaliteedijuhid, projektijuhid, müügi- ja ostujuhid.

Tootmise digitaliseerimine (ERP-süsteemid, paberivaba tootmine) ja robootika kasutuselevõtt (robotid on sageli 2–3 korda efektiivsemad kui inimene) vähendavad oskustööjõu vajadust, kuid samal ajal suurendavad nõudlust kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide järele, keda on Eestis ja eriti Ida-Virumaal raske leida.

Metallurgia ja teised kõrgtehnoloogilised tööstusvaldkonnad on Ida-Virumaal perspektiivikad, kuid seisavad silmitsi erialase hariduse puudumisega Eestis. Näiteks metallurgiaõpet eraldi ei pakuta, seotud teadmisi saab vaid kaudselt, peamiselt keemia ja teiste insenerialade kaudu. Seetõttu sõltuvad ettevõtted märkimisväärselt välismaalt värvatud tööjõust. Uute tehaste rajamine ja keerukate tehnoloogialahenduste kasutuselevõtt eeldab spetsiifilist kompetentsi, mida Eestis ei pruugi üldse olla. Sellisel juhul on ainus realistlik lahendus vajalike oskustega spetsialistide kaasamine välismaalt.

Välismaalaste Eestisse meelitamisel mängib rolli nii geopoliitiline asukoht (lähedus agressorriigi piirile) kui ka konkreetne elukeskkond Ida-Virumaal, mille osas intervjuud tõid esile järgmised kitsaskohad:

• nüüdisaegsete elamispindade nappus (eriti Narvas);
• vähene atraktiivne avalik ruum ja napid vaba aja veetmise võimalused;
• ingliskeelse tervishoiuteenuse vähene kättesaadavus;
• piiratud võimalused välisspetsialistide laste hariduseks ja huvihariduseks.

Need tegurid vähendavad piirkonna konkurentsivõimet rahvusvahelisel tööturul isegi siis, kui töökohad iseenesest on huvitavad ja hästi tasustatud.

Keelebarjäärid ja nende mõju tööturule
Keeleoskuse puudujäägid on Ida-Virumaa tööturul süsteemne kitsaskoht. Intervjuudes rõhutati nii eesti kui ka inglise keele piiratud oskust. Keelebarjäär avaldub mitmel tasandil.

• Ettevõtete töökeel on valdavalt vene keel. Rahvusvahelisemates ettevõtetes kasutatakse ka inglise keelt, kuid eesti keel on enamasti kasutuses ainult suhtluses ametiasutustega. See raskendab Eesti teistest piirkondadest pärit eestikeelsete spetsialistide tööle asumist Ida-Virumaa ettevõtetesse.
• Eesti keele nõue piirab märkimisväärse osa venekeelse elanikkonna tegevust nii uutele töökohtadele kandideerimisel kui väheneb ka võimekus alustada oma ettevõtlusega¹³¹³, kuna ei saada aru õigus- ja haldusdokumentidest.
• Inglise keele oskus on ebapiisav, arvestades, et uutes tööstusettevõtetes on seadmete tarkvara sageli inglise keeles ning igapäevasuhtlus välisspetsialistidega muutub järjest tavapärasemaks.

Kõrgharidusega spetsialistide seas on inglise keele oskus üldjuhul elementaarne nõue. Ootus inglise keele oskusele laieneb aga üha enam ka oskustöötajatele, sest meeskonnad muutuvad rahvusvahelisemaks. Seni on välistööjõudu värvatud peamiselt Ukrainast ja teistest vene keelt valdavatest riikidest, kuid OSKA välistööjõu uuring näitab, et kasvab ka kaugematest riikidest pärit töötajate osakaal, kelle üheks peamiseks suhtluskeeleks on inglise keel (vt OSKA välistööjõu uuring).

Kõige teravamalt avaldub keeleoskuse probleem teenindusvaldkondades. Majutuse ja toitlustuse ettevõtted kinnitavad, et eesti ja inglise keelt valdavaid teenindajaid on väga raske leida. Keeleõpe on seetõttu üks olulisemaid koolitusvaldkondi, sest paljud tööturule sisenevad noored ei valda eesti keelt piisavalt, mis on aga teeninduskvaliteedi tagamiseks hädavajalik.

Oskustöötajate pädevused ja oskuste puudujäägid
Tootmise automatiseerimise ja digitaliseerimise kontekstis on oskustöötajate ja lihttööliste digioskuste tase Ida-Virumaal ebapiisav. Nüüdisaegsete tootmissüsteemide, ERP-lahenduste ja robotseadmete kasutamine eeldab elementaarseid digipädevusi, mida paljudel töötajatel ei ole.

Suuremate ettevõtete juhid on veendunud, et turult ei ole võimalik leida valmis töötajat, kes vastaks täpselt konkreetse ametikoha nõuetele. Seetõttu investeeritakse uute töötajate sisseelamiskoolitusse ja olemasolevate töötajate regulaarse kvalifikatsiooni tõstmisse. Samal ajal nähakse, et ükski õppeasutus ei saa koolitada inimesi ainult ühele konkreetsele ettevõttele, vaid peab andma laiapõhjalise ettevalmistuse, mis võimaldab töötada eri tööstusharudes. Tehnilise kutsehariduse puhul ootavad tööandjad, et lõpetaja

• tunneks mehaanikat;
• valdaks tootmisseadmete opereerimise põhimõtteid;
• omaks baasteadmisi nüüdisaegsetest tootmistehnoloogia lahendustest ja protsessidest.

Paljud tööandjad leiavad, et kutsehariduse praktiline tase on ajas pigem langenud. Enamasti toimub seetõttu ettevõtetes kohapealne väljaõpe – ise koolitatakse välja masinaoperaatorid, keevitajad, mehaanikud ja laborandid, kuid tehakse koostööd ka kutseõppeasutustega.

Väikese ja keskmise suurusega ettevõtete¹⁴¹⁴ küsitlus viitab aga, et sageli ei toeta tööandjad oma töötajate pikemaajalist õppimist, eriti taseme- ja kutseõppe puhul. Eelistatakse lühikoolitusi, mis sobivad esmaseks aktiveerimiseks, kuid ei arenda koos tegevusoskustega üldoskusi, mis on vajalikud karjääris edasiliikumiseks (Androsjuk, 2025; Vihalemm & Trumm, 2025).

Lisaks tehnilistele oskustele on tööstuses üliolulised ohutusalased teadmised ja oskused. Ettevõtjad hindavad, et Eesti haridusasutused ei koolita piisavalt spetsialiste, kes mõistaksid süvitsi tööstusliku ohutuse põhimõtteid ning oskaksid neid praktikas rakendada.

Teenindusoskused ja üldoskuste puudujäägid
Teenindussektoris on peale keeleoskuse keskne kitsaskoht kliendisuhtluse ja üldoskuste puudulikkus. Ekspertide hinnangul

• ei oska või ei julge paljud noored kliendiga suhtlust alustada;
• puudub enesealgatuslik, viisakas ja meeldiv lähenemisviis võõrale inimesele;
• ollakse harjunud suhtlema sõnumikanalites ja kogemus vahetust avalikust suhtlusest ja viisakusnormidest on vähene.

Ettevõtted teevad koostööd kutseõppeasutuste ja Töötukassaga, korraldades keelekursusi ja praktikaprogramme, kuid Ida-Virumaal ei ole piisavalt kättesaadavaid nüüdisaegsetele teenindusstandarditele vastavaid koolitusi. Seetõttu toimub uute töötajate väljaõpe valdavalt ettevõtete sees mentorluse kaudu, et tagada konkreetse organisatsiooni teenindusstandardite omandamine.

Üldoskuste nappust – karjääri planeerimine, probleemilahendus, meeskonnatöö ja võõrkeelte oskus – märkisid tööandjad eri valdkondadest. Siirdemajanduse tingimustes, kus ametid ei ole eluaegsed ja tööandjaid on rohkem, muutub üldoskuste tase töötaja konkurentsivõime kriitiliseks komponendiks. Eriti oskustöötajate segmendis ei oska tööandjad sageli üldoskuste arendamist süsteemselt korraldada, mistõttu ei kaota (uus) töötaja tööd sageli mitte tegevus-, vaid just üldoskuste puudumise tõttu (Vihalemm et al., 2025).

Ida-Virumaa tööjõu kitsaskohad – demograafilised riskid, väikeettevõtete koolituspraktikate piiratud võimekused, keelebarjäärid ning puudulikud üld- ja digioskused – on komplementaarsed ja tugevdavad üksteist.

Ida-Virumaa lähikümnendi arengut mõjutavad nii globaalsed ja EL-i ülesed tehnoloogilised, poliitilised ja majanduslikud arengusuunad kui spetsiifiliselt ka piirkonda suunatud õiglase ülemineku tegevus ja poliitikasekkumised. Selles peatükis avatakse õiglase ülemineku sekkumiste konkreetsem tähendus ja võimalikud arengustsenaariumid, et tööjõuprognoosis võtta muude trendide kõrval paremini arvesse selle spetsiifilise muutuja võimalikke mõjusid.

Õiglane üleminek on osa rahvusvahelise kliimapoliitika puslest¹⁵¹⁵. Eesmärgiga saada aastaks 2050 esimeseks süsinikuneutraalseks maailmajaoks esitles Euroopa Komisjon 11. detsembril 2019 Euroopa rohelepet. Rohekokkulepe ehk rohepööre on mõeldud Euroopa Liidu uueks kasvustrateegiaks, mis muudab Euroopa Liitu tänapäevaseks, ressursitõhusaks ja konkurentsivõimeliseks majanduseks, tagades selle, et kasvuhoonegaaside netoheide oleks aastaks 2050 viidud nulli, majanduskasv lahutatud ressursikasutusest ning mitte kedagi ega ühtki piirkonda ei jäetaks kõrvale.

Rohepööre erineb varasematest majanduslikest ja tehnoloogilistest üleminekutest eelkõige selle poolest, et kui senised muutused on olnud valdavalt turujõududest kantud, siis rohepööret on püütud poliitikameetmete toel kiirendada ja aktiivselt suunata. Varasemates üleminekutes võimaldas tehnoloogiline innovatsioon uutel lahendustel muutuda olemasolevatest kuluefektiivsemaks: energiasektoris tekkisid olemasolevatele energiaallikatele konkurentsivõimelised alternatiivid, automatiseerimine ja digitaliseerimine suurendasid tootlikkust ning globaliseerumise puhul tegid suhtluse ja transpordi odavnemine võimalikuks tootmise viimise madalama tööjõukuluga riikidesse (OECD, 2023: 96). Uued tootmisviisid ja ärimudelid tõrjusid turupõhise konkurentsi käigus välja senised lahendused. Rohepöörde puhul ei ole ringmajanduslikud ärimudelid ega taastuvenergiaallikad üksnes turujõudude mõjul samaväärses positsioonis, et saada soovitud ajahorisondis domineerivaks. Seetõttu on rohepöörde puhul määrava tähtsusega avaliku poliitika sekkumine ning regulatiivsed ja finantsmehhanismid, mis toetavad rohepöörde laiaulatuslikku kasutuselevõttu (Fouquet & Pearson, 2012; OECD, 2023: 121). Seega kuna üleminek süsinikuneutraalsele majandusele saab olla edukas ainult siis, kui see toimub õiglasel ja kaasaval viisil, tegi Euroopa Komisjon Euroopa roheleppesse ettepaneku luua õiglase ülemineku fond (ÕÜF). Selle kogumaht on 19,2 miljardit eurot ja rakendusperiood kestab 2029. aasta lõpuni.¹⁶¹⁶

Eesti eesmärk on saada aastaks 2050 konkurentsivõimeliseks ja teadmistepõhiseks kliimaneutraalseks riigiks. Kliimaneutraalne on riik, kus kasvuhoonegaaside heide ja sidumine on tasakaalus ehk kasvuhoonegaaside netoheide on null. Enamik Eesti kasvuhoonegaaside koguheitmest (u 64% aastal 2022) tuli energeetikasektorist, eelkõige põlevkivi ulatusliku tarbimise tõttu elektri- ja soojusenergia tootmiseks.

2023. aastal vähenes kasvuhoonegaaside heide Eestis 8%, kusjuures energeetikasektoris registreeriti suurim langus – 18%.¹⁷¹⁷ See peegeldab Eesti energeetikasektori olulist ümberkujundamist – fossiilkütustel põhineva elektritootmise osakaal on märgatavalt vähenenud, samal ajal kui taastuvenergia osakaal on jõudsalt kasvanud. Sellegipoolest oli energeetikasektor 2023. aastal endiselt suurim heitkoguste allikas, moodustades 56% kogu kasvuhoonegaaside heitkogusest. Sellegipoolest on suund selles sektoris võetud selgelt heitkoguste märkimisväärsele vähendamisele.

Põlevkivisektor on koondunud Ida-Virumaale, mis tähendab, et üleminek kliimaneutraalsusele avaldab suurimat mõju just sellele maakonnale. Tähtis on, et põlevkivikasutusest väljumine toimuks järk-järgult. Selle mõju lisandub regioonis juba eespool kirjeldatud kitsaskohtadele nagu madalad palgad, kõrge töötuse määr, vähenev ja vananev elanikkond.

Ida-Virumaa õiglase ülemineku territoriaalse kava strateegilised piirid on määratletud kahe dokumendiga: „Ida-Virumaa tegevuskava
2030“ ja „Ida-Viru maakonna arengustrateegia 2023–2035“. Mõlemad dokumendid ajakohastati samal ajal Eesti õiglase ülemineku territoriaalse kava koostamisega. „Ida- Virumaa tegevuskava 2030“ on riiklik strateegiline dokument, mille eesmärk on kontekstualiseerida riiklikke strateegiaid Ida-Viru maakonna olukorda arvestades ja kavandada riiklikul tasandil spetsiifiliselt Ida-Virumaale suunatud meetmeid. Sellele tegevuskavale on regionaal- ja põllumajandusministeerium teinud ka seireanalüüse, viimane avaldati 2025. aasta alguses. „Ida-Viru maakonna arengustrateegia 2023–2035“ on piirkondlik strateegiadokument, mille koostas Ida-Virumaa Omavalitsuste Liit ning milles määratletakse kohalik visioon Ida-Virumaa arenguks ja nimetatakse kõige olulisemad arenguprioriteedid kuni 2035. aastani.¹⁸¹⁸

Õiglase Ülemineku Fondi maht (edaspidi ka ÕÜF) on Eesti puhul ligikaudu 340 miljonit eurot, lisaks tehniline abi (kokku u 353 miljonit eurot). Eestis on 80% ÕÜF-i vahenditest suunatud Ida-Virumaa majanduse ja tööjõu mitmekesistamisele ning ümberkorraldamisele. Ülejäänu on suunatud ülemineku sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja kogukondlike aspektide käsitlemiseks.

ÕÜF-i vahendeid jagub kõigisse Ida-Viru omavalitsustesse (vt joonist 8), seejuures osa vahendeid on märgitud maakonnaülestena. Samas on selge, et ise projektide kulukus on erinev, nii nagu ka nende võime töö- ja elukeskkonda parandada.

Suuremad tööstusprojektid ja tehased (metalli-, masina- ja keemiatööstused) on planeeritud eelkõige Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve ja Jõhvi omavalitsustesse. Puidutöötlemisega seotud investeeringud on suunatud ka Lüganuse, Alutaguse ja Toila valda. Majanduse mitmekesistamiseks loomemajandusega ehitatakse Jõhvi filmilinnak stuudiote ja loomeinkubaatoriga. Päris palju vahendeid on plaanitud ka turismivaldkonda, nii uute majutuskohtade kui ka turismiatraktsioonide arendamiseks (vt joonist 9).

Joonis 9. Suuremate ÕÜF-i turismiinvesteeringute paiknemine Ida-Virumaal

Allikas: Sihtasutus Ida-Viru Ettevõtluskeskus

Ida-Virumaa tegevuskava seire 2024. aasta aruandes tõdetakse, et tegevuskava elluviimine, sealhulgas ÕÜF-i rakendamine kulgeb üldjuhul plaanipäraselt. Oluline on silmas pidada, et ÕÜF on olnud kavandatud leevendama kliimaneutraalsele majandusele üleminekuga kaasnevaid mõjusid, eelkõige põlevkivisektori kahanemise mõjusid. Seepärast on tulevikku silmas pidades tähtis, et riigi tasemel võetaks endist viisi piisavalt arvesse piirkonna pikaajaliste sotsiaalmajanduslike mahajäämuste leevendamise vajadust, kui toetatakse Ida-Virumaad uute proovikividega toimetulekul, sealhulgas alates 2022. aastast maakonna majandust palju mõjutanud Venemaa algatatud täiemahuline sõda Ukraina vastu ning eestikeelsele õppele üleminek.

Ida-Virumaa õiglase ülemineku (edaspidi ka ÕÜ) protsess on Eestis ja Euroopas eriline ja keeruline ülesanne. Veidi dramatiseerides on Euroopa suuremas pildis tegemist ühe erilise väikese piirkonnaga ühes väikeses perifeerses riigis. Siinsed kohalikud sündmused arenevad suuremate Euroopa ja globaalsete muutuste mõjusfääris. Väliskeskkonna trendid (tehnoloogilisest arengust geopoliitiliste muutusteni) ja poliitilised otsused kujundavad olulisel määral ülemineku kiirust, suunda ja ulatust. Nii tehnoloogilise arengu kui ka geopoliitiline kontekst erineb praegu tohutult 2010-ndate lõpu ja 2020-ndate alguse oludest, mil õiglast üleminekut EL-is ning Eestis alles mõtestati ja sisustati. Seega arenevad kohalikud tegurid – tööhõive, ettevõtluse mitmekesistumine, kogukonna initsiatiivid – paratamatult määramatuse kontekstis, kus välised mõjurid võivad osutuda otsustavaks. Mõned aastad tagasi planeeritud tegevused võivad nüüdsete teadmiste ja arengusuundade kontekstis olla hoopis teistsuguse tähenduse ja potentsiaaliga. Õiglase ülemineku eesmärgi saavutamine – majanduse üleminek süsinikumahukalt mudelilt kestlikule ja mitmekesisele struktuurile –on aga pikaajaline protsess, mis muutuvas keskkonnas tähendabki eesmärkide, ajahorisontide ja sekkumiste pidevat ümbermõtestamist ja kohendamist. Võib eeldada, et 2035. aasta vaates ei ole oodata radikaalseid muutusi Ida-Virumaa sisemises arengudünaamikas (nt rahvastiku loomulik kasv, uute majandussektorite isetekkeline areng), võrreldes sellega, mis praegu on juba algamas, muu hulgas ÕÜF-i poliitikameetmete toel. Pigem määravad välised tegurid – Euroopa Liidu poliitilised suunad ja nende muutused, Eesti riiklikud prioriteedid, globaalsed geopoliitilised ja tehnoloogilised arengusuunad – ülemineku tempo ja trajektoori. Need võivad seda protsessi kiirendada, pidurdada või suunata hoopis uutele radadele.

Stsenaariumide koostamisel keskendusime eelkõige nendele välistele teguritele, mis võivad kriitiliselt mõjutada Ida-Virumaa ÕÜ protsessi ja majanduse arengut. Analüüsisime nende võimalikke arengusuundi ning tõime need seniste trendide ja protsesside tasemele: kas need peatuvad, jätkuvad või kiirenevad. Stsenaariumide eesmärk ei ole pakkuda valmis tulevikupilte, vaid luua raamistik, mis aitab mõista ülemineku sihi ja kiiruse kujunemist abstraktses ja pidevalt muutuvas keskkonnas. See omakorda loob taustsüsteemi tööjõuprognooside koostamiseks, kus võetakse arvesse nii üldisemaid trende (nt automatiseerimine jms tehnoloogiline ja majanduslik areng) kui ka spetsiifilisi õiglase ülemineku tegevuste võimalikke mõjusid.

Stsenaariumiharjutuse keskmes on olnud Ida-Virumaa õiglase ülemineku ehk sotsiaalmajandusliku muutumise võimalikud trajektoorid – tegemist on nn avastavate (exploratory) stsenaariumide koostamisega. Need ei kirjelda konkreetselt tulevikku, vaid uurivad, kuidas muutlikud välised ja sisemised tegurid võivad mõjutada õiglase ülemineku protsessi ja kulgu. Näiteks Euroopa roheleppe transformatsioon puhta tööstuse leppeks ning Eesti kliimaneutraalsuse sihi nihkumine kaitse- ja konkurentsivõime rõhutamisele, millega võivad kaasas käia rohepöörde ja õiglase ülemineku eesmärkide ja ambistioonide vähendamine või nende saavutamise ajaline edasilükkamine, võivad oluliselt muuta ülemineku poliitilist ja majanduslikku raamistikku, mis omakorda mõjutab ettevõtete riskihinnanguid ja planeeritud investeeringute tasuvust ja mõjusust.

Stsenaariumide teljed lähtuvad seega kahest peamisest määramatusest.

1. Poliitiline ja institutsionaalne raamistik. Kas Ida-Virumaa ÕÜ jääb osaks Euroopa ja riiklikust poliitikast, tuues kaasa uusi tõukeid ja toetusi (nt puhta tööstuse leppe raames), või taandub pigem kohalike kogukondade mureks, tuginedes senistele eraldatud fondidele ja piiratud ressurssidele?

2. Sotsiaalmajanduslik areng. Kas piirkond liigub mitmekesistumise ja uute majanduslike võimaluste suunas või seisab silmitsi paigalseisu või isegi kahanemisega, mis väljendub vana majandusstruktuuri jätkumises (ning seeläbi tootlikkuse, töökohtade, palkade ja heaolu vähenemises)?

Need teljed aitavad luua stsenaariumid, mis peegeldavad ülemineku protsessi võimalikke arenguteid ja pakuvad tuge strateegiliste otsuste tegemisel.

Õiglase ülemineku fond oli oma algses disainis mõeldud EL-i-poolse käivitajana, millega peaks ideaalis käima kaasas ka riiklike ja regionaalsete poliitikameetmete tugi ehk riigi ja regiooni väljakutsetest ja eripäradest tulenevad täiendavad tegevused ja meetmed. ÕÜF-i meetme enda fookuses on uute spetsialiseerumiste koordineerimine, rahastamine ja kohalike kogukondade võimestamine. Tegemist on pika plaaniga, mille sihid ulatuvad aastatesse 2035–2050.

Määramatus
EL-i fookuse nihkumine konkurentsi- ja kaitsevõimele võib vähendada ÕÜ ja rohepööret toetavate poliitikate jätkumise tõenäosust. Samas võib poliitika jätkuda EL-i tööstusstrateegia (nt puhta tööstuse lepe) või riikliku regionaalpoliitika toel, näiteks kui Ida-Virumaal nähakse strateegilist rolli kaitsevõime hoidmisel. Samal ajal võivad muutuvas konkurentsi- ja geopoliitilises olukorras muutuda või nihkuda riiklikud prioriteedid, mis mõjutavad ÕÜ tähtsust nii riiklikes kui ka regionaalsetes poliitikameetmetes.

Võimalikud arengud

• ÕÜ-d toetavate poliitikate jätkumine: süsteemne ja võimalik, et senisest isegi tugevam ÕÜ ja rohepöörde poliitika jätkub EL-i ja/või riikliku regionaal- ja tööstuspoliitika osana. Käimalükatud initsiatiive toetatakse ja laiendatakse, fookus võib laieneda ka olemasoleva tööstuse rollile üleminekus, mitte ainult uute tööstuste-ettevõtete loomisel.
• ÕÜ-d toetavate poliitikate hääbumine: ÕÜF-i meetmele jätku ei tule, õiglane üleminek muutub horisontaalseks printsiibiks või kaob poliitikaruumist. Kogukondade ja eelistuste roll majandusarengu kujundamisel kasvab, kuid üleminek võib toimuda planeeritust killustunumalt, sest eri valitsemistasemete poliitikad ei ole omavahel koordineeritud.

Õiglase ülemineku keskne eesmärk on viia süsinikumahukas tööstusregioon väikese CO₂-intensiivsusega ja mitmekesise majanduse poole. Euroopa ja Eesti poliitika on seni rõhutanud uute ettevõtete ja tööstuste loomist, mis toetaks majanduslikku mitmekesistumist ning asendaks ülemineku käigus kaduvaid spetsialiseerumisi ja töökohti. Tegemist on pikaajalise protsessiga, mille sihid ulatuvad aastatesse 2035, 2040 ja 2050, eeldades järjepidevat ja teadlikku tegutsemist.

Mitmekesise majanduse eelduseks on aga ka sotsiaalne – väärtuste, oskuste, kultuuri, keele, elukeskkonna ja võimaluste – mitmekesisus. Rahvusvaheliste uuringute alusel (vt nt Grillitch & Hansen 2019; Laurin et al. 2020 ) võib väita, et praeguste EL-i õiglast üleminekut toetavate meetmete fookus sobib paremini uute ettevõtete ja majandussektorite alustamise toetamiseks pealinnapiirkondades, kus selline mitmekesisus on loomulik ja selle arendamist ei pea eraldi toetama, kui Ida-Virumaa-sarnastele pigem monofunktsionaalsetele või üksikute spetsialiseerumistega perifeeriatele, kus mitmekesistumine on olnud konarlik ning vajab sihipärast ja pikaajalist tuge.

Määramatus
EL-i fookuse nihkumine konkurentsi- ja kaitsevõimele võib jätta õiglase ülemineku tagaplaanile, muutes selle pigem töötajate individuaalseks ümberõppe väljakutseks kui kollektiivseks regionaalseks transformatsiooniks. Kuigi selle tulemusena võivad kohaliku tööjõu oskused ja konkurentsivõime areneda, ei pruugi sellest piisata majanduse mitmekesistumise protsesside tugevdamiseks. Kiirendatud tempos üleminek on olemuselt laiapõhjaline sotsiaalmajanduslik eksperiment, mille tulemused on ebakindlad. Muutuv väliskeskkond võib samamoodi mõjutada varem planeeritud majanduse mitmekesistumisele suunatud investeeringute ja tegevustega seostud riske, tasuvust ja mõjusust.

Võimalikud arengud

• Ühekülgsuse säilimine: ÕÜ poliitikafookus võib hääbuda, kokkulepitud poliitikad ei pruugi rakenduda tõhusalt, investeeringud ei realiseeru või nende mõju jääb oodatust väiksemaks. Majanduslik ja sotsiaalne mitmekesisus ei arene, põlevkivitööstus jääb paralleelselt majanduse keskmesse, kuid jätkab sammsammulist hääbumist, rahvastiku vähenemine ja uute põlvkondade väljaränne jätkub.
• Mitmekesistumine: EL-i, riiklike või kohalike initsiatiivide toel või välisinvesteeringute kaudu kasvab nii majanduslik kui ka sotsiaalne mitmekesisus. Kujunevad uued tööstused, mitmekesisem elanikkond ja kogukondlik elu. Mitmekesistumise vorm sõltub juhtivast jõust: terviklik EL-i ja riiklik ÕÜ toetav poliitika ning kohalike kaasamine võib tuua tervikliku ja tasakaalustatud arengu; peamiselt välisinvesteeringute toel tehtavad arendused võivad aga keskenduda pigem kohalike ressursside (loodus- ja/või inimkapital) kasutamisele ilma laiema väärtusahelate, tööstussümbioosi jms mitmekesistumiseta; ülemineku jäämine kohalike kogukondade ja algatuste vedada võib viia fookuse pigem seniste spetsialiseerumiste hoidmisele.

    Stsenaariumide kirjeldused

Ülalkirjeldatud telgede ja sõnastatud määramatuste toel saab koostada neli arengustsenaariumi, mis kirjeldavad võimalikke Ida-Virumaa arenguteid (vt joonist 10).

Joonis 10. Ida-Virumaa arengustsenaariumid

Allikas: autorite koostatud

Need Ida-Virumaa tulevikustsenaariumid joonistavad välja selge arenguskaala, mis ulatub pikaajalise ja süsteemse poliitilise toega saavutatavast tasakaalustatud mitmekesistumisest (stsenaarium 2) – kus teaduspõhine majandus ja paranenud elukeskkond panevad aluse uute majandussektorite arengule ning loovad sidusa ühiskonna – kuni täieliku juhitamatu kahanemiseni (stsenaarium 3), mida iseloomustavad investeeringute puudusest tingitud stagnatsioon, taristu lagunemine ja sotsiaalne hääbumine. Nende kahe äärmuse vahele paigutuvad enklaavide areng (stsenaarium 1) ja killustunud mitmekesistumine (stsenaarium 4), mis kirjeldavad olukordi, kus puudulik, projektipõhine või vaid lühikestele trendidele ja raskuspunktidele (nt julgeolek ja energeetika) allutatud juhtimine tekitab küll üksikuid majanduslikke edulugusid ja statistilist kasvu, kuid jätab piirkonna tervikuna vinduma, süvendades drastiliselt sotsiaalset ebavõrdsust, segregatsiooni ning keskkonnaprobleeme.

ÕÜF-i haridus- ja teadusmeetme juhtkomisjoniga kohtumisel septembris 2025 otsustati, et tööjõuprognooside koostamisel võetakse praeguses katsefaasis fookusesse stsenaariumide 1 ja 2 läbimõtestamine, sest mõlemad eeldavad poliitika toel arengut, mis on praeguste teadmiste alusel kõige tõenäolisem. Kui stsenaarium 1 eeldab, et praegune ÕÜF-e meede on regiooni toetamise tipphetk ja edasised tegevused jätkuvad pigem väiksemas mahus ja horisontaalsete poliitikate raames, siis stsenaarium 2 eeldab, et uuel perioodil säilib Ida-Virumaa regiooni strateegiline tähtsus ning praeguse ÕÜF-i perioodi kogemusi ja õppetunde võetakse arvesse ka uute süsteemsete tegevuste planeerimisel.

Stsenaariumid 3 ja 4 eeldavad, et praegustel ÕÜF-i tegevustel on väikesem mõju ja tähendus, kui võib praeguste teadmiste pealt eeldada – kus on otsustatud veidi rohkem 90% vahendite kasutamine, kuid valminud on üksikud projektid ja välja on makstud veidi rohkem kui 20% otsustatud vahenditest²⁰²⁰ – ning toetavaid jätkutegevusi ei järgne.

Seetõttu on allpool esitatud detailsemalt kahe esimese stsenaariumi kirjeldus. Selle eesmärk on avada eri stsenaariumide võimalikud arengusuunad ja tulevikukirjeldused, mida kasutati tööjõuvajaduse prognoosi koostamisel eksperdigruppide aruteludes ühe sisendina.

Visioon: Ida-Virumaa areng on killustunud. Regiooni arengutunnuseid arvesse võttes on võrdlemisi kitsa ja peamiselt ettevõtluse investeeringutele suunatud fookusega ja projektipõhine õiglase ülemineku poliitika loonud üksikuid edukaid majanduslikke enklaave (kesksed ettevõtted, mõned klastrid), kuid ei ole suutnud peatada piirkonna üldist sotsiaalmajanduslikku kahanemist, rahvastiku vähenemist ja noorte väljarännet. Piirkonda iseloomustab süvenev polariseerumine edukates enklaavides töötavate inimeste ja ülejäänud, paigalseisus või lausa majanduslikku taandarengut kogeva elanikkonna vahel.

Käivitavad eeldused: õiglase ülemineku poliitikale ei tule pärast ÕÜF-i lõppu süsteemset jätku, viiakse ellu ÕÜF-i meetme investeeringud, jätkuvad üksikud tegevused EL-i jms vahendite toel (nt töötajate ümberõppe toetused). Senise ÕÜF-i vahendite rakendamisel esineb hulganisti raskusi, sest näiteks halvenenud geopoliitilise ja majandusliku olukorra tõttu pole osa planeeritud suurinvesteeringutest realiseerunud ning asenduste leidmisel on meetmete ärakasutamise kiirus vedanud uute investeeringute otsinguid ja valikud. Investeeritakse pigem väikese riskiga projektidesse. Selle tulemusena on eri tegevuste omavaheline sünergia ja laiem piirkondlik mõju jäänud piiratuks (mh ei teki sotsiaalseid ja väärtusahelapõhiseid ülekandeefekte). ÕÜ tegevused keskenduvad edasi väike- ja uusettevõtluse toetamisele, ent põlevkivisektori ettevõtete võimekuse edasist arendamist (nt ringmajanduse suunal) oluliselt ei tähtsustata ega toetata, mistõttu mõned sektori ettevõtted sulgevad uksed, mis omakorda mõjutab nende tarneahelate käekäiku. Kohaliku sotsiaalse ja kultuurilise mitmekesisuse ja arengu toetamisele pööratakse tähelepanu välisvahendite olemasolul.

Mis toimub?

• Majandus ja tehnoloogia: tekkinud on üksikud kõrgtehnoloogilised edukad ettevõtted (nt magneti- ja biotoodete tehased, mõni süvatehnoloogia idufirma), mis on kohati juhitud ka väljast (Tallinnast või välisriikidest) ning millel on vähe sidet kohaliku majandusega (kasutatakse ressurssi, maad ja inimesi kapitali väärindamiseks, aga laiemat tööstussümbioosi jms ei teki). Kõrge automatiseerimise taseme tõttu loovad need ettevõtted senise suurtööstusega võrreldes vähem töökohti. ÕÜF-i meetme toel loodud laborid ja töökohad ülikoolides on pigem tulnud peamajadest ning ei ole kohaliku tööstusvõimekusega piisavalt seotud (seotud varieeruvus on nõrk). Ülejäänud kohalikud ettevõtted jäävad allhankijateks ning laiapõhjalist majanduslikku mitmekesistumist ei toimu. Põlevkivisektori fookusesse jääb juhitava energia võimekuse tagamine ning sektor ise teeb üksikuid investeeringuid seniste turutingimuste ja fookuste pealt. Samas võivad areneda kohalikest initsiatiividest välja kasvanud nišid, nagu Kood/Jõhvi, terviseteenuste ja spaa-turismi arendamine, spetsiifilised remondi- ja hooldusteenused.
• Ühiskond ja demograafia: rahvastiku kahanemine ja noorte väljaränne jätkub, nagu ka vanemaealiste osatähtsuse kasv. See tekitab tugeva surve sotsiaal- ja tervishoiusüsteemile ning kohalike omavalitsuste eelarvele. Süveneb sotsiaalne ebavõrdsus ja identiteedikonflikt: väike osa elanikkonnast naudib suurt sissetulekut ja head elu enklaavides, samal ajal kui enamik elab kahaneva elukvaliteediga piirkondades. Noorte väljaränne jätkub, kuna perspektiivi piirkonnas ei nähta.
• Keskkond: keskkonnaseisund on kahetine. Uutes arenguenklaavides ja turismipiirkondades järgitakse kõrgeid standardeid, kuid vanades tööstuspiirkondades ja kahanevates asulates jääb saastepärandiga tegelemine tagaplaanile. Elukeskkonna kvaliteet väljaspool edukaid piirkondi halveneb.
• Poliitika ja valitsemine: riiklik poliitika on killustunud ja reageeriv. Kohalike omavalitsuste võimekus on ebaühtlane, süvendades kontraste piirkonna sees ning puudub ühtne visioon ja koostöö. Piirkonna eri tõmbekeskused (nt Jõhvi vs. Narva) arenevad ise arengutsüklites.

Visioon: Ida-Virumaa on muutunud süsteemse ja pikaajalise EL-i ja Eesti riigi poliitika toel mitmekesise majanduse ja elukeskkonnaga piirkonnaks. ÕÜF-i alustatud tegevusi jätkatakse ka pärast praeguse perioodi lõppu, aga see ei ole enam eraldiseisev meede, vaid integreeritud osa Eesti konkurentsivõime- ja regionaalpoliitikast, mis püüab majanduslikest ja geopoliitilistest eesmärkidest johtuvalt pidurdada rahvastiku kahanemist, noorte väljarännet ning luua uut sotsiaalset sidusust.

Käivitavad eeldused: stabiliseeruv geopoliitiline olukord ja tugev heidutus on taganud pikaajalise investeerimiskindluse. EL ja/või Eesti on jätkanud õiglase ülemineku poliitikate sihipärast rahastamist, mis kohaliku regiooni eripärasid arvesse võttes on laiendanud fookust peale uute ettevõtete ka ühelt poolt vanade suurtööstuste ümberprofileerimisele, et senisest rohkem kasutada ära nende finants- ja organisatsioonilist võimekust uute arenduste ja sektorite alustamisel, ning teiselt poolt elukeskkonna laiemale parandamisele (nt ingliskeelsed avalikud teenused välistööjõule). Poliitikad aitavad ületada teadusarenduse surmaorgu, aidates uutel tehnoloogialahendustel jõuda laborist tootmisse.

Mis toimub?

• Majandus ja tehnoloogia: majandus on mitmekesistunud, investeeringud on suunatud strateegilistesse kasvusektoritesse, nagu rohekeemia, ringmajandus, energiatehnoloogia ja jätkusuutlik turism. Senised suurtööstused (VKG, Eesti Energia jt) on muutuste aktiivsed eestvedajad: nad on edukalt ümber profileerinud oma tegevuse, arendavad uusi spetsialiseerumisi ja ekspordivad oma teadmust. Piirkonda on ÕUF-i meetmete toel tekkinud või tekkimas ka uusi tehnoloogilisi nišše ja klastreid, mis on tihedalt seotud ülikoolide ja teadusasutustega. Automatiseerimisega on kaasnenud edukad ja laiapõhjalised ümberõppeprogrammid, mis on suunanud põlevkivisektorist vabanenud tööjõu uutesse tootmis- ja kõrgemat lisandväärtust loovatesse teenindusettevõtetesse. Selle tulemusena kahanevad ja muutuvad põlevkivitööstus ja sellega seotud ahelad kontrollitult ning ei teki olukorda nagu 2019. aastal, kui järsku jäid paljud inimesed tööta.
• Ühiskond ja demograafia: kuigi rahvaarv ei kasva, on kahanemine ja noorte väljaränne pidurdunud. Uued töökohad ja mitmekesised eneseteostusvõimalused, mida on toetanud ka süsteemsemad elukeskkonda mitmekesistavad investeeringud (nt eesti- ja ingliskeelsesse huviharidusse, vaba aja veetmise võimalustesse, toitlustus- ja majutusvaldkonda) on hoidnud noori kohal ning meelitanud piirkonda uusi elanikke, sealhulgas välisspetsialiste. Eestikeelsele haridusele üleminek on olnud edukas ja toetanud sotsiaalset lõimumist. Uued kogukondlikud liidrid on esile kerkinud ja sotsiaalne mitmekesisus on tänu uutele aktiivsetele kogukondadele kasvanud.
• Keskkond: keskkonnateemad on arengu keskmes. Lisaks uute rohetehnoloogialahenduste arendamisele investeeritakse süsteemselt ka põlevkivitööstuse pärandi (nt tuha- ja aherainemägede ja saastunud alade) korrastamisse ja uuesti kasutusele võtmisse. Elukeskkonna kvaliteedi paranemine on üks peamisi tegureid, mis muudab piirkonna atraktiivseks talentidele, mis omakorda võimaldab tuua piirkonda ka nutikamat majandustegevust.
• Poliitika ja valitsemine: riigi ja EL-i tugev poliitiline tugi on võimestanud kohalikke omavalitsusi, mis on muutunud võimekateks arengupartneriteks. Institutsioone usaldatakse ja kohalikud elanikud tunnevad end protsessi kaasatuna.

Esmalt antakse lühiülevaade Ida-Virumaa hõivatute jaotumisest eri majandussektorite ja ametiala pearühmade vahel ning tõstetakse esile suuremad ametialagrupid. Samuti vaadeldakse piirkonnas

hõivatute hariduslikku, soolist ja vanuselist jaotust ning palgataset. Praeguste hõivatute profiil on hõive- ja tööjõuvajaduse prognoosi kontekstis küllaltki oluline. Näiteks võimaldab vanuseline struktuur hinnata,

kui palju vanuse tõttu ametist lahkuvaid töötajaid oleks vaja lähitulevikus uue tööjõuga asendada. Töötajate hariduslik taust võimaldab muu hulgas hinnata, kui tugev on töö ja hariduse side, seejuures omaette huvipakkuv küsimus on, kui palju rakendub maakonna tööturul piirkondlike õppeasutuste lõpetajaid.

Kokku oli TÖR-i andmetel 2024. aastal hõivatuid 44 000²¹²¹, kelle põhitöökoha asukoht on Ida-Virumaal. See teeb 7% kõikidest Eestis töötavatest inimestest (vt joonist 11). Suur osa neist leiab rakendust töötlevas tööstuses – pea 9000 hõivatut ehk umbes viiendik²²²² kogu maakonna töötajatest (vt joonist 12). Järgnevad kaubandus, haridus ja tervishoid. Neil neljal suuremal tegevusalal on rakendunud üle poole hõivatutest.

Traditsioonilise tööstuspiirkonnana tuntud Ida-Virumaa hõivatud jagunevad soo järgi enam-vähem pooleks, 52% on naised, 48% mehed (vt joonist 13). Kõige suuremas majandussektoris ehk töötlevas tööstuses hõivatutest on kaks kolmandikku mehed (64%). Seevastu avalikus sektoris domineerivad naised, eriti tervishoius ja hariduses (vastavalt 86% ja 85%); avalikus halduses on 68% naisi. Naised on proportsionaalselt enam rakendunud ka suurtes teenussektori harudes nagu majutus ja toitlustus (78%) ning kaubandus (66%). Meeste valdkonnad Ida-Virumaal on mäetööstus ja energeetika (vastavalt 93% ja 82% hõivatutest on mehed), ehitus (88%), veondus ja laondus (81%), põllumajandus, metsandus, kalandus (80%) ning veevarustuse ja jäätmemajanduse valdkond (76%).

Joonis 13. Ida-Virumaal hõivatud soo järgi 2024. aastal

Allikas: TÖR (põhitöökoht)

Hõivatute haridusjaotus viitab tavapäraselt sellele, millist haridust ja milliseid oskusi tööturule sisenejalt eeldatakse. Ida-Virumaa tööjõu profiil on selgelt kutsehariduskeskne (vt joonist 14). Võrreldes Eesti keskmisega on Kirde-Eestis enam kutseharidusega hõivatuid ning vähem üldkesk- ja põhiharidusega tööjõudu. Seejuures on Ida-Virumaal töötavate naiste haridustase selgelt kõrgem: pool naistest on kõrgharidusega (meestest 31%). Meestel on seevastu ülekaalus kutseharidus (46%; naistel 33%). Naised on enam rakendunud valdkondades, kus on paljudel ametitel kõrgharidusnõue (nt haridus ja tervishoid).

Ametialade pearühma²³²³ järgi moodustasid 2024. aastal juhid ja tippspetsialistid enam kui viiendiku (22%) kogu maakonnas hõivatutest (vt joonist 15). Kõige lihtsamatel töödel on rakendust leidnud 14%. Nende kahe äärmuse vahele jäävad ametialade pearühmad, mis eeldavad (enamasti) erialast ettevalmistust. Kõige enam on tehnikuid ja erisuguseid oskustöötajaid, kokku 39%, kontori- ja teenindustöötajaid on 23%.

Joonis 15. Ida-Virumaal hõivatud ametiala pearühma järgi 2024. aastal

Allikas: TÖR (põhitöökoht)

Üle poole lihttöödest moodustab koristuse ja puhastusega seotud tegevus, mistõttu ongi ametialagruppide²⁴²⁴ vaates esikohal koristuse ja puhastuse lihttöölised (vt joonist 16). Järgmine väga suur ametite kogum on kõikvõimalikud müügiga seotud töökohad. Tööstusega seonduvad ametid – metalltoodete ja -konstruktsioonide valmistajad – on alles kolmandal kohal, moodustades kogu hõivatutest 5%. Sama palju on õpetajaid ja õppejõude. Siinkohal tuleb silmas pidada, et tööstusega seotud ametid jagunevad mitme ametialagrupi vahel, aga näiteks õpetamisega seotud tööd on koondatud ühte suurde ametialagruppi.

Ida-Virumaal hõivatute vanuspüramiid näitab, et tööjõu struktuur on vanemapoolne ja asendusvajadus²⁵²⁵ lähitulevikus märkimisväärne – iga kolmas (33%) töötaja liigub kümne aasta perspektiivis tööturult välja ehk läheb pensionile (vt joonist 17). Noori ehk alla 35-aastased hõivatuid on maakonnas vaid 16%.

Suhteliselt eakad on Ida-Virumaa ettevõtete ja organisatsioonide juhid. OSKA prognoosimudeli järgi liigub 2500 juhist kümne aasta vaates tööturult välja peaaegu 900 ehk 35%. Veidi nooremad on tippspetsialistid, 7000-st hõivatust läheb pensionile üle 2200 ehk 32%. Tehnikute ja oskustöötajate ning teenustöötajate puhul on pensionile minejate osakaal 30% (tööturult liigub välja vastavalt 17 300-st 5200 ning 9900-st 3000). Kõige vanemad on aga lihttöölised, kelle puhul on asendusvajadus koguni 41% (6300-st läheb pensionile 2600). Sageli ongi just lihtsamad koristamisega seotud tööd tööturult väljumise ametiteks.

Joonis 17. Ida-Virumaal hõivatud vanuse järgi 2024. aastal ja asendusvajadus kümne aasta vaates

Allikas: TÖR (põhitöökoht)

Õiglase Ülemineku Fondi tegevus on suunatud eelkõige Eesti põlevkivisektori kahanemise negatiivsete mõjude vähendamisele. Seetõttu kirjeldame alljärgnevalt ka põlevkivisektori olukorda.

Põlevkivisektori all on selles uuringus mõistetud Ida-Virumaa mäetööstuses, energeetikas ja õlitootmises hõivatuid. Kokku töötas 2024. aastal nimetatud valdkondades nelja kuu keskmisena 4160 inimest. Kolmandiku (33%) hõivatutest moodustavad kaks suuremat ametialagruppi – keemiatööstuse operaatorid ning kaevurid ja mäemasinate operaatorid (vt joonist 18).

Võrreldes maakonna keskmisega, on põlevkivisektoris enam kutseharidusega hõivatuid (50%). Maakonna keskmisest 5% võrra vähem on nii erialase hariduseta kui ka kõrgharidusega hõivatuid (vt joonist 19).

Kümne aasta perspektiivis lahkub tööturult pensionile vähemalt 1300 hõivatut. Võimalik, et tööturult lahkujate arv on veelgi suurem, sest osa ametialade puhul minnakse põlevkivisektoris pensionile isegi kümme aastat tavapärasest varem²⁶²⁶.

Joonis 20. Põlevkivisektoris hõivatud vanuse järgi 2024. aastal ja asendusvajadus kümne aasta vaates

Allikas: TÖR (põhitöökoht)

Eraldi vaatluse alla võtame kõige suurema Ida-Virumaa majandusharu – töötleva tööstuse, kus on rakendunud viiendik maakonna hõivatutest (9000).

Tööstusharuti on muster mitmekesine (vt joonist 21). Samas hõlmavad neli suuremat tööstusvaldkonda üle poole töötlevas tööstuses hõivatutest. Kuigi ajalooline Kreenholmi manufaktuur läks pankrotti juba 2010. aastal, on maakonnas säilinud märkimisväärne hõive tekstiili- ja rõivatootmises – selles harus on 15% kogu töötlevas tööstuses hõivatutest. Järgnevad võrdsete hõivatute arvuga õlitootmine, masinate ja seadmete remont ja metalltoodete tootmine, igas harus on 13% maakonna tööstuses hõivatutest.

Soo järgi vaadates on töötlev tööstus tervikuna Ida-Virumaal rohkem meeste valdkond – pea kaks kolmandikku (64%) hõivatutest on mehi ja umbes kolmandik (36%) naisi. Hõivatute poolest suurim valdkond – tekstiili- ja rõivatootmine – on aga ootuspäraselt naiste tööstusharu, töötajaist 85% on naised. Mehed on ülekaalus masinate ja seadmete remondis (93%), metalltoodete tootmises (85%), õlitootmises (73% mehi), kemikaalide tootmises (70%).

Enamik ehk kolm neljandikku (74%) maakonna töötlevas tööstuses hõivatutest on oskustöötajad ja tehnikud (vt joonist 22). Üle kümnendiku (12%) on juhte ja tippspetsialiste ning alla kümnendiku (9%) on lihttöölisi. Kontoritööde osa jääb töötlevas tööstuses alla 5%.

Joonis 22. Ida-Virumaal töötlevas tööstuses hõivatud ametiala pearühma järgi 2024. aastal

Allikas: TÖR (põhitöökoht)

Ametialagrupiti moodustavad kaks suuremat – metalltoodete ja -konstruktsioonide valmistajad²⁷²⁷ ning tekstiilide ja rõivaste tootjad²⁸²⁸ – 30% kogu tööstuses hõivatutest (vt joonist 23). Iga kümnes on keemiatööstuse operaator. Insenere on Ida-Virumaa töötlevas tööstuses pea 400.

Pea poole (48%) töötlevas tööstuses hõivatute haridustaust on kutseharidus ning 31% on kõrgharituid (vt joonist 24). Võrreldes maakonna keskmisega on kõrgharidusega hõivatuid kümne protsendipunkti võrra vähem, aga samavõrra kutseharidusega hõivatuid enam. Paljud töötleva tööstuse ametikohad eeldavadki kutsehariduse olemasolu.

Hinnates võimalikku pensionile minekut tulevikus, saab esile tuua, et töötlevas tööstuses on asendusvajadus väiksem kui maakonna hõives tervikuna²⁹²⁹. Kümne aasta perspektiivis lahkub tööturult tõenäoliselt pisut alla 2600 hõivatu (vt joonist 25). Kõige suurem on pensionile minek juhtide (39%) ja lihttööliste seas (35%) ning väikseim tippspetsialistide, oskustöötajate ja tehnikute puhul (27%). Kontori- ja teenindustöötajate asendusvajadus on 31%.

Joonis 25. Töötlevas tööstuses hõivatud vanuse järgi 2024. aastal ja asendusvajadus kümne aasta vaates

Allikas: TÖR (põhitöökoht)

Selles peatükis esitatakse Ida-Virumaa tööjõuvajaduse prognoos, mis muude trendide kõrval eeldab, et õiglase ülemineku tegevused realiseerivad kooskõlas arengustsenaariumiga 1 – enklaavide areng ja Ida- Virumaa valikuline kahanemine. Teisisõnu vaadeldakse, milline võiks olla Ida-Virumaa tööturul hõivatute arv 2035. aastal. Võimalikud muutused hõives saadi fookusgrupi arutelude tulemuste ³⁰³⁰ võrdlemisel OSKA valdkonnauuringute prognooside³¹³¹ ja VKE uuringu tulemustega . Regionaalse tööjõuvajaduse valdkondlikele prognoosidele lisasime OSKA üldprognoosi³²³² alusel ametialarühmade proportsioonide muutused. Võimalike tulevikus pensionile minejate asendusvajaduse leidmiseks tugineti samuti OSKA tööjõuvajaduse prognoosimudelile³³³³.

Eelkirjeldatud stsenaariumi 1 „Enklaavide areng ja Ida-Virumaa valikuline kahanemine“ eeldused on, et jätkub sotsiaalmajanduslik kahanemine, mille sees tekivad kiiresti arenevad väiksemad piirkonnad. Selle tõttu jätkub teatud polariseerumine ja killustatus. Seda põhjustab ka projektipõhise poliitika jätkumine. Prognoosi oluliseks sisendiks on ÕÜF-i eri tegevusvaldkondadesse tehtavate investeeringute otsused ning seeläbi uued tekkivad töökohad (vt lisa 4).

Nendel eeldustel ja andmete alusel tehtud prognoos näitab, et järgneval kümnendil võib tööga hõivatute arv Ida-Virumaal kahaneda umbes 1200 võrra, st hõive kahanemine tervikuna on tagasihoidlik – u 3%.

Joonis 26. Ida-Virumaa hõiveprognoos

Allikad: OSKA, TÖR

Esmalt tehakse ülevaade hõiveprognoosist majandussektorite kaupa. Etteruttavalt tuleb mainida, et enamasti on kasvu- või kahanemisvajadusest palju suurem muutuja tööjõuvajaduses suur pensionile jääjate osakaal. Tööjõuvajadus kokku ehk kasvu- ja kahanemisvajadus koos asendusvajadusega tuuakse esile peatüki lõpus kahes lõikes: tippspetsialistide ja juhtide vaates ning oskustöötajate laias mõistes (tehnikud ja oskustöötajad ning kontori- ja teenustöötajad). Lihttöötajate vajadust see regionaalne prognoos põhjalikumalt ei käsitle. Eelkõige seetõttu, et neile ei ole vaja kohandada koolitustellimust, kuna eelnev kvalifikatsioon ja väljaõpe ei ole lihttöötajate puhul üldjuhul kuigi tähtsal kohal.

Kasvavad valdkonnad kümne aasta perspektiivis on toodud joonisel 27. Suuremaid muutusi hõives on oodata tervishoius ja sotsiaalhoolekandes, peamiseks tõukefaktoriks on vananev rahvastik. Ehitussektori prognoosi toetab võimalike uute tehaste rajamine maakonda ning teisalt vägagi renoveerimist vajav elamufond, mille värskendamistööde algus võiks jääda prognoositavasse aega³⁴³⁴. Piirkonda tekib juurde ka ÕÜF-i toel turismi- ja majutusettevõtteid (vt ka joonist 9), mis vajavad lisatööjõudu. Kui piirkonna elatustase tõuseb, inimeste sissetulekud suurenevad, kasvab vajadus ka kõikvõimalike teenuste järele. Jäätmemajanduse kasvu hinnangut mõjutavad jäätmete (tekstiili-, aheraine-) ümbertöötlemise projektid, mis võiks kümne aasta perspektiivis potentsiaalselt käiku minna. Muude teenindavate tegevuste hulka on arvestatud ka valmiva Jõhvi filmilinnaku mõju.

Joonis 27. Ida-Virumaa hõiveprognoos: kasvavad majandussektorid

Allikad: OSKA, TÖR

Kõige suuremat vähenemist on ekspertide hinnangul oodata hulgi- ja jaekaubanduse valdkonnas (vt joonist 28 ). Seda toetab automaatkassade laialdasem kasutuselevõtt (mis Kirde-Eestis on võrreldes teiste Eesti piirkondadega suhteliselt väiksemas kasutuses) ning rolli mängib ka maakonna rahvastiku vähenemine ja vananemine ehk kohaliku tarbimise vähenemine. Teisalt mõjutab kaubanduse hõivet e- kaubanduse areng. E-kaubanduse kasv on 15–20% aastas ja prognooside järgi võib lähikümnendil moodustada 40–50% kogu kaubandusest. Kuigi e-kaubandus loob vähesel määral ka uusi töökohti nii IT arenduses (veebipoed, makselahendused) kui ka klienditeeninduses ja turunduses, asuvad need pigem väljaspool Ida-Virumaad.

Enamasti nähakse eri majandusvaldkondade hõive kahanemise põhjusena automatiseerimist ja digitaliseerimist.

Laste arvu kahanemine ning koolivõrgu korrastamine toob eeldatavasti kaasa ka väikese kahanemise haridusvaldkonnas. Aastaks 2030 langeb alla seitsmeaastaste laste arv Ida-Viru maakonnas 35%, mis on enam kui 3000 last vähem kui aastal 2020. See tähendab, et lasteaiakohtade vajadus munitsipaallasteaedades 2030. aastal võrreldes 2020. aasta kohtade arvuga on pea 2800 võrra väiksem. Õpetajate nõudlus ehk vajalike täidetud ametikohtade arv kogu Eestis kahaneb praeguste trendide jätkudes 2040. aastaks praeguselt 15 000-lt ligikaudu 12 000 ametikohale. ³⁵³⁵ Kui haridustehnoloogia võimaldaks õpetajate aega vabastada 20 protsendi võrra, nagu on hinnanud uuringufirma McKinsey, kahaneks õpetajate vajadus umbes 10 000 ametikohani. Kui kanda see arvutus üle Ida-Virumaale, siis ca 2000 õpetajast lahkuks 2040. aastaks umbes 660. Kogu haridusvaldkonna kahanemist on 2035. aastaks Ida-Virumaal ette näha ligi 500 hõivatu võrra, arvestades laste ja õpetajate arvu kahanemise kõrval siiski tugispetsialistide vajaduse kasvu – vajatakse rohkem koolipsühholooge, eri- ja sotsiaalpedagooge. Ekspertide arvates kasvatab hariduslike erivajadustega laste arvu suuremine vajadust ka abiõpetajate ja õpetaja abide järele.

Kuigi hõive on põlevkivisektoris juba suuremas jaos vähenenud ning kehtivad riiklikud regulatsioonid, ei kohustata aastaks 2035 otseselt lõpetama ei põlevkivi kaevandamist ega põlevkiviõlitootmist, siis võib eeldada, et sealt edasi karmistuvate reeglite ettevalmistusel ja tootmise efektiivistamisel ja ümberkujundamisel keemiatööstuseks võivad teatud töökohad siiski väheneda nii kaevandamise kui ka energiatootmise valdkonnas. Põlevkivielektri tootmise asemele tekkiv uus elektritootmine (gaasi-, tuule-, päikeseenergia) tuleb oluliselt väiksema tööjõuvajadusega ja üle Eesti tekib hajatootmine. Suuremad muutused Ida-Virumaa põlevkivisektori hõives toimuvad tõenäoliselt peale prognoosiperioodi lõppu (pärast 2035. a).

Kinnisvara ning haldus- ja abitegevuse töökohtade kahanemise põhjuseid nähakse eeskätt automatiseerimises (sh koristusmasinad, kaughaldus) ja töökorralduse muudatustes (sh igal ühistul ei ole enam palgal oma koristajat, vaid koristusteenust hakatakse sisse ostma). Samas võib selle valdkonna töökohti mõjutada näiteks renditööjõu vajaduse kasv, juhul kui teised sektorid ei suuda otse leida vajaliku tööjõudu ning töötajaid värvatakse renditööjõudu vahendavatest ettevõtetest.

Joonis 28. Ida-Virumaa hõiveprognoos: kahanevad majandussektorid

Allikad: OSKA, TÖR

Töötleva tööstuse ning veonduse, laonduse hõivatute arv jääb suures vaates stabiilseks (± 5% kümne aasta jooksul). Samas tööstusharuti nähakse väga suuri muutusi. Seetõttu on töötlev tööstus kui suurim Ida-Viru tööandja võetud eraldi vaatluse alla.

Joonis 29. Ida-Virumaa hõiveprognoos: stabiilsed majandussektorid

Allikad: OSKA, TÖR

    TÖÖTLEV TÖÖSTUS

Kõige suuremat kasvu hõives näevad eksperdid metalltoodete tootmise puhul, seda toetab ka mitu ÕÜF-i raames tehtud rahastamisotsust, sealhulgas NPM Narva magnetitehase tõenäoline laienemine (vt joonist 30). Osa eksperte näeb just metalltoodete tootmise töökohtades veelgi suuremat kasvupotentsiaali. Väikeses kasvus on mõned teised tööstuse valdkonnad – ehitusmaterjalide tootmine, masinate-seadmete remont ja kemikaalide tootmine, kus võib ette näha uute investeeringute varal uute tehaste teket või ka olemasolevate laienemisplaane. Samas tuleb silmas pidada, et uued tehased on oluliselt enam automatiseeritud. Protsentuaalselt seisab suurim hõivatute kasv ees puidutöötlemises, kuid töökohtadena tähendab see u 80 uue töökoha lisandumist (sh Layerwood Productioni liimpuidutehas). Muu tööstuse puhul nähakse võimalikku arengut ette kaitsetööstuses (kaitsetööstuspark Kiviõlis).

Joonis 30. Ida-Virumaa hõiveprognoos: töötleva tööstuse kasvavad valdkonnad

Allikad: OSKA, TÖR

Suurim kahanemine seisab ees rõivatööstuses, mis sarnaselt kogu Eestiga on kahanemises, kuna tootmiskulude kasvu tõttu ei olda enam maailmaturul konkurentsivõimelised (vt joonist 31). Samalaadsed tegurid on ka mööblitööstuse väikese kahanemise taustal. Eeskätt automatiseerimise ja digitaliseerimise tulemusena kahaneb ekspertide hinnangul hõive veidi ka õlitootmises, toiduainetööstuses, masinatööstuses ja plasttoodete tootmises. Õlitootmine tähendab Ida-Virumaal põlevkiviõli tootmist. Õlitootmise ettevõtete arendusprojektid viitavad selgelt ringmajanduslikuma ja kõrgema lisandväärtusega keemiatööstuse suunas liikumisele. Eesmärk on vähendada tootmise süsinikuheitmeid, võtta kasutusele alternatiivseid ja jäätmepõhiseid tooraineid ning arendada tehnoloogialahendusi, mis võimaldavad saada põlevkivist kemikaale ja materjalide lähteaineid, mitte üksnes kütust. (Tilk & Kruusmaa, 2026)³⁶³⁶ Seetõttu võib eeldada, et põlevkiviõli tootmine kümne aasta perspektiivis ei kao, kuid võib osaliselt liikuda keemiatööstuse valdkonda, mis lisaks tootmise efektiivsemaks muutmisele võib vähendada tööjõuvajadust valdkonnas.

Joonis 31. Ida-Virumaa hõiveprognoos: töötleva tööstuse kahanevad valdkonnad

Allikad: OSKA, TÖR

Kuigi elektroonikatööstust hinnati töökohtade võimaliku muutuse suhtes stabiilseks, võib osa ekspertide hinnangul selles tööstusharus peituda suur kasvupotentsiaal. Mootorsõidukite, haagiste tootmine ning sporditarvete tootmine on väikesemahuline nišš ja jätkub eeldatavasti senises mahus.

Joonis 32. Ida-Virumaa hõiveprognoos: töötleva tööstuse stabiilsed valdkonnad

Allikad: OSKA, TÖR

Selle peatüki lõpetavad koondtabelid, kus on esitatud täiendava tööjõu vajadus kokku (kasvu- või kahanemis- ja asendusvajadus) ning eraldi tippspetsialistide ja oskustöötajate vajadus (vt tabelit 3). Nagu eespool, on ka tabelis 4 eraldi vaadeldud kõiki Ida-Virumaa tööstusharusid.

Kokkuvõttes saab märkida, et suurt asendusvajadust aitab ainult vähesel määral tasandada u 1200 võrra väiksem hõivatute arv kümne aasta perspektiivis. Ida-Virumaa vajab kümne aasta jooksul üle 13 000 uue hõivatu, eeskätt pensionile jäävate inimeste asenduseks. Seejuures tippspetsialistide vajadus on 3300 ja oskustöötajate oma 6700.

Selles peatükis antakse hinnang võimalikule maakondlikule tööjõupakkumisele tulevikus.

Kokkuvõttes saab märkida, et suurt asendusvajadust aitab ainult vähesel määral tasandada u 1200 võrra väiksem hõivatute arv kümne aasta perspektiivis. Ida-Virumaa vajab kümne aasta jooksul üle 13 000 uue hõivatu, eeskätt pensionile jäävate inimeste asenduseks. Seejuures tippspetsialistide vajadus on 3300 ja oskustöötajate oma 6700.

Selles peatükis antakse hinnang võimalikule maakondlikule tööjõupakkumisele tulevikus.

Ida-Virumaal pakutakse tasemeharidust nii kutse- kui ka kõrghariduse tasemel. Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus on maakonna ainus kutseõppeasutus, mis tegutseb kolmes õppekohas: Sillamäel, Jõhvis ja Narvas. Erialasid on võimalik valida üheksast õppesuunast, mis katavad suure osa piirkonna tegevusvaldkondade kutseõppe vajadusest. Väljaspool maakonda tuleb omandada kutseharidust põllu- ja metsamajandusega seotud erialadel. Kõrghariduse tasemel on esindatud kolm kõrgkooli. TalTechi Virumaa kolledžis Kohtla-Järvel saab õppida ettevõtluse, keemia-, masina- ja energiatehnoloogia ning IT erialasid kolmel rakenduskõrgharidusõppe, ühel bakalaureuseõppe ja kolmel magistriõppe õppekaval. Tartu Ülikooli Narva kolledžis saab õppida kahel rakenduskõrgharidusõppe, kolmel bakalaureuseõppe ja kahel magistriõppe erialal, mis pakuvad IT- ja haridusvaldkonna õpet (sh keeleõpetaja, lasteaiaõpetaja, noorsootöö). Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve allüksuses saab omandada õe ja hooldustöötaja ning tegevusterapeudi eriala. Uuenduslik täiendusõppe pakkuja on regioonis kood/Jõhvi³⁷³⁷. Vaata lähemalt lisast 3.

Kuivõrd maakondlik hariduspakkumine on alati piiratud, võetakse analüüsis aluseks kõikide Eesti kutse- ja kõrgkoolide eelnevate aastate koolilõpetajate maakonna tööturule rakendumise dünaamika ja eeldatakse, et sarnane rakendumine tööturule jätkub ka kümne aasta perspektiivis. Täpsemalt analüüsitakse viimase kuue aasta jooksul kõrg- ja kutsehariduse lõpetanuid, kelle töötamine on registreeritud töötamise registris ja kelle töökoht asub Ida-Virumaal. Arvestuse aluseks on viimasena omandatud haridus, st kui kutsehariduse lõpetanul oli varem omandatud kõrgharidus, siis tööjõupakkumisse läheb ta kui kutsehariduse tasemel spetsialist³⁸³⁸.

Kokku on perioodil 2019–2024 kutse- või kõrghariduse omandanutest Ida-Virumaale 2024. aastal tööle rakendunud 4100 inimest (vt joonist 33 ja tabelit 5). See on 6% kõikidest Eestis kutse- või kõrgkooli lõpetanutest, kes töötavad. Koolilõpetanute tööturul rakendumise regionaalne jagunemine on sarnane kogu hõivatute regionaalse jagunemisega. Nagu eespoolgi (ptk 3.1.1) mainitud, töötab Ida-Virumaal 7% kogu Eesti hõivatutest.

Eraldi analüüsisime kutsehariduse osas Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse lõpetajate rakendumist kohalikul tööturul (vt tabelit 6). Selgub, et maakondlik kutsehariduskeskus on väga oluline panustaja oskustöötajate vajaduse katmisel.

Järgnevalt on õppevaldkondade lõpetajate arvud teisendatud võimalikuks tööjõupakkumiseks (vt tabelit 7). Esiteks teisendati viimase kuue aasta lõpetanutest Ida-Virumaal rakendunute arv õppevaldkonniti keskmiseks aastaseks rakendunute arvuks. Eeldusel, et ka tulevikus rakendub Ida- Virumaal vähemalt sarnane arv lõpetajaid, on saadud aastane näitaja – tööjõupakkumine tasemeõppest³⁹³⁹ – pikendatud järgmisele kümnele aastale. Õppevaldkonnad on seotud majandusharudega, et jaotada lõpetajate pakkumine maakonna majanduse struktuuri lõikes⁴⁰⁴⁰. Seotakse eeldusel, et konkreetse õppevaldkonna lõpetajad siirduvad valdavalt kindlatesse majandusharudesse (nt tervishoiu ja heaolu õppevaldkonna lõpetajad suunduvad tööle tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutustesse jne). Selline lähenemine võimaldab hinnata, milline on potentsiaalne tööjõupakkumine igas majandusharus. Arvutused on tehtud eraldi kutsehariduse ja kõrghariduse lõpetajate kohta.

Selles peatükis võrreldakse tööjõuvajadust ja pakkumist, kõrvutades seda, kui palju ja millisel tasemel uut tööjõudu majandussektor kümne aasta perspektiivis vajab ning kui palju võimalikke uusi töötajaid tööturule haridussüsteemist lisandub. Pakkumise poolel on arvestatud kõikide Eesti kutse- ja kõrgkoolide lõpetajate senist maakondlikule tööturule rakendumist ja pikendatud seda mustrit kümnele aastale ning eeldatud, et juhtide ja tippspetsialiste vajadust katavad kõrghariduse lõpetajad ja oskustöötajate oma kutsehariduse lõpetajad.⁴¹⁴¹ Vajaduse juures on arvestatud nii kasvu-kahanemis- kui ka asendusvajadust.

Joonisel 34 on toodud valdkonnad, kus nõudlus ja pakkumine on enam-vähem tasakaalus. Mitmele valdkonnale sobivad ärinduse ja halduse ning sotsiaalteaduse lõpetajad katavad nii avaliku sektori, finantssektori kui ka meediasektori vajaduse. Ka transpordi ja logistikaettevõtete juhtidele ja logistikutele sobib ärinduse kõrgharidus. Ülejäänud ärinduse-halduse lõpetajad saavad liikuda muudesse teenussektoritesse, sealjuures täiendada teeninduse õppevaldkonna pakkumist. Teeninduse õppevaldkonna puhul on oskustöötajate nõudlus ja pakkumine tasakaalus, küll aga võib nappida tulevikus tippspetsialiste ja juhtimistasandi töötajaid. Seejuures on arvestatud, et kaubanduse, halduse, veonduse jt teenindusvaldkonna tegevusaladel on ameteid, mis ei eelda kutseõppe läbimist (nt veoauto- ja bussijuhid). IKT oskustöötajate pakkumise poolel on põhiliselt IVKHK lõpetajad. Kuigi pakkumine tundub oluliselt suurem kui vajadus sektoris, ei täida need lõpetajad üksnes IKT sektori vajadusi, vaid rakenduvad ka kõikide teiste sektorite IT ametikohtadel. Siinkohal ei ole arvestatud kood/Jõhvi lõpetajaid (350 lõpetajat oktoober 2025 seisuga), sest tegu pole tasemeõppega, samas on kooli hinnangul nende õppuritest Ida- Virumaalt pärit vähem kui 10%. Vajadus ja pakkumine on tasakaalus väikese töötajate arvuga põllumajandussektoris.

Joonis 34. Ida-Virumaa tööjõuvajadus vs. tasemehariduse koolituspakkumine

Allikad: OSKA, TÖR

Suurim puudujääk on töötlevas tööstuses⁴²⁴² jt tehnika ja tootmise valdkondades, kus kümne aasta perspektiivis jääb puudu 500 tippspetsialisti ning 1000 oskustöötajat (vt joonist 35). Potentsiaalselt võiks tulevikus IVKHK lõpetajad oskustöötajate vajaduse ära katta, kuid veel on teadmata kutseharidusereformi ja eestikeelsele õppele ülemineku mõju õppurite arvule lähitulevikus.

Haridussektori puudujääk võib ekspertide sõnul olla arvuliselt veelgi suurem, põhjusteks eestikeelsele õppele üleminek ja sellest tulenevalt on asendada vaja lisaks eesti keelt mitteoskavaid õpetajaid. Nagu mujal Eestis, on märkimisväärne tööjõupuudus ka Ida-Virumaa tervishoiusektoris.

Joonis 35. Ida-Virumaa tööjõuvajadus vs tasemehariduse koolituspakkumine

Allikad: OSKA, TÖR

Selles alapeatükis antakse ülevaade maakonna muudest tasemeõppevälistest allikatest tööjõuvajaduse täitmisel. Olulisemad allikad võib jagada tinglikult viide gruppi: töötud ja mitteaktiivsed; kohalikud elanikud, kes töötavad teistes maakondades/riikides; inimesed teistest Eesti maakondadest; välistööjõud; robotid/tehisaru/digitaliseerimine. Alapeatükk kirjeldab nende sihtgruppide võimalust vähendada tööjõupuudust eelkirjeldatud neljas suuremas grupis: tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, haridusvaldkond, teadus- ja tehnikaalase tegevuse valdkond ning töötlev tööstus koos ehituse ja teiste tehniliste valdkondadega.

Joonis 36. Tööjõuvajaduse katmise allikad

Allikad: OSKA

Esmalt ülevaade Ida-Virumaa töötute profiilist. ⁴³⁴³ Ida-Virumaal oli 2025. aasta septembri lõpu seisuga 6537 töötut, kellest naisi oli 54%. Noori (16–24-aastaseid) on töötute hulgas 18% (1157 inimest) ning üle 55-aastaseid on neljandik (25% ehk 1648 inimest).

Kui vaadata ametiala pearühma järgi (vt tabelit 8), siis enim on töötuid oskustöötajate hulgas, moodustades kolmandiku kõigist töötutest. Järgnevad teenustöötajad (24%) ning lihttöölised (22%).

Kõrgharidusega töötuid oli 1552 ehk 24%. Erialase hariduseta või vähese eesti keele oskusega töötute osakaal Ida-Viru maakonna töötute seas on 77,5%, mis on Eesti kõrgeim näitaja. Lisaks on ligi viiendik (19,5%) töötutest vähenenud töövõimega ehk tervisest tuleneva takistusega.

Kui vaadata valdkonniti, siis kõige suurema grupi töötutest moodustavad töötleva tööstuse taustaga inimesed (1194 inimest). Järgnevad hulgi- ja jaekaubanduse taustaga (789), ehitusvaldkonna (654) ning haldus- ja abitegevuse töötud (619).

Kui seame eelkirjeldatud vastakuti tööjõupuuduses valdkondadega, siis saame öelda, et eelkõige on võimalik töötuid rakendada oskustöötajatena nii sotsiaalhoolekandes kui ka tööstuse, ehituse jt tehnilistes valdkondades. Hariduse, tervishoiu ja inseneeria tippspetsialistide ametikohtade täitmisel on võimalused piiratumad, sest kõik kolm valdkonda eeldavad eriharidust, mida töötutel kõrgharidusega tippspetsialistidel ei pruugi olla. Samas on 800 inimese seas potentsiaalselt neid, kes on valmis vajaduse korral ka täiendusõppeks, et tööjõupuudusega ametikohti täita.

Teiseks oluliseks allikaks on kohalikud elanikud, kes eri põhjustel töötavad mujal – teistes maakondades või ka näiteks Soomes. Statistikaameti andmetel asub 86% Eesti tööga hõivatud elanike töökoht samas maakonnas nende elukohaga ning 61% inimestel ka samas kohalikus omavalitsuses. Seega töötab 14% maakonna hõivatutest teises maakonnas kui elukoht.⁴⁴⁴⁴ Analüüsi aluseks olevad töötamise registri andmed peegeldavad Ida-Virumaal asuvaid töökohti (vt ptk 3.1.1 – 44 000 hõivatut), mistõttu on osa Ida-Virumaal elavast tööjõust analüüsist väljas. Statistikaameti andmetel on Ida-Virumaal elavatest inimestest hõivatuid ca 58 000.⁴⁵⁴⁵ Kuigi hõive arvestamise metoodikad on erinevad, võib eeldada, et inimesed, kelle põhitöökoht ei ole Ida-Virumaal, töötavad teistes maakondades, sealhulgas Tallinnas ja Harjumaal⁴⁶⁴⁶. Lisaks esineb lepinguta töötamist, eelkõige ehituses, metsanduses ja põllumajanduses ning veonduses. Uute tehaste ja ettevõtete loodavate uute töökohtadega võiks kohalikud leida endale sobivat tööd kodupiirkonnas. Eelkõige võiks tagasi pöörduda tööstuse oskustöölised ja ehitajad.

Kolmas oluline sihtgrupp on inimesed mujalt Eestist. Teistest Eesti piirkondadest püütakse leida töötajat just tippspetsialisti ametikohale energeetikas, inseneerias, tervishoius ja hariduses. Õpetajatele makstav kõrgem palgamäär on juba meelitanud piirkonda inimesi mujalt Eestist. Samuti osutavad raviteenuseid osakoormusega arstid Tartust. Ehituses leevendavad töötajate puudust ettevõtted mujalt Eestist, kes tulevad suuremaid objekte ehitama oma meeskonnaga.

Välistööjõu⁴⁷⁴⁷ osakaal Ida-Virumaa töötajaskonnas ei ole suur. 2023. aasta andmetel töötas Ida-Virumaal umbes 3000 välismaalast, kellest Ukraina sõjapõgenikud moodustasid ca 40%. Välistööjõu panust nähakse eelkõige tööstuses. Mitmes uues avatavas tehases ei ole Eestist kohapealt vajaliku väljaõppe ja oskustega töötajaid võtta, mistõttu esialgu tuleb nad välismaalt sisse tuua. Eelkõige puudutab see tippspetsialistide ametikohti, kes aitaks ka kohalikke oskustöötajaid välja koolitada. Samas võib ka oskustööliste osas vaja minna lisatöökäsi välismaalt, sest tööturult väljuvate inimeste osakaal on tunduvalt suurem, kui õppest jõuab uusi inimesi juurde tulla.

Viimane, aga see-eest väga võimes tööjõuvajaduse katmise, õigemini tööjõuvajaduse vähendamise võimalus on tehnoloogia. Automatiseerimisele, robotiseerimisele ja digitaliseerimisele on Eesti tööstuses⁴⁸⁴⁸, energeetikas ja teistes valdkondades ruumi veel küll, seega ka Ida-Virumaa ettevõtetes. Lisanduvad veel tehisaru (TI) kasutamata võimalused eri valdkondades. OSKA tehisaru-uuringust aga selgub, et sellepõhiseid lahendusi (nt hooldusvajaduse ennustamine, toodete klassifitseerimine või defektide tuvastamine, autonoomsed laorobotid) kasutatakse tootmises suhteliselt vähe (Eestis 3,5% ja liiderriikides 4,9%). Uued haridustehnoloogilised lahendused õppimises ja õpetamises võiksid vähendada õpetajate vajadust. Samuti on tervisevaldkonnas lootus digilahenduste võimekuse kasvule, mis leevendaksid teatud määral kohapealsete arstide vajadust.

Joonis 37. Tööjõuvajaduse katmise võimalikud allikad puudujäägiga majandussektoriti

Allikad: OSKA

Ida-Virumaa on Harju- ja Tartumaa järel Eesti suuruselt kolmas tööjõuturg: 2024. aastal oli TÖR-i andmetel Ida-Virumaal 44 000 hõivatut ehk umbes 7% Eesti hõivest. Samal ajal on piirkonnal riigi madalaim tööhõive määr (57,5%) ja kõrgeim töötuse määr (14,4%), kusjuures töötute seas on ülekaalus madala haridustaseme ja vähese eesti keele oskusega inimesed. Koostatud prognoos, mis võtab eksperdihinnangute abil arvesse üldiseid tehnoloogilisi ja majanduslikke trende ning eeldab, et õiglase ülemineku tegevuste raames realiseerub pigem stsenaarium 1 ehk „Enklaavide areng ja Ida-Virumaa valikuline kahanemine“, näitab, et 2035. aastaks kahaneb hõivatute arv küll ligikaudu 1200 inimese võrra (u 3%), aga samal ajajärgul jääb pensionile ja lahkub tööturult ligikaudu 14 400 inimest. See tähendab, et kümne aasta jooksul on Ida-Virumaal vaja umbes 13 200 uut töötajat, sealhulgas ligikaudu 3300 tippspetsialisti ja 6700 oskustöötajat (tehnikud, oskustöölised, kontori- ja teenindustöötajad).

Ida-Virumaa majanduse struktuur on muutumises. Töötleva tööstuse koguhõive jääb prognoosi järgi umbkaudu samale tasemele, kuid tegevusalade sisemine jaotus muutub: oodata on kasvu metalltoodete, puidu- ja ehitusmaterjalide tootmises ning vähenemist eelkõige tekstiili- ja rõivatööstuses. Kasvusektoriteks on tervishoid ja sotsiaalhoolekanne, tehnilised tegevusalad, ehitus, jäätmemajandus, samuti turism ning osaliselt loome- ja teenindussektor, samal ajal kui hõive kahaneb hulgi- ja jaekaubanduses, hariduses, kinnisvaras ning mitmes põlevkiviga⁴⁹⁴⁹ seotud tegevusvaldkonnas. Kriitiline pudelikael kujuneb tehnika ja tootmise valdkonnas, kus tasemehariduse lõpetajate prognoositav pakkumine ei kata kümne aasta perspektiivis tööjõuvajadust: hinnanguliselt jääb puudu 500 tippspetsialisti ja 1000 oskustöötajat. Tasemehariduse pakkumine katab enam-vähem teeninduse tööjõuvajaduse, aga vaid osaliselt tervishoiu ja hariduse valdkonna vajadust, kuid neis valdkondades on tööjõu leidmise suur kitsaskoht erialase eesti keele oskus ja valmisolek töötada Ida-Virumaal.

Regiooni tööjõu hariduslik ja vanuseline koosseis on ühtaegu nii tugevus kui ka risk. Ida-Virumaa tööjõud on Eesti keskmisega võrreldes selgelt kutsehariduskeskne ning tehnilistes valdkondades on palju pikaajalise kogemusega oskustöölisi, mis on eelis uute tööstusinvesteeringute elluviimisel. Samas on töötajate seas palju vanemaealisi: kümne aasta jooksul lahkub tööturult ligikaudu kolmandik praegustest töötajatest. See suurendab korraga asendusvajadust ja ohtu, et osa kogenud töötajaid ei ole valmis uuendustega kaasa minema, sest ei omanda uusi vajalikke oskusi. Noorte tööturule sisenemise vähesust ilmestab ka demograafilise tööturusurveindeks 0,61, mis näitab, et Ida-Virumaa tööturult lahkub tunduvalt rohkem inimesi, kui tööealisi inimesi peale tuleb. Teisisõnu siseneb iga kümne tööturult lahkuja kohta tööturule kuus noort.

Koostatud prognoos tugineb õiglase ülemineku arengu stsenaariumile „Enklaavide areng ja Ida-Virumaa valikuline kahanemine“, kus Õiglase Ülemineku Fondi investeeringud ja uued ettevõtted loovad üksikuid edukaid majanduslikke saarekesi, kuid terviklik kogu maakonna majanduslik ja sotsiaalne mitmekesistumine piisavas mahus ei realiseeru. Selline stsenaarium tähendab, et teatud osa piirkonnast moderniseerub kiiresti, samal ajal kui rahvastiku vähenemine, elukeskkonna halvenemine ja töötute koondumine suuremasse ossa piirkonnast jätkub ning õiglase ülemineku eesmärk – et keegi ei jää tööturult ja ühiskonnast kõrvale – ei ole tagatud. Stsenaarium 1 on inertsitrajektoor, mis kujuneb praeguste rahvastiku ja rände trendide ning tööturu struktuuri jätkumisel ning juba otsustatud investeeringute realiseerimisel (sh ÕÜF-i projektid), kuid lisaks ei rakendata süsteemseid uusi poliitikameetmeid (haridus, tööturg, elukeskkond jms) spetsiaalselt selleks, et Ida-Virumaa arengutrajektoori muuta.

Ida-Virumaa laiapõhjalisem õiglane üleminek ja sügavam majanduse mitmekesistumine (nagu on kirjeldatud stsenaariumis 2) eeldab praeguste ÕÜF-i meetmete jätkumist ja täiendavaid sekkumisi, sealhulgas elukeskkonna parendamine, noorte piirkonda meelitamine ja hoidmine, elanike ümber- ja täiendusõppe motivatsiooni tõstmine, keeleoskuse parendamine. Stsenaariumi 2 täiemahuline realiseerumine tähendaks kindlasti tööhõive kasvu tänu ülekandeefektile selle kaudu, et tekivad eri teenusettevõtted, mis on suunatud nii tööstusele kui ka elanikele, kellele pakutakse kultuuri-, vaba aja ja isikuteenuseid. Kasvu võimendav efekt ehk tööhõivekordaja on üldjuhul suurem töötlevas tööstuses, ehituses, energeetikas, IKT sektoris ning finants- ja muudes äriteenustes. Elatustaseme tõus suurendab aga nõudlust just kvaliteetsemate ja mitmekesisemate vaba aja teenuste ja kaupade järele, mis loob uusi ärivõimalusi või tugevdab olemasolevaid. Selle eeldus on stabiilne ja järjepidev poliitiline tugi, investeeringud elukeskkonda, majandusse ja ettevõtluskeskkonna arendamisse, süsteemne haridus- ja tööjõupoliitika ning regionaalne koostöö. Järgnevas alapeatükis on võetud kokku prognoosi koostamise käigus tuvastatud peamised soovitused sellise arengu toetamiseks.

Soovitused on jagatud viide alakategooriasse, et eri tegutsejate ja tegurite rolli piirkonna tööjõuvajaduse lahendamisel paremini kirjeldada. Ida-Virumaa vajab lähimal kümnendil eeskätt tööjõudu pensionile siirdujate asendamiseks. Seega on ülioluline täiskasvanute ümber- ja täiendusõpe, sihtgruppide motiveerimine (sh töötud, noored, vanemaealised). Oma roll on ka tööandjatel töötajate motiveerimisel ja koolitamisel ning haridusasutustega koostöö tegemisel. Tähtis on ka riigi ja kohalike omavalitsuste panus elukeskkonna arendamisel ja piirkonna maine kujundamisel. Peatüki lõpus tuuakse välja soovitused edasiseks analüüsiks ja seireks, et tagada prognooside ja poliitikameetmete regulaarne ajakohastamine.

Kutsehariduses on tähtsal kohal tehniliste oskuste prioriseerimine. Nii nagu eri OSKA valdkondlike uuringute ja siinsegi aruande tulemused näitavad, kujuneb suurim tööjõupuudus just tehniliste kutseoskuste valdkonnas. Õppekavade mahu ja struktuuri planeerimisel tuleb eelistada mehaanika, automaatika, mehhatroonika, elektroonika, metallitöö, ehitus- ja tehnohooldusvaldkonna erialasid. Tehniliste õppekavade arendamisel tuleb panna rohkem rõhku tööstusliku ohutuse ja rohepöörde teemadele. Tööandjad toovad esile puudujääke tööstusohutuse ja kestliku tootmise teadmistes. Nii kutse- kui ka kõrghariduse õppekavades tuleb süsteemselt käsitleda töö- ja keskkonnaohutust, regulatiivseid nõudeid, kvaliteedijuhtimist ja roheoskusi.

Lisaks tuleb luua tehniliste baasoskuste mikrokvalifikatsiooni õppekavad täiskasvanutele. Erialahariduseta või aegunud oskustega täiskasvanutele on vaja lühikesi, kuid sisukalt ülesehitatud mikrokvalifikatsiooni õppekavasid, mis annavad tööstuses vajalikud baastaseme oskused (ohutus, tehnikatundmine, lihtsamad mõõtmised, töökorraldus jms). Sellised kursused peaksid olema osalejale tasuta või tugevalt subsideeritud, kasutades EL-i ja riiklikke vahendeid. Sellise ettevalmistusega tööjõud lihtsustaks uue töötaja väljaõpet ettevõttes tuntavalt. Veel on tarvis üld- ja teenindusoskuste (keel, digipädevus, klienditeenindus, projektijuhtimine jne) modulaarsed mikrokvalifikatsiooni õppekavu, mida saab kombineerida vastavalt tööandja vajadustele ja töötaja karjääriplaanile.

Keelepoliitika tuleb tugevamalt siduda nii taseme- kui ka täiendusõppega. Kõige aluseks on siduda eesti keele õpe erialase ja tööalase õppega. Õppijad jäävad keelekursustest sageli kõrvale, kui need on eraldatud erialaõppest. Uutes programmides tuleb keeleõpe lõimida kutse- ja täiendusõppesse nii, et erialane sisu ja keeleõpe toimuksid koos (nt eesti keel metalli- ja keemiatööstuse töötajatele, eesti keel hooldustöötajale). Rahvusvaheline töökeskkond, ingliskeelne seadmete tarkvara ja piirkonna ettevõtetesse järjest enam kaasatud välisspetsialistid ei eelda elementaarset inglise keelt mitte üksnes tippspetsialistidelt, vaid ka oskustöötajatelt ja teenindajatelt. Seega on vaja arendada inglise keele oskust tehnilistes ja teenindusvaldkondades laiemalt. Inglise keele õpe tuleb muuta kohustuslikuks osaks tehnilistest ja teeninduslikest õppekavadest, sh mikrokraadiõppes. Samuti peab inglise keele õppele rohkem tähelepanu pöörama üldhariduskoolides.

Samas eeldab õiglane üleminek, et keelevõimalused paranevad, kuid samal ajal tuleb jälgida, et formaalsed nõuded ei mõjuks põhjendamatult tõrjuvalt. Töökohtadel, kus igapäevane suhtlus eesti keeles ei ole keskne, võib kaaluda paindlikku keelenõuete rakendamist pikema aja jooksul kombinatsioonis sihistatud keeleõppega töökohtadel.

Kõrghariduses tuleb edasi arendada piirkonna vajadustest lähtuvate õppekavade arendamist ja koostööd kohalike ettevõtetega. Ida-Virumaa arenguks on vajalik suurendada piirkonnas kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu hulka. Selle saavutamisel on juhtroll kõrgkoolidel. Ida-Virumaa kestliku rohe- ja tööstusülemineku kindlustamiseks on oluline veelgi võimestada Virumaa ja Narva kolledži rolli. TalTechi Virumaa kolledž ja TÜ Narva kolledž on peamised asutused, mis koolitavad insenere, IKT-spetsialiste, õpetajaid ja majandusvaldkonna spetsialiste. Nende erialade avamine ja arendamine on otseselt seotud Ida-Virumaale tähtsate valdkondadega: roheenergiatehnoloogia, kestlik tööstus, ringmajandus, IKT ja robootika, mitmekeelne haridus. Kõrgkoolide panust aitab suurendada kraadiõppe süsteemsem sidumine kohalike ettevõtetega. Virumaa Kolledž on teinud aastaid põlevkiviettevõtetega tihedat koostööd, aga tööstusmaastiku mitmekesistudes peaks koostööringi laiendama. Uusi samme juba ka astutakse.⁵⁰⁵⁰ Kõrgkoolide ja ettevõtete vahel on vaja kujundada kestvad koostöövormid – näiteks õppejõud ettevõtetest, ühised uurimisprojektid, tööstusmagistrantuur/-doktorantuur ja praktikaprogrammid –, mille kaudu kujuneb Ida-Virumaa vajadustele vastav kõrgkvalifitseeritud järelkasv.

Tööjõupuuduse leevendamiseks on vaja eri sihtgruppide jaoks ise lahendusi.

Rohkem tähelepanu tuleb pöörata töötute suure osakaalu vähendamisele integreeritud tööturumeetmete abil. Ühelt poolt tuleb läheneda pikaajalistele töötutele ja tööturul mitteaktiivsetele individuaalsemate ümberõppe teekondade loomisega. Teiselt poolt arvestades, et Ida-Virumaa töötutest on suur osa madala haridustaseme ja vähese eesti keele oskusega, on vaja kombineerida keeleõpe ja taseme- või täiendusõpe, tervise- ja sotsiaalteenused ning psühholoogiline tugi. Oluline on ära hoida pikaajaliste töötute ja mitteaktiivsete heitunute hulga suuremine. Ümberõppeprogrammid võiks olla modulaarse ülesehitusega, nagu eespool kirjeldatud, ning seostatud konkreetsete töökohtade ja praktikaga kindla tööandja juures. See võiks vähendada katkestamisi ja tõsta motivatsiooni. Lisaks kasutada laiemalt palgatoetust ja toetatud töö skeeme, et vähendada tööandjate riski võtta tööle pikaajalised töötud või ümberõppijad. Veelgi rohkem tuleb tugevdada koostööd Töötukassa, kohalike omavalitsuste ja tööandjate vahel. Selleks on vaja regulaarset ja paindlikku ühist planeerimist, kus tööandjad annavad sisendi, milliseid oskusi ja millises mahus nad reaalselt vajavad, ning Töötukassa ja kohalikud omavalitsused kohandavad selle järgi teenuste paketti.

Vanemaealiste ja põlevkivitööstuse taustaga töötajate puhul on samuti oluline luua individuaalsed õpperajad, mis arvestavad nii madalamat motivatsiooni kui ka keelebarjääri. Ümberõppe peaks üles ehitama lühematest moodulitest, millel on selge praktiline fookus ja otsene seos tööandja praktikakohtadega. Õppeprotsessi tuleks lõimida kohe ka erialane keeleõpe ning pakkuda osalise koormusega ja paindliku ajakavaga lahendusi, et võimaldada õpinguid töötamise kõrvalt.

Noorte puhul on endist viisi keskne ülesanne siduda Ida-Virumaa noored piirkonna töökohtade ja ettevõtetega juba õpingute ajal. Praktikakohad, õpipoisiõpe, stipendiumiprogrammid ja töövarjupäevad kohalikes ettevõtetes aitavad kujundada sidet, mis vähendab tõenäosust, et noor lahkub pärast lõpetamist piirkonnast jäädavalt. Väljaspool maakonda õppivaid noori aitaks Ida-Virumaale tagasi tuua spetsiifiline tagasirändeprogramm ehk Ida-Virumaalt pärit noortele võiks pakkuda kombineeritud paketti: tööpakkumine, elamistoetus ja tugi elukondlike teenuste leidmisel (lasteaiakohad, huviharidus, keeleõpe).

Välistööjõu ja rahvusvaheliste tippspetsialistide puhul on oluline kujundada integreeritud tugipakett, kuna suur osa uutest tööstusinvesteeringutest eeldab spetsiifilisi oskusi, mida Eestis praegu napib. Välisspetsialistide ümberpaiknemise otsuseid mõjutavad lisaks palgatasemele eelkõige elamispinna kvaliteet, abikaasa töövõimalused, laste haridus- ja huviharidusvõimalused ning ingliskeelse tervishoiuteenuse kättesaadavus. Siin peaks kohalikud omavalitsused ja tööandjad koostöös rahvusvahelise maja⁵¹⁵¹ ja programmiga Work in Estonia⁵²⁵² arendama terviklikku lahendust, mis hõlmab nt eluasemetoetust või -vahendamist, laste haridus- ja huvitegevuse korraldamist, info- ja nõustamisteenuseid ning elukaaslase tööle aitamist.

Arvestades ees seisvat pensionilejäämislaine ulatust, peavad Ida-Virumaa ettevõtted juba praegu läbi mõtlema, millistes ametites ja oskustega töötajaid neil viie kuni kümne aasta pärast vaja on. See eeldab suurema tähelepanu pööramist personalipoliitikale ning seejuures ka sellele, kuidas panustada uute töötajate sisseelamiskoolitusse ja kõigi töötajate selgetesse karjääriradadesse, mis looks motivatsiooni ettevõttesse jääda ja oskusi järjepidevalt arendada. Väljaõpe töökohal muutub tulevikus aina vajalikumaks ja ka paratamatumaks. Tulevikku vaatavad ettevõtjad arvestavad sellega ette (eriti keerukamates tehnilistes valdkondades), aga vaja on motiveerida ka vähem ettenägelikke ettevõtjaid reserveerima suuremat summat eelarves õppele ettevõttes (või partnerite juures).

Samas on oluline vähendada sõltuvust ainult lühikursustest. Küsitlused näitavad, et VKE-d eelistavad töötajate puhul lühikoolitusi, mis ei pruugi anda piisavat kvalifikatsioonihüpet. Riiklikud tugimeetmed peaksid motiveerima tööandjaid toetama ka taseme- ja pikemaid kutseõppeprogramme (õppetasu katmine, õppepuhkuse hüvitamine, ühised õppelepingud). Üks võimalus ümber- ja/või täiendusõppe motiveerimiseks ettevõtjatele on luua teatud koolitusosaku meede⁵³⁵³ – ettevõtetel on väga spetsiifilisi koolitusvajadusi, mida oskavad defineerida vaid nemad ise ning nõuded koolituskvaliteedile on samuti väga spetsiifilised. Avalik sektor ei suuda ega peagi suutma kõiki koolitusi pakkuda. Koolitusosak võimaldaks valida oma töötajatele kõige sobivama koolituse ja koolitaja. Praegu saavad tööandjad teatud tingimustel taotleda Töötukassast koolitustoetusi⁵⁴⁵⁴, et a) värvata ja välja õpetada töötajaid valdkonna põhikutsealale, kus on töötajaid enim vaja; b) koolitada töötajaid muutuste olukorras; c) arendada töötajate eesti keele oskust; d) arendada töötajate IKT oskusi; e) arendada töötajate roheoskusi.

Teisalt tuntakse puudust riikliku tugimeetme järele, mis aitaks tasemeõppe praktikantidele ettevõtetes kergemini kohta leida: st mentori/õpetaja palgalisa maksmiseks ja ettevõtjale selle tööaja kompenseerimiseks, mil kogenud töötaja tegeleb noorte väljaõpetamise ehk praktikantide juhendamisega.

Kindlasti on vajalik arendada maakondlikke tööandjate võrgustikke. Valdkondlikud ja piirkondlikud koostööplatvormid – tööstuspargid, klastrid, erialaliidud ja teised võrgustikud – saavad ühiselt kujundada praktikapakkumisi, koolitusprogramme ja piirkonna mainekujundust. Koostöö võimaldab jagada riske ja ressursse, parandab praktika kvaliteeti ning tõstab Ida-Virumaa atraktiivsust nii Eesti kui ka rahvusvaheliste spetsialistide silmis.

Ida-Virumaal pikaajalise strateegilise regionaalse fookuse hoidmine on oluline. See tähendab õiglase ülemineku poliitikale jätkuvuse tagamist ka pärast ÕÜF-i perioodi. ÕÜF on ajutine meede. Ida-Virumaa tööturu ja majanduse ümberkujundamine on aga protsess, mis kestab aastakümneid. Õiglase ülemineku põhimõtted tuleks siduda püsivalt Eesti tööstus-, energia-, regionaal- ja hariduspoliitikaga, et vältida olukorda, kus pärast 2029. aastat kaob selge strateegiline raam ja investeerimisjulgus.

Idapiiri regioonil on oluline roll Eesti julgeoleku- ja majandusstrateegias. Piirkonna tööstuslik võimekus, energiataristu, logistika ja tööjõuturg on seotud nii riigi kaitsevõime kui ka kriitilise taristu toimimisega. See õigustab eraldi tähelepanu Ida-Virumaa vajadustega arvestavate investeeringute, elukeskkonna ja tööjõupoliitika kujundamisel ka siis, kui Õiglase Ülemineku Fondi otsene raamistik lõpeb.

Riiklikud sekkumised ja tegevused peaksid olema senisest kohapõhisemad. Ida-Virumaal on mitu kohaliku taseme tõmbekeskust, mille katsumused ja vajadused erinevad (nt keeleoskuse probleem Narvas ja Jõhvis). Linnades elavad inimesed käivad tihti naabervallas tööl, sest seal asuvad tööstusettevõtted. Seetõttu on oluline, et tööstusesse loodavaid töökohti, elukeskkonda ning haridusmeetmeid (nt ümberõppe keskused ja teenused) arendatakse komplementaarselt ja kohapõhiselt, et tekiks uute töökohtade ja tööstuste ümber ka mitmekesisem elukeskkond vajalike teenuste ja vaba aja võimalustega.

Lisaks tuleb arvestada, et Õiglase Ülemineku Fondi vahendite positiivset mõju maakonna demograafiale piirab asjaolu, et piirkonnas puudub kvaliteetne tänapäevane üürielamufond. Ida-Virumaa degradeeruva korterelamufondi puhul on vajalik eluasemevaldkonna meetmetes näha ette mõjusad sekkumised rekonstrueerimistegevuse jätkamiseks Ida-Virumaal. Kaaluda lisaks varem kavandatud tegevustele elukeskkonna parandamisel ja töökohtade loomisel aktiivseid süsteemseid tegevusi elanike Ida-Virumaale elama asumise toetamiseks.

Tööturu-, ettevõtluse ja haridusvaldkonna investeeringutoetused peaksid olema süsteemselt seotud tööjõu ja oskuste arendamisega. ÕÜF-ist ja teistest allikatest rahastatavad tööstus- ja teenusettevõtete arendusprojektid võiksid sisaldada teatud kohustust panustada kohapealsete ja piirkondlike oskuste arendamisesse (praktikakohad, õpipoisiõpe, ühised koolitusprogrammid, panus õppekavade arendamisse). Vastasel juhul suureneb oht, et investeeringud loovad küll uusi töökohti, kuid ei kasvata piirkonna oskuste ja sissetulekute taset laiemalt.

Riigi ja kohalike omavalitsuste roll on piirkonna maine kujundamisel keskne. Riik ja KOV-id oma sõnumitega raamivad avaliku narratiivi sellest, milline on üks või teine piirkond. Maine ei kujune ainult väliste hinnangute, vaid ka selle kaudu, kuidas piirkond iseendast räägib: milliseid tugevusi ja nõrkusi nimetatakse, milliseid sõnumeid järjekindlalt korratakse ning milliseid teemasid eiratakse. Kui rõhutatakse näiteks tugevat tööstustraditsiooni või energeetikasektorit, paljudest teisest maakondadest kõrgemat palgataset, siis kujundatakse teadlikult tööjõu- ja ettevõtluskeskkonna kuvandit, mis on huvipakkuv võimalikele elanikele ja investoritele. Samas peab see kommunikatsioon olema usaldusväärne: kõrvuti eelistega on oluline selgelt sõnastada ka kitsaskohad, olgu selleks kvaliteetse elamispinna nappus, ühistranspordi probleemid või oskustööjõu puudus, ning näidata, milliseid lahendusi kavandatakse. Selline tasakaalustatud enesekuvand aitab vältida ülepakutud lubadusi ning loob regioonist realistliku, samas ambitsioonika mulje, mis toetab pikaajalist arengut ja tööjõu püsimist.

Kindlasti peaks seirama ÕÜF-iga loodavate töökohtade arvu ja profiili: kui palju töökohti päriselt tekib, milliste oskustega ja millised sihtrühmad (nt töötud, välisspetsialistid) nendega liituvad. See info annaks olulise sisendi ka ÕÜF-i-järgse perioodi vajalike haridus- ja tööturupoliitika meetmete kujundamisse.

Kummatigi ei sõltu tööjõuvajaduse katmine üksnes haridusest ja koolitusest, vaid ka elamufondist, taristust ja piirkonnas olevatest teenustest. Regionaalne seire peab vaatlema korraga tööhõivet, rahvastiku muutusi ja elukeskkonna arengut, et hinnata, millise aruandes kirjeldatud stsenaariumi poole piirkond liigub.

Siinses aruandes on esitatud esimene regionaalne prognoos, mille metoodika vajab kindlasti edasiarendamist. Regionaalse tööjõuvajaduse prognoosimudeli arendamise esimeses etapis (käesolev aruanne) oli analüüsiühikuks majandusvaldkond. Regionaalse prognoosimudeli teises tööetapis liigutakse ametialagrupi tasemele. See lähenemine võimaldab töö ja hariduse täpsemat sidustamist ning konkreetsemate parendusettepanekute tegemist.

Kui OSKA valdkonnauuringute jaoks on töötatud välja ühtne metoodika⁵⁵⁵⁵, milles on määratud põhialused ja kirjeldatud tulemuste saavutamise teed, siis siinsel juhul on tegu regionaalse tööjõuvajaduse prognoosimudeli väljatöötamise esimese etapiga. Regionaalse prognoosimudeli väljatöötamine (II etapp) jätkub peale OSKA üldprognoosi valmimist 2026. aastal.

Siinne uuring on ühtlasi osa Ida-Viru sotsiaalmajandusliku heaolu ja tööjõu seire töörühma⁵⁶⁵⁶ tööst, mille eesmärk on analüüsida, kuidas kulgeb Ida-Viru üleminek põlevkivikeskselt elukorralduselt uuele majandusmudelile ja kuidas saab suurendada kohalike võimalusi muutustest võita. Seejuures otsitakse võimalusi, kuidas toetada piirkonna elanike ettevõtlushuvi, valmisolekut ümberõppeks ja uuendustega kaasaminekuks, noorte jäämist piirkonda, teenuste arengut ja optimismi püsimist, tuginedes ettevõtjate ja kohalike elanike küsitlustele ning teiste riikide kogemusele.

Selle uuringu põhieesmärk on prognoosida, kuidas muutub lähema kümne aasta jooksul maakonna hõive, tuginedes Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste koostatud tulevikustsenaariumides toodud stsenaariumile 1 „Enklaavide areng ja Ida-Virumaa valikuline kahanemine“. Seejuures hinnatakse, kas tööjõuvajadus ja koolituspakkumine on maakonna vajadusega kooskõlas ja millised on muud võimalikud tööjõuvajaduse katmise allikad. Uuringu tulemusena kaardistatakse maakonna tööjõuga seotud kitsaskohad ning pakutakse võimalikke lahendusi, et tuleviku muutuvatele vajadustele paremini vastata.

Metoodiliselt koostati stsenaariume mitmeetapilise iteratiivse protsessina:

• 2025. aasta alguses koostasid Õiglase Ülemineku Fondi teaduskonsortsiumi siirdeprotsesside ja juhtimismudelite uurimissuuna⁵⁷⁵⁷ teadlased Tartu Ülikoolist ja Tallinna Tehnikaülikoolist stsenaariumide koostamiseks taustamaterjalid (ülevaated üleeuroopalistest, Eesti ja Ida-Virumaa arengutrendidest õiglase ülemineku tahkude lõikes, nt ettevõtluse arenguteed, tehnoloogiliste niššide areng, heaolu ja tööjõu trendid ning õiglase ülemineku valitsemistavad). Nende materjalide toel defineeriti peamised määramatused ning töögrupp koostas võimalikud üleminekustsenaariumid.
• 2025. aasta sügisel tutvustati neid stsenaariume Õiglase Ülemineku Fondi teadusmeetme juhtkomisjonile ning saadud tagasiside toel täpsustati stsenaariumide kirjeldusi. Juhtkomisjon andis suunise tööjõuprognooside esmaseks katsetamiseks keskenduda kahe stsenaariumi võimaliku realiseerumise mõjule.

Seejärel kasutas OSKA meeskond stsenaariume ning nende detailsemaid kirjeldusi tööjõuvajaduse prognoosi taustamaterjalina, et mõtestada Ida-Virumaa tööjõuturu arengusuundi eeskätt õiglase ülemineku kontekstis.

Ida-Virumaa regionaalsete arengustsenaariumide ja sellest lähtuva tööjõuvajaduse prognoosi koostamiseks kogunes eksperdigrupp novembris kaks korda Jõhvis. Esimesel eksperdigrupi kohtumisel arutati läbi, kuidas võiks lähema kümne aasta vaates maakonna tööjõuvajadus eri tegevusvaldkondades muutuda. Teisel korral vaadati üle tööjõuvajaduse prognoos ning arutati läbi olulisemad kitsaskohad Ida- Virumaa tööturul, mis on selgunud kogu analüüsiprotsessi käigus.

Valdkonna vajadus uue tööjõu järele hõlmab prognoosis kahte tegurit: asendusvajadust ning kasvu- kahanemisvajadust. Asendusvajadus hõlmab tööjõudu, mida vajatakse vanuse tõttu tööturult lahkuvate töötajate asendamiseks. Asendusvajaduse hindamisel kasutati OSKA andmemudeli asendusvajadust puudutavaid arvutusi, mis lähtuvad töötajate vanusestruktuurist ja hõivatute tegelikust pensionile jäämise vanusest, arvestades pensioniea tõusu. Näitaja arvutatakse mudelis Eesti Tööjõu-uuringu (ETU) ja TÖR-i andmete põhjal. Aluseks on ETU viimase kuue aasta andmed, mille põhjal arvutatakse pensionäride vanus pensionile minemise aastal, võttes arvesse sugu, viimast töökohta ametite klassifikaatori (AK) 1. tasemel ning tegevusala EMTAK-i tähtkoodi tasemel. Pensionile minemise vanust korrigeeritakse inimese pensionile minemise aastal kehtinud vanaduspensioniea põhjal. Selle tulemusena arvutatakse välja AK ja EMTAK-i 1. taseme lõigetes pensionile minemise mediaanvanus. Saadud mediaanvanusele liidetakse juurde üks aasta, et kompenseerida vanaduspensioniea tõusu järgmise kümne aasta jooksul. Pensionile minemise mediaanvanus kantakse TÖR-i andmestikule ning kõik inimesed, kelle vanus ületab pensionile minemise mediaanvanust, loetakse prognoosiperioodil pensionile minejaks.

Kasvu- või kahanemisvajadus lähtub majandussektori hõivatute koguarvu prognoositavast suurenemisest või vähenemisest ning modifitseerib asendusvajadusest tulenevat uue tööjõu vajadust (st kui sektor kasvab, on vaja igal aastal rohkem uut tööjõudu, kui pensionile siirdub, ning vastupidi). Valdkondliku kasvu või kahanemise prognoosimiseks kombineeriti kolme allika sisendit: fookusgruppides osalejate hinnangud stsenaariumi 1 eeldustel, Ida-Virumaa VKE-de küsitlusuuringus toodud hinnangud valdkondade tööhõive kasvule-kahanemisele ning OSKA valdkonnauuringute prognoosid.

Uue võimaliku tööjõu pakkumise hindamiseks prognoosiperioodil võeti aluseks senine tasemeõppe lõpetajate rakendumine maakonna tööturule. Analüüsis võeti aluseks kõikide Eesti kutse- ja kõrgkoolide eelnevate aastate koolilõpetajate maakonna tööturule rakendumise dünaamika ja eeldati, et sarnane rakendumine tööturule jätkub ka kümne aasta perspektiivis. Täpsemalt analüüsiti viimase kuue aasta jooksul kõrg- ja kutsehariduse lõpetanuid, kelle töötamine on registreeritud töötamise registris ja kelle töökoht asub Ida-Virumaal. Arvestuse aluseks on viimasena omandatud haridus, st kui kutsehariduse lõpetanul oli varem omandatud kõrgharidus, siis tööjõupakkumisse läheb ta kui kutsehariduse tasemel spetsialist. Õppevaldkondade lõpetajate arvud teisendati aastaseks tööjõupakkumiseks tasemeharidusest ja eeldati, et ka tulevikus rakendub sarnane arv kutse- ja kõrghariduse omandanuid igal aastal Ida- Virumaal. Õppevaldkonnad seostati majandusharudega, et jaotada lõpetajate pakkumine maakonna majanduse struktuuri järgi. Selline lähenemine ei võimalda detailset analüüsi, kuid võimaldab hinnata, milline on potentsiaalne tasemeharidusest tulev tööjõupakkumine eri majandusharudes. Pakkumine tasemeharidusest koostati kutsehariduse ja kõrghariduse lõpetajate kaupa. Lisaks püüti varasemate uuringute ja analüüside põhjal ekspertide abiga hinnata, millised võiksid lisaks tasemeharidusele olla muud eri majandusharude tööjõuvajaduse katmise allikad tulevikus.

Uuringu eri etappides kogutu põhjal kaardistati Ida-Virumaa tööjõuga seotud probleemid ja kitsaskohad.

Siinse uuringu olulised andmeallikad olid Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste tehtud eksperdiintervjuud Ida-Virumaa tööandjate (39) ja kohalike omavalitsuste (9), katusorganisatsioonide (9), kutse- ja kõrgkoolide (4) esindajatega; samuti intervjuud IVKHK koolitajate (14) ja koolitatavatega (21), valitsemise töörühma intervjuud Eesti ja teiste riikide riigiametnikega (14); VKE-de küsitlusuuring
(N = 258); tööturu- ja haridusstatistika, varasemad uuringud ja arengukavad, ÕÜF-i dokumentatsioon ning muud asjakohased dokumendid.

UURINGU AJAKAVA

KUTSEHARIDUS
Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus on maakonna ainus kutseõppeasutus, kus õpib pea 2500 õppurit kolmes õppekohas: Sillamäel, Jõhvis ja Narvas.

Õppesuundade proportsioonid on aastate jooksul püsinud suhteliselt muutumatuna. Kõige suurem muutus on toimunud tootmise ja töötlemise õppesuunas, kus õppurite arv on vähenenud saja võrra. Perioodi algul oli selles õppesuunas oluliselt enam pagari- ja kondiitritoodete tehnoloogia eriala õpilasi, samuti sisaldas õppesuund mäetöölise õppekava, mille viimased õpilased lõpetasid 2021/2022. õppeaastal.

Kutsehariduskeskuse õpilaskond on viimastel aastatel muutunud järjest nooremaks – kui perioodi algul oli üle 25-aastaste õppurite osakaal 38–39%, siis viimasel tabelis toodud õppeaastal juba 32%. Samas järgnevalt teeme sissevaate kutsehariduskeskuse erialadesse õppesuundade kaupa.

Järgnevalt teeme sissevaate kutsehariduskeskuse erialadesse õppesuundade kaupa.

Ehituse õppesuunal on viimasel kolmel aastal vastuvõetute arv väikeses kasvutrendis. 40% õppijatest on otsustanud siseviimistluse erialade kasuks, iga kolmas õppur omandab puitkonstruktsioonide ehitust. Arvestades sisseastujate arvu ja õppe katkestanuid, võib prognoosida järgmistel aastatel üle saja lõpetaja aastas.

Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia õppesuunal on vastuvõetute arv väikeses langustrendis. Veidi üle poole õppijatest õpivad tarkvaraarenduse ning 40% IKT-süsteemide spetsialistiks. Arvestades viimaste aastate vastuvõttu ja katkestamisi, saab järgnevateks aastateks prognoosida üle 90 IKT-spetsialisti aastas.

Isikuteenuste õppesuunal õppijatest u 60% moodustavad kokad, abikokad, köögiabilised, toitlustusteenindajad. Viimase vaatlusaluse aasta vastuvõetute kasv on tekkinud eeskätt kokkade arvel. Sellel õppesuunal õpivad veel juuksurid, küünetehnikud (15% õppuritest), reisikonsultandid ja turismikorraldajad ning puhastusteenindajad. Prognoos näitab, et isikuteenuste õppesuunalt võib lisanduda u 180 lõpetajat aastas.

Kunstide õppesuunal on vastuvõetute ja ka lõpetajate arv kõikunud suurtes piirides. Kolm neljandikku õppijatest moodustavad multimeedia nooremspetsialistid. Ülejäänud neljandikust pool on kujundusgraafika ja teine pool tekstiilkäsitöölise eriala õpilased. Tekstiilkäsitöö eriala on olnud vanemaealistele õppuritele tasuta täienduskoolitusvõimaluseks, noori õppureid on sellel erialal olnud aastate jooksul mõni üksik. Arvestades viimaste aastate kõrgemat vastuvõttu võib prognoosida kuni 80 lõpetajat aastas.

Tehnikaalade õppesuunal on kõige enam õppureid keevitus- ja metallitööde erialal (neljandik). Järgnevad sisetööde elektrikute, mootorsõidukitehnikute, mehhatroonikute eriala. Vähem on õppureid (tootmis)automaatika, CNC treipingi operaatori, laborandi erialadel. Tehnikalasid iseloomustab küllalt suur katkestajate arv, keskmiselt kahe lõpetaja kohta on üks õpingute katkestaja. Vastuvõetute arv viimasel vaatlusalusel aastal on oluliselt langenud, sellest tulenevalt on prognoos edaspidiseks alla 240 lõpetaja aastas.

Tootmine ja töötlemise õppesuunal on üle poole õppijatest kas pagari, kondiitri või sama ala tehnoloogia erialal⁵⁸⁵⁸. Üle kolmandiku õppijatest on kas rätsepa või õmbleja erialal – valdav enamik õppijatest on üle 35-aastased. Umbes iga kümnes õpib puidupingioperaatoriks, kes samuti on vanemad õppurid. Viimasel vaatlusalusel aastal on kasvanud õmblejate-rätsepate ja kondiitrite vastuvõtt. Prognoosimudel näitab ka edaspidiseks sellel õppesuunal kuni 140 lõpetajat aastas.

Transporditeenuste õppesuunal saab õppida kas laotöötajaks või veokorraldajaks. Arvestades viimaste aastate vastuvõttu ja katkestamisi, saab ka järgnevateks aastateks prognoosida üle 70 lõpetaja aastas.

Ärinduse ja halduse õppesuunal on kolmandik raamatupidamise eriala ja kolmandik ärikorralduse spetsialisti eriala õppurid. Ülejäänud jagunevad väikeettevõtja ja klienditeenindaja kaubanduses erialade vahel. Arvestades vastuvõetute langevat trendi, saab prognoosida kuni 50 lõpetajat aastas.

KÕRGHARIDUS

TALTECH

TalTechi Virumaa Kolledž pakub nii rakenduskõrghariduse, bakalaureuse kui ka magistriõppevõimalusi.

Bakalaureuseõppes avati 2024/2025. õppeaastal eriala jätkusuutlik ettevõtlus ja ringmajandus. Õppe kestus on kolm aastat ning esimesel aastal võeti vastu kümme ning 2025. aasta sügisel 13 üliõpilast.

Rakenduskõrgharidusõppes on avatud järgmised erialad: keemiatehnoloogia, arukad süsteemid ja rakendusinfotehnoloogia ning masinaehitus- ja energiatehnoloogia protsesside juhtimine. Kõigil neil rakenduskõrghariduse õppekavadel on õppima asumisel võimalik Töötukassast saada tasemeõppes osalemise toetust.

Keemiatehnoloogia eriala reklaamitakse⁵⁹⁵⁹ kui laiapõhjalist keemiaalast baasharidust koos praktilise erialase ettevalmistusega, mis võimaldab õppekava läbinutel edukalt töötada keemiaettevõtetes, uurimislaborites ja keemiatooteid arendavates firmades. Õppe kestus on neli aastat. Vastuvõetute arv on olnud väga kõikuv, sellest tulenevalt saab järgmistel aastatel prognoosida kuni kümme lõpetajat aastas.

Arukate süsteemide ja rakendusinfotehnoloogia õppekava on avatud nii Virumaa kui ka Tartu kolledžis. Õppekava ühendab IoT (Internet of Things), tarkvara (sh tööstusliku) programmeerimise, automaatika, robootika, andmesidevõrkude telemaatika ja küberfüüsikaliste süsteemide valdkonnad. Õppe kestus on 3,5 aastat ning valida saab kahe spetsialiseerumissuuna vahel: tarkvara arenduse ja digilahenduste peaeriala (õpe leiab aset Virumaa kolledžis) ning küberfüüsikaliste süsteemide peaeriala (õpe leiab aset Tartu kolledžis). Vastuvõetute arv on kõikunud suurtes piirides (27–87), viimaste aastate vastuvõtu põhjal võib prognoosida u 30 lõpetajat aastas edaspidiseks.

Masinaehitus- ja energiatehnoloogia protsesside juhtimise õppekaval on kaks peaeriala: energiatehnika ja masinaehitustehnoloogia. Õppida on võimalik nii päeva- kui ka sessioonõppes ning õpe kestab neli aastat. Prognoos järgnevaks perioodiks on üle 15 lõpetanu aastas, sest 2025/2026. õppeaastal vastuvõetute arv on esialgsetel andmetel oluliselt kasvanud (kokku 57 õppima asunut).

Magistriõppes on avatud järgmised erialad: säästvad keemiatehnoloogiad, jätkusuutlik tööstus, rohelised energiatehnoloogiad.

Säästvate keemiatehnoloogiate õppekava eesmärk on valmistada ette kõrgelt kvalifitseeritud, magistritasemega spetsialiste keskkonda, maavarasid ja muid inimeste kasutuses olevaid ressursse säästvate keemiatehnoloogialahenduste valdkonnas. Õppekava läbinu oskab juhtida olemasolevat keemiatehnoloogiat ja -protsesse ning arendada, juurutada, käivitada ning juhtida uusi tehnoloogilisi protsesse. Lõpetajaid on viie aasta peale kokku 25. Esialgsetel andmeil võeti 2025/2026. õppeaastal vastu üheksa uut tudengit.

Jätkusuutliku tööstuse õppekava keskendub nüüdisaegse tööstuse digitaliseerimis- ja ringmajandusalaste teadmiste ning rakendusoskustega inseneride koolitamisele. Tegu on uue õppekavaga, 2024/2025. õppeaastal võeti vastu 23 ning 2025. aasta sügisel 25 tudengit.

Rohelise energiatehnoloogia magistriõppeprogrammi eesmärk on koolitada arendusspetsialiste valdkonna tööstusele ja avalikule sektorile ning tagada teadusjärelkasv, kes toetab tehnoloogilist rohepööret energeetikamaastikul. Magistrikava koosneb kahest omavahel tihedalt seotud, kuid selgelt eripalgelisest suunast. Tallinnas õpetatav peaeriala keskendub rohelisele energiatehnoloogiale ning Virumaa kolledžis õpetatav peaeriala on fokuseeritud rohelistele energiasüsteemidele ja mikrovõrkudele. 2025. aasta sügisel võeti vastu 36 üliõpilast.

TARTU ÜLIKOOL
Tartu Ülikooli Narva Kolledžis saab rakenduskõrgharidust omandada kahel erialal: infotehnoloogiliste süsteemide arendus ning ettevõtlus ja digilahendused.

Infotehnoloogiliste süsteemide arenduse õppekava õppetöö toimub päevaõppes ja kestab kolm aastat. Õppekohtade arv on 19 ning 2025. aasta sügisel võeti vastu 23 üliõpilast. Nagu paljusid teisi IKT erialasid, iseloomustab õpet suur katkestajate arv. Seetõttu on prognoos järgnevateks aastateks üle kümne lõpetaja aastas.

Ettevõtlus ja digilahenduste õppekava sisaldab nii ettevõtte juhtimist, tootearendust, projektijuhtimist kui ka IKT-d. Õpingud kestavad sessioonõppena kolm aastat. Õppekohtade arv on 28. Sügisel 2025 võeti esialgseil andmeil vastu 33 tudengit, prognoos järgnevateks aastateks on üle kümne lõpetaja aastas.

Bakalaureuseõppes on avatud kolm eriala: keeled ja mitmekeelsus koolis, noorsootöö ning koolieelse lasteasutuse õpetaja mitmekeelses õppekeskkonnas.

Õppekava „Keeled ja mitmekeelsus koolis“ kestus on kolm aastat. Päevaõppe käigus saab omandada kaks võrdse kaaluga eriala: esimeseks neist võib valida eesti või inglise keele, teisel erialal õpetatakse peale vene keele ka keelekümblust. Viimastel aastatel on vastuvõtt kasvanud 50-ni, ka 2025. sügisel võeti vastu 51 tudengit. Õppe lõpetanuid ja katkestanuid on umbes samas suurusjärgus, sellest tulenevalt on prognoos järgnevateks aastateks üle 20 lõpetaja aastas.

Noorsootöö õppekava valmistab ette noorsootöötajaid ja noortevaldkonna arendajad. Õppe kestus on kolm aastat ja see viiakse läbi päevaõppena. Õppekohti on 20, sügisel 2025 võetigi vastu 20 tudengit. Prognoos kümneks aastaks on u 130 uut noorsootöötajat.

Õppekava „Koolieelse lasteasutuse õpetaja mitmekeelses õppekeskkonnas“ valmistab ette tööks pooleteise- kuni seitsmeaastaste lastega töötamiseks eeskätt mitmekultuurilises keskkonnas. Õppe kestus on kolm aastat, tegu on sessioonõppega. Vastuvõetute arv on võrreldes perioodi algusega pea kahekordistunud. Õppekohtade arv on 70, sügisel 2025 võeti vastu 71 uut tudengit. Katkestajate arv on suhteliselt väike, seetõttu on prognoos u 60 lasteaiaõpetajat aastas.

Magistriõppes on võimalik õppida keeleõpetajaks mitmekeelses koolis ning robootikat ja andmeteaduse rakendusi.

Robootika ja andmeteaduse rakendused on uus kaheaastane magistriõppe programm, mis toimub sessioonõppena. Õppekohtade arv 2025. aasta sügisel oli 21 ning esialgseil andmeil võeti vastu 19 üliõpilast.

Keeleõpetaja mitmekeelses koolis on kaheaastane magistriõppe programm, toimub sessioonõppena. Sisseastujate arv on aastate jooksul oluliselt kasvanud. Õppekohtade arv 2025. aasta sügisel oli järgmine: eesti keele teise keelena õpetaja 61, inglise keele õpetaja 11, vene keele õpetaja 11. Vastu võeti esialgsetel andmeil 85 tudengit. Katkestajaid on viimase viie aasta jooksul olnud väga vähe. Prognoos edaspidiseks on üle 45 lõpetaja aastas.

TALLINNA TERVISHOIU KÕRGKOOL
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli Kohtla-Järve struktuuriüksuses on võimalik omandada õe ja hooldustöötaja ning tegevusterapeudi eriala. Õeõppe lõpetaja saab rakenduskõrghariduse, nominaalne õppeaeg on 3,5 aastat. Tegevusterapeut saab samuti rakenduskõrghariduse, õppeaeg on neli aastat. Hooldustöötaja õppeaeg 1,5 aastat ja tegu on töökohapõhise õppega. Õppurite ja lõpetajate arvude kohta ei olnud info kättesaadav.